Praostkond

Praostkond on kiriklik struktuuriüksus, mille vaimulikuks juhiks on praost.

Praostkond on teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis kiriku alaosana, mille vaimulikuks juhiks on praost, kelle ülesandeid täidab täiendavalt üks praostkonna pastoritest.

EELK praostkonnad

Tänapäeval on EELK-is 12 praostkonda:

• Ida-Harju praostkond
• Järva praostkond
• Lääne praostkond
• Lääne-Harju praostkond
• Pärnu praostkond
• Saarte praostkond
• Tallinna praostkond
• Tartu praostkond
• Valga praostkond
• Viljandi praostkond
• Viru praostkond
• Võru praostkond

Endised EELK praostkonnad

• Maa-Lääne praostkond liideti aastal 1921 Ranna-Lääne praostkonnaga Lääne praostkonnaks.
• Narva-Alutaguse praostkond liideti 01.01.1951 Viru praostkonnaga.
• Ranna-Lääne praostkond liideti aastal 1921 Maa-Lääne praostkonnaga Lääne praostkonnaks.
• Rootsi praostkond likvideerus.
• Saaremaa praostkond liideti 01.01.1950 Saarte-Lääne praostkonna Hiiumaa osaga Saarte praostkonnaks.
• Saarte-Lääne praostkond liideti 01.01.1950 Saarte praostkonnaga (aga Noarootsi Püha Katariina kogudus Lääne praostkonnaga).
• Saksa praostkond likvideerus aastal 1939.
• Ingeri praostkond

E.E.L.K. praostkonnad

E.E.L.K.-s olid järgmised praostkonnad:

• Inglismaa praostkond
• Kanada praostkond
• Rootsi praostkond
• Saksamaa praostkond
• USA Esimene praostkond
• USA Chicago praostkond

Luteri kiriku praostkonnad Rootsi kuningriigis

Esimesed pärast reformatsiooni moodustatud Luteri usutunnistuse alusel moodustatud praostkonnad ja praostid Eestimaal nimetas ametisse 1627. aastal piiskop Johannes Rudbeckius:

Harju praostkond, Järva praostkond, Viru praostkond, Maa-Lääne praostkond (kuhu kuulusid Kullamaa, Lihula ja Kirbla, Mihkli, Märjamaa ning Vigala kihelkond), Ranna-Lääne praostkond (kuhu kuulusid Haapsalu, Hanila, Karuse, Lääne-Nigula, Martna, Ridala ja Varbla kihelkond), Saarte-Lääne praostkond (kuhu kuulusid Hiiumaa kihelkonnad, Vormsi ja Noarootsi kihelkond).

 Pikemalt artiklis Kirikukihelkond

Liivimaal moodustas superintendent Hermann Samson 1636. aastal samuti kuus praostkonda, millest Eesti alal asusid Pärnu ja Tartu praostkonnad. Praostkonnad jaotati (Tartu) jaotamisest kahe praosti vahel 1637. aastal ja Pärnu moodustati teine praostkond 1671. aastal.

Saaremaa allutati kiriklikult Eestimaa piiskopile 1646. aastal ja 1647. aastal moodustati Saaremaa praostkond.

Harjumaa jagati 1650. aastal kaheks praostkonnaks:

• Ida-Harju praostkond (Harju-Jaani, Jüri, Juuru, Jõelähtme, Kose ja Kuusalu kihelkond) ning
• Lääne-Harju praostkond (Toomkogudus, Hageri, Keila, Harju-Madise, Nissi ja Rapla kihelkond).

Vastavalt 1686. aasta kirikuseadusele kinnitas praostid ametisse piiskop/ülemsuperintendent, kuid kohalikud kirikuõpetajad (luterliku pastori (õpetaja, preester) mitteametlik nimetus) võisid esitada rnda eelistatud kandidaate. Praostidel oli kohustus külastada igal aastal oma praostkonna kogudusi ning kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ja pühitseda neid ametisse.

Luteri kiriku praostkonnad Venemaa keisririigis

1710. aastal liideti Eesti- ja Liivimaa Põhjasõja tulemusena Venemaa keisririigi koosseisu ning kuna tsaar Peeter I kinnitas talle alistunud Eesti ja Liivimaa rüütelkonna eriõigused (nn Balti erikord), mis säilitas ka piirkondadele senikehtinud valitseva luteri usutunnistuse monopoolse seisundi erinevalt Venemaa sisekubermangudes kehtinud kohustuslikust Vene õigeusust.

Pärast 1710. aastat määras Liivimaal praostid ametisse kuberner ülemsuperintendendi ettepanekul, Eestimaal nimetas praostid ametisse konsistoorium. Saaremaal aga määrati 1712. aastal ametisse praost, kes täitis kirikujuhi kohuseid. 1731. aastal määrati Saaremaal ametisse superintendent, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.

Virumaa idaosast moodustati 1772. aastal Alutaguse praostkond (Jõhvi, Lüganuse, Viru-Nigula ja Vaivara kihelkond).

Asehalduskorra aegsed muudatused, 1784–1796

Keisrinna Katariina II poolt sisseviidud asehalduskorra ajal moodustati igas kreisis eraldi praostkond. Eestimaal säilis kaheksa ja Liivimaal neli praostkonda, kuid nende piirid muutusid vastavalt uutele kreisipiiridele.

20. märtsil 1785 kehtestati Eestimaa kubermangus järgmine jaotuskava:

• Tallinna praostkond (Toomkogudus, Keila, Jüri, Jõelähtme, Harju-Jaani, Kuusalu, Ambla, Kose kihelkond);
• Paldiski 1. praostkond (Rapla, Juuru, Hageri, Nissi kihelkond);
• Paldiski 2. praostkond (Harju-Madise koos abikirikuga Ristil, Märjamaa, Kullamaa kihelkond);
• Rakvere 1. praostkond (Rakvere, Kadrina, Haljala, Viru-Jaagupi, Simuna kihelkond);
• Rakvere 2. praostkond (Viru-Nigula, Lüganuse, Jõhvi, Vaivara kihelkond);
• Paide praostkond (Paide koos Anna abikirikuga, Türi, Peetri, Koeru, Väike-Maarja, Järva-Jaani, Järva-Madise kihelkond);
• Haapsalu 1. praostkond (Haapsalu, Noarootsi, Ridala, Lääne-Nigula, Martna kihelkond);
• Haapsalu 2. praostkond (Lihula koos Kirbla abikirikuga, Karuse, Hanila koos Varbla abikirikuga, Mihkli, Vigala kihelkond);
• Haapsalu 3. praostkond (Käina, Reigi, Pühalepa, Vormsi kihelkond).

Liivimaa kubermangus aga nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.

Aseahalduskorralduseaegsed muudatused annulleeris keiser Paul I 26. veebruaril 1797 ja seejärel taastati asehalduskorra-eelne halduskord. See tähendas ka endisaegsete praostkondade süsteemi taastamist.

19. sajandi algus

1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber ning taastati iseseisvad Viljandi ja Võru praostkond.

Võru praostkonda kuulusid tolleaegsesse Lõunaeesti keelemurdelisted kihelkonnad: Antsla, Hargla, Kambja, Kanepi, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Vastseliina, Võnnu ja Võru kihelkond;

Tartu praostkonda kuulusid: Kodavere, Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma-Lohusuu ja Äksi kihelkond.

Pärnu praostkonda kuulusid: Audru, Halliste ja Karksi, Mihkli, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa ja Vändra kihelkond.

Viljandi praostkonda kuulusid Helme, Kolga-Jaani, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkond.

1832. aasta kirikuseadus

 Pikemalt artiklis 1832. aasta Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadus

28. detsembril 1832 kinnitas tsaar Nikolai I Venemaa evangeelse luterliku kiriku seaduse koos selle juurde kuuluvate vaimulikkonnale ja kirikuasutustele suunatud instruktsioonidega, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Praostkondade pastorid valisid endi keskelt kaks kandidaati, kellest ühe kinnitas Venemaa keisririigi Siseministeerium kohaliku konsistooriumi ettepanekul praostiks. Praost allus otseselt kubermangu ülemsuperintendendile. Ametissemääratud praosti kohustuseks oli edastada praostkonna pastoritele kõrgemalt tulnud ettekirjutusi, koguda pastorite aruandeid, külastada vähemalt kord aastas praostkonna kirikuid ja saata igal aastal ülemsuperintendendile enda ja pastorite teenistuskirjad. Kirikuseaduse kohaselt oli nii Eesti- kui ka Liivimaa jaotatud kaheksasse praostkonda.

Saaremaa konsistoorium suleti 1890. aastal ja selle asemele loodi Saaremaa praostkond.

Praostkonnad 1917. aastal

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud riigivalitsuses ja haldusterritooriumite muudatustega ühendati senised eestlastega asustatud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti alad 30. märtsil 1917 administratiivselt Eestimaa kubermanguga ning 31. maist kuni 1. juunini 1917 Tartus toimunud I kirikukongressil võeti vastu otsus kiriku korraldamise kohta vaba rahvakirikuna.

Praostkonnad Eesti Vabariigis

18. veebruaril 1918 ühendati Eestimaa kirikuorganisatsiooniga ka Liivimaal asunud praostkonnad ja Eesti alad ning 18. veebruaril 1919 kinnitas Eesti Ajutise Valitsus määruse, mille põhjal allutati Eestimaa konsistooriumile kõik luteriusu kogudused Eestis.

10. ja 11. septembril 1919 Tallinnas toimunud II kirikukongressil võeti vastu Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (EELK) põhikiri, mis muutis ka praostide määramise korda – põhikirja järgi valis praosti praostkonna sinod.

1920. aastate alguses liideti Ranna-Lääne ja Maa-Lääne praostkond Lääne praostkonnaks ja moodustati Tallinna praostkond, kuhu liideti kuni 1890. aastani Tallinna linnakonsistooriumile ja edaspidi otse Eestimaa konsistooriumile allunud Tallinna all-linna eesti kogudused.

Lähtudes Rahvusvähemuste kultuurautonoomia seadusest, mis võeti Riigikogus vastu 1925. aastal, võimaldati usyvabadus rahvusvähemustele: sakslastele, venelastele ja rootslastele ning kõigile teistele rahvusgruppidele, kelle arv ületas 3000 piiri, ning saksa ja rootsi vähemusrahvusele loodi eraldi praostkonnad.

Saksa praostkonda kuulus Narva Johannese, Nõmme Saksa Lunastaja, Paide Saksa Püha Risti, Peetrimõisa, Pärnu Niguliste, Rakvere Saksa, Tallinna Diakonisside asutuse, Tallinna Niguliste, Tallinna Oleviste, Tallinna Toompea Saksa ja Tartu Jaani kogudus.

Rootsi praostkonda kuulus Tallinna Rootsi-Soome Mihkli, Ruhnu ja Vormsi kogudus. Narva kirikud, sh ka Soome-Rootsi Mihkli kogudus liideti Alutaguse praostkonnaga Narva-Alutaguse praostkonnaks.

Võru praostkond jaotati 1925. aasta Kirikupäeva otsuse kohaselt kaheks:

• Võru praostkonda jäi Kanepi, Laura, Petseri, Põlva, Räpina, Rõuge, Vastseliina ja Võru kogudus,
• Valga praostkonda Elva, Hargla, Kambja, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Rannu, Rõngu, Sangaste-Laatre, Valga-Jaani, Valga-Peetri, Valga-Luke ja Võnnu kogudus.

1935. aastal tehti muudatused praostkondade prasotide määramise korras, praosti kinnitas ametisse konsistoorium ja praost võis olla ametis niikaua, kui ta täitis vastavas praostkonnas pastori kohustusi, kui 1939. aastal taastati endine kord, mille kohaselt oli sinodite õigus valida praost, ent viimase volitused kestsid ainult viis aastat.

1939. aastal oli Eestis 16 praostkonda, kuid pärast 1939. aastat alanud baltisakslaste ja eestirootslaste ümberasumist ajaloolisele kodumaale saksa ja rootsi praostkonnad likvideeriti.

Praostkonnad Eesti NSV-s ja eksiilis

Narva-Alutaguse praostkond liideti 1951. aastal Viru praostkonnaga ning Saaremaa praostkonnast ja Saarte-Lääne praostkonna Hiiumaa kogudustest moodustati Saarte praostkond.

Emigreerunud väliseestlastest moodustunud ja eksiilis asunud E.E.L.K. koguduste liitumine praostkondadeks algas 1953. aastal, lõplikult kujunes neist enne taasühinemist 58 kogudust, mis jagunesid kuue praostkonna vahel ja tegutsevad Välis-Eesti piiskopkonnna juhtimisel.