Vikipeedia

Poola-Türgi sõda (1672–1676)

Poola-Türgi sõda (1672–1676) ehk Teine Poola-Türgi sõda oli sõda Poola-Leedu ja Osmanite riigi vahel, mida Eesti ajalookirjutuses loetakse osaks Suurest Türgi sõjast. Poola-Leedu poolel osalesid sõjas ka Valahhia vürstiriik ja Paremkalda-Ukraina kasakad, Osmanite poolel Krimmi khaaniriik ja Petro Dorošenko hetmanaati kuuluvad kasakad.

Poola-Türgi sõda (1672–1676)
Osa Suurest Türgi sõjast
Toimumisaeg 1672–1676
Toimumiskoht Poola-Leedule kuulunud Ukraina alad
Tulemus Türgi võit, Żurawno rahu (1676)
Osalised
Poola-Leedu
Valahhia vürstiriik
Hanenko kasakad		 Osmanite riik
Krimmi khaaniriik
Moldova vürstiriik
Kasakate hetmanaat
Väejuhid või liidrid
Jan Sobieski
Mykolas Kazimieras Pacas
Mõhhailo Hanenko		 Mehmed IV
Köprülü Fazıl Ahmed
Selim I Giray
Petro Dorošenko

Sõda algas jaanuaris 1672 Osmanite sultani sõjakuulutusega ja lõppes 1676. aastal Poola-Leedule ebasoodsa Żurawno rahuga, millega Poola-Leedu pidi loovutama Osmanite riigile Podoolia koos selle pealinna Kamienec Podolskiga.

Eellugu muuda

1672. aastal vallandunud Poola-Türgi sõja põhjused ulatuvad tagasi 1666. aastasse, mil Ukraina hetman Petro Dorošenko sõlmis krimmitatarlastega liidu Poola-Leedu vastu. 1667. aastal pikkadest sõdadest kurnatud Poola-Leedu ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Andrussovo rahu muutis aga kasakate unistuse oma riigist ebatõenäoliseks. Selle lepinguga jagati Zaporižžja kasakate maa-alad piki Dnepri jõge – Paremkalda-Ukraina läks Poola-Leedu võimu alla ja Vasakkalda-Ukraina Moskva tsaaririigi võimu alla.[1] Ukraina langes nüüd aastakümneid kestnud kaosesse, kus omavahelist kodusõda pidasid poolameelsete, venemeelsete ja türgimeelsete kasakate rühmitused. Seda ajastut nimetatakse Ukraina ajalookirjutuses "varemete perioodiks" (ukraina keeles Руїна).[2] Hetman Dorošenko soovis taastada kontrolli Poola-Leedule kuuluva Paremkalda-Ukraina üle. Kuna tal need katsed ebaõnnestusid, astus ta 1667. aastal läbirääkimistesse Osmanitega. 1669. aastal sõlmis ta sultan Mehmed IV lepingu, mis tagas Paremkalda-Ukraina kasakatele Osmanite vasallriigi staatuse pealinnaga Tšõgõrõnis.[3]

Poola-Leedu aadlivabariik oli liialt nõrgestatud mitmetest sõdadest ja rahutustest nagu Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus (1648–1654), Vene-Poola sõda (1654–1667), Rootsi-Poola sõda (1655–1660) ning vürst Lubomirski mäss Poola kuninga vastu (1665–1666), et edukalt kasakate ülestõuse maha suruda või alates 1648. aastast endast püsivalt rahutuste piirkonda kujutanud Ukraina alade üle täielikku kontrolli taastada.

Poola nõrkust ära kasutades vahetas alates 1654. aastast Poola-Leeduga Moskva tsaaririigi ja Bogdan Hmelnõtskõi vastu liidus olnud Krimmi khaaniriigi uus khaan Adil Giray 1666. aastal uuesti poolt ja astus hetman Dorošenkoga liitu Poola-Leedu vastu. Mõlemad liitlased olid esialgu edukad ja suutsid 19. detsembril 1666 Brajłówi lähistel toimunud lahingus lüüa üllatusrünnakuga Sebastian Machowski juhitud 6000-mehelist Poola armeed. Järgmisel aastal suutis Poola krooni suurhetman Jan Sobieski kasakate ja krimmitatarlaste pealetungi peatada ning neid mitmel korral ka lahingutes taganema sundida. Pärast poolakatele edukat Podhajce lahingut sõlmis Poola-Leedu 16. oktoobril 1667 Krimmi khaaniriigiga ja 19. oktoobril 1667 Dorošenkoga relvarahu.

Kui Dorošenko nõudis 1669. aastal Ukrainale senisest suuremat autonoomiat, vabastati ta Poola kuninga korraldusel ametist ja asendati hetman Mõhhailo Hanenkoga. Kui pärast 1667. aasta rahulepingut Poola-Leedu suhtes sõbralikuks muutunud khaan Adil Giray sõlmis uue hetmaniga liidu selleks Osmanite sultanilt luba küsimata, kukutasid Osmanid ta mais 1671 ja asendasid endale lojaalse Selim I Giray'ga. Seejärel uuendas Dorošenko Krimmi khaaniriigiga aastatel 1666–1667 kehtinud liidulepingu. Augustis 1671 vallandus sõjategevus uuesti, kuid ka seekord saavutasid Jan Sobieski väed liitlaste üle võidu. Seejärel palus khaan Selim I Osmanite sultanilt sõjalist toetust, viimane kasutas aga oma vasalli palvet selleks, et Poola-Leedule sõda kuulutada ning Poola-Leedu, Moskva ja Krimmi vahel vaidlusi tekitanud Ukraina alad endale haarata.[4]

Sõjategevus 1672. aastal muuda

 
Jan Sobieski Chocimi lahingus (Andreas Stechi maal 1670. aastatest)

Sultan Mehmed IV määras vägede etteotsa, kuhu kuulus 80 000 – 100 000 meest, suurvesiir Köprülü Fazıl Ahmed Paşa. Augustis 1672 tungis see armee Poola-Leedule kuuluvatele Ukraina aladele, vallutas 26. augustil Kamieniec Podolski kindluse ja piiras 20. septembril sisse Lwówi. Krimmitatarlased, kes piiramises ei osalenud, alustasid reide Wieprzi, Bugi, Sani ja Wisłoki jõe piirkonnas, kus asusid Zamośći, Lwówi, Bieczi ja Drohobyczi linnad. 5.–14. oktoobrini jälitas ja ründas Jan Sobieski neid tatarlaste üksusi oma väikese, kuni 4000-mehelise eraratsaväega. 1672. aasta lõpuks polnud Sobieski sõjategevuses suurt edu saavutanud, aga ta suutis vangistusest vabastada kuni 44 000 inimest, kes olid orjadena viidud Krimmi poolsaarele. Poola väed olid liiga nõrgad, et 1672. aastal Osmanite peavägedega lahinguväljal vastamisi minna. Kuningas Michał Korybut Wiśniowiecki, kes oli 1669. aastal võimule tulnud tänu väikeaadlile, ja suuraadli ehk magnaatide vahel, kes soovisid sundida saamatut kuningat troonist loobuma, valitsesid sisetülid, mistõttu ei olnud nõrgestatud Poola-Leedu uueks sõjaks üldse valmis. Lisaks ei suutnud 1672. aasta esimesel poolel kuninga pooldajate liberum veto tõttu kaks korda töö katkestanud seim tõsta makse, mis oleksid võimaldanud Osmanite sõjakuulutusele vastata vägede suurendamisega. Pärast mitmeid sõjalisi kaotusi olid kuninga esindajad sunnitud Osmanite sultani esindajatega 18. oktoobril 1672 sõlmima Buczaczi rahu, millega loovutati Osmanite riigile Podoolia koos Kamieniec Podolski kindlusega ja Petro Dorošenko kasakatele kui Osmanite vasallile peaaegu kogu Paremkalda-Ukraina. Lisaks kohustus Poola-Leedu tasuma Osmanite sultanile igal aastal andamit summas 22 000 punast zlotti.[5][6][7]

Ühe kirjelduse sellest sõjakäigust on talletanud türgi kroonik Hacı Ali.

Sõjategevus 1673. aastal muuda

Kuna Poola-Leedu seim keeldus Buczaczi rahu ratifitseerimast, sest pidas seda lepingus sisalduvate territoriaalsete kaotuste ja andamikohustuse tõttu häbistavaks, jätkus sõda järgmisel aastal. Nüüd suutis seim ka lõpuks kokku leppida maksude tõstmises, mis võimaldas teenistusse kutsuda täiendavalt 43 000 meest (31 000 meest Poola krooni ja 12 000 meest Leedu aladelt). Teistel andmetel kutsuti teenistusse 37 000 meest ja suurendati registreeritud kasakate arvu 40 000 meheni[8]. Samuti on räägitud vägede suurendamisest 50 000 meheni[9].

Suurhetman Jan Sobieski asus juhtima uut armeed, millel õnnestus Osmanite vägesid mitmes lahingus lüüa. Osmanite käest vabastati suur osa Moldovast ja vaidlusalustest Ukraina aladest kuni Kamieniec Podolski kindluseni, mille Poola-Leedu väed sisse piirasid. 11. novembril 1673 toimunud Chocimi lahingus vallutas Sobieski türklaste sõjalaagri ja Chocimi kindluse. Sealne 35 000-meheline türklaste garnison Silistre paša Hüseyini juhtimisel hävitati peaaegu täielikult husaaride rünnakuga. Pärast Chocimi vallutamist keskendus sõjategevus Moldova aladele ja Poola-Leedu vägedel õnnestus lühiajaliselt hõivata Moldova pealinn Iași, kuid deserteerumiste ja Leedu vägesid juhtinud suurhetman Mykolas Kazimieras Pacase omavolilise taandumise tõttu Leedu aladele tuli linn taas maha jätta. Päev enne Chocimi lahingut suri kuningas Michał Korybut Wiśniowiecki ning mais 1674 valiti sõjaliste edusammude ja isamaale osutatud teenete eest uueks kuningaks suurhetman Jan Sobieski. Võit Chocimi all ei muutnud sõja käiku ja ei kujutanud ka Osmanite õukonnale piisavat sõjalis-poliitilist lööki, et oma plaane muuta. Seetõttu jätkus sõda ka järgmisel aastal endise hooga.[8][9]

Sõjategevus 1674.–1675. aastal muuda

 
Trembowla piiramine (Romeyn de Hooghe gravüür 17. sajandist)
 
Trembowla kaitsmine (Aleksander Lesseri gravüür 19. sajandist)

1674. aastal ja sellele järgnenud aastatel keeldus magnaatide kontrolli all olev seim Osmanite lüüasaamiste valguses uuesti makse tõstmast, mis tõi kaasa suutmatuse armeele palka maksta ja sõdurite ulatusliku deserteerumise. Lisaks otsustas Leedu suurhetman Mykolas Kazimieras Pacas asuda tõkestama oma isikliku vaenlase, nüüd kuningaks saanud Jan III Sobieski tegevust, mis soodustas siseintriige Poola-Leedu armees, samal ajal kui Osmanid oma vägesid reorganiseerisid ja tugevdasid. Vaatamata sellele jätkasid Poola-Leedu väed 1674. aastal pealetungi, millele aitasid kaasa kaks aastat hiljem Vene-Türgi sõjani viinud tülid venelaste, kasakate ja Osmanite vahel (Vasakkalda-Ukraina kasakate ja neid toetanud Moskva tsaaririigi ning Osmanite riigi vasalli Petro Dorošenko ja tema Tšõgõrõni kasakate vahel). Poolakad vallutasid tagasi kogu Paremkalda-Ukraina kuni Kamieniec Podolskini – see ala jäi Poola-Leedu võimu alla 1674. aasta sügisest kuni 1675. aasta kevadeni. Seejärel saatsid Osmanid Ukraina aladele uue väed ja vastasid juunis 1675 vastupealetungiga. Kuni 30 000-meheline Osmanite armee Buda kuberneri ja sultani väimehe Serdar Şişman Ibrahim Pașa juhtimisel ületas Tighina juures Dnestri jõe. Manaczyni juures ühines nendega peaaegu sama suur krimmitatarlaste armee. Şişman vallutas Bari, millele järgnesid 27. juunil Zbaraż ja 11. septembril Podhajce. 20. septembril 1675 alustas ta Trembowla piiramist. 24. augustil 1675 oli Jan III Sobieski 6000-meheline armee purustanud Lwówi lahingus krimmitatari väepealiku Nuradin Safa Giray kuni 20 000-mehelise armee ja saatis seejärel abiväe Trembowla piiramist murdma. Kui Şişman kuulis lähenevatest abivägedest, lõpetas ta 11. oktoobril linna piiramise ja tõmbus tagasi Dnestri teisele kaldale.[10][11]

Sõjategevus 1676. aastal muuda

Augustis 1676 alustas Osmanite ja Krimmi kuni 60 000-meheline ühendarmee Damaskuse kuberneri Şajtan Ibrahim Paşa ja Krimmi khaani Selim I Giray juhtimisel uut pealetungi Poola-Leedu vastu. Nad tungisid Pokucie piirkonnas Poola aladele ja marssisid tänase Ivano-Frankivski peale. Pärast Wojniłówi lahingut 24. septembril 1676 tõmbus Jan III Sobieski oma vägedega Sise-Ukrainasse tagasi, kus ta asus umbes 20 000 mehega laagrisse Żurawnos Lwówist lõuna pool Haliczi lähistel. Pärast kolm nädalat (25. septembrist 14. oktoobrini 1676) kestnud Żurawno piiramist türklaste ja tatarlaste poolt leppisid vaenupooled kokku relvarahus.[12]

Sõja lõpp muuda

Pärast Żurawno piiramist sõlmisid vaenupooled 17. oktoobril 1676 Żurawno rahulepingu. Selle lepinguga säilitas Osmanite riik otsese kontrolli Podoolia üle koos Kamienec Podolskiga (Osmanite riigis oli selle haldusüksuse nimi Podoolia eyalet). Poola sai tagasi osa Buczaczi rahuga kaotatud Paremkalda-Ukraina aladest (Biała Cerkiew), kuid ülejäänud Paremkalda-Ukraina läks hetman Petro Dorošenko kui Osmanite riigi vasalli võimu alla. Samuti vahetati omavahel sõjavange.[12]

Osmanite riigis sai Żurawno rahu ametliku tunnustuse 1678. aasta Konstantinoopoli lepinguga, milles Osmanid tühistasid Krimmi khaani palvel juba Buczaczi rahuga Poola-Leedule määratud aastase andami, mida poolakad ei olnud aga kunagi maksnud. Poola-Leedu seim Austria diplomaatide ja paavst Innocentius XI mõjul rahulepingut kunagi ei ratifitseerinud.[12]

Tagajärjed muuda

Sõda näitas Poola-Leedu kasvavat nõrkust ja korratust. 17. sajandi teiseks pooleks oli Poola-Leedu jõudnud oma järkjärgulise allakäigu faasi, mis kulmineerus sajand hiljem Poola jagamistega. Distsiplineerimatus seimis, mille tööd halvasid liberum veto ja välisriikide altkäemaksud, domineerisid poliitikud, kes olid keskendunud vaid lühiajalisele kasule ja keeldusid pidevalt vägede suurendamiseks makse tõstmast, sest näis, et suurem osa Poola-Leedu aladest jääb niikuinii Osmanite vägedest puutumata. Isegi pärast ebasoodsat Buczaczi rahulepingut, mis veenis seimi makse tõstma, ei suudetud pärast esialgseid edusamme veenda seimi enamust jätkama vaenlasele surve avaldamist; sõduritele jäeti tasu maksmata ja nende massiline deserteerumine mõjutas negatiivselt Poola eesmärke. See ilmne suutmatus ennast kaitsta, mis ilmnes ka teistes toonastes ja hilisemates Poola-Leedu osalusega konfliktides, ahvatles välisriike neid üha enam ründama.

Poola poolel andsid võitlusse suurima panuse väeüksused, mida rahastas eraviisiliselt Jan Sobieski ise. Ta sai tuntuks võimeka ja julge väejuhina, ent samuti patrioodina, kes oli osa isiklikust varandusest investeerinud Poola-Leedu kaitsesse. Selle tulemusel valiti ta 1674. aastal Jan III nime all Poola kuningaks. Sobieski maine oli kõrge ka Osmanite seas ja mitmed aastad hiljem tema juhtimisel 1683. aastal Viini lahingus saavutatud võit tagas talle võimekaima Osmanite-vastase väejuhi maine. Siiski ei suutnud ka tema peatada Poola-Leedu allakäiku ega viia läbi reforme, mis oleksid riigi päästnud.

Aastatel 1683–1699 peetud sõjas Osmanitega õnnestus Poola-Leedul küll 1699. aasta Karlowitzi rahuga varem kaotatud alad tagasi saada, kuid see jäi ka üheks viimaseks võiduks riigi ajaloos.

Lahingud muuda

Kajastamine kirjanduses ja filmis muuda

Poola kirjanik Henryk Sienkiewicz kirjutas 17. sajandi Poola-Krimmi ja Poola-Türgi sõdadest oma ajaloolise triloogia esimeses romaanis "Pan Wołodyjowski" (1888). Eesti keeles ilmus see teos esmakordselt 1938. aastal Lydia Skomorowska tõlkes, hiljem on sama tõlge uuesti välja antud 1995. aastal.

Selle raamatu põhjal lavastas režissöör Jerzy Hoffman 1969. aastal ajaloolise mängufilmi "Pan Wołodyjowski".

Viited muuda

  1. ↑ Magocsi, Paul Robert. A History of Ukraine. Toronto, University of Toronto Press, 1996, p. 227.
  2. ↑ Magocsi, Paul Robert. A History of Ukraine. Toronto, University of Toronto Press, 1996, pp. 217–228.
  3. ↑ Finkel, Caroline. Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire. Cambridge, Basic Books, 2005, p. 273.
  4. ↑ Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 646.
  5. ↑ Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 648.
  6. ↑ Shaw, Stanford; Shaw, Ezel Kural. History of the Ottoman Empire and Modern Turkey. Vol. 1. Cambridge, Cambridge University Press, 1976, p. 213.
  7. ↑ Stone, Daniel. The Polish-Lithuanian State, 1386-1795. Washington, University of Washington Press, 2001, pp. 235–236.
  8. ↑ 8,0 8,1 Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 648–649.
  9. ↑ 9,0 9,1 Stone, Daniel. The Polish-Lithuanian State, 1386-1795. Washington, University of Washington Press, 2001, p. 236.
  10. ↑ Finkel, Caroline. Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire. Cambridge, Basic Books, 2005, p. 275.
  11. ↑ Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 653.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 655.

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Poola-Türgi_sõda_(1672–1676)&oldid=6440700"