Podolsk

Podolsk (vene Подольск) on linn Venemaal Moskva oblastis, Podolski rajooni keskus. Haldusõiguslikult on tegemist rajooni õigustega linnaga, mis ei kuulu seda ümbritseva Podolski rajooni koosseisu. Linn asub Pahra jõe ääres, 36 km kaugusel Moskva kesklinnast ja 15 km kaugusel Moskva ringteest. Põhjas piirneb Podolsk Moskva linna Novomoskovski ringkonda kuuluvate Štšerbinka ja Rjazanovskojega, lõunas Klimovski linnaga.

Podolsk
vene Подольск
Podolski lipp Podolski vapp
Pindala	61,75 km²
Elanikke	302 831 (1.01.2018)
Koordinaadid	55° 26′ N, 37° 33′ E

Podolski asula piirid langevad suures osas kokku haldusüksuse piiridega: linna pindala on (Klimovski ja Lvovskita) Venemaa ametliku statistika andmetel 37,9 km² ja haldusüksuse pindala Moskva oblasti õigusaktide kohaselt 40,39 km². 2012. aastal elas linnas 193 435 elanikku. Podolsk on üks Moskva oblasti olulistest tööstus- ja kultuurikeskustest.

Linn on välja kasvanud Podoli külast, mis kuulus 17. sajandil Moskva Püha Daniili kloostrile. Linnaõigused sai asula 1781. aastal. 1971. aastal autasustati Podolski Tööpunalipu ordeniga ja 2006. aastal Peeter Suure ordeni esimese järguga.

Nimi

Podolski nimi tuleneb üldnimest podol (vene подол), mis tähendab mäe, künka või kõrgendiku nõlva, aga ka kohta mäe, künka või kõrgendiku veerel, tavaliselt jõe kaldal. Idaslaavlased märkisid sõnadega podol ja possad ka lihtinimeste elupaigaks olnud all-linna, mis vastandus ülikute ja vürsti elukohaks olnud ülalinnale. Taoline jaotus iseloomustas mitmeid vanavene linnu, teiste seas ka Moskvat. Podolski varasemad nimed Podol-Pahra (ka Podol-Pehra) ja Podol viitavad asulale jõe ääres kõrgendiku veerel. Üldnimest podol tuletatud kohanimed on levinud ka lääne- ja lõunaslaavlaste seas.

Vastavalt kohalegendile olevat asula saanud nime selle järgi, et külast läbi sõitnud keisrinna Katariina II oli seal kogemata oma kleidisaba (vene keeles подол платья) märjaks teinud. Sellest tuli nimi Podol, mis muutus hiljem Podolskiks. Tegelikult on kohanimi oluliselt vanem, pärinedes veel Peeter I eelsetest aegadest, mistõttu ei saa see kuidagi olla seotud keisrinna Katariina kleidisabaga.

Loodus

Podolsk asub Ida-Euroopa lauskmaa keskosas Moskva jõe – Oka lauskmaal Moskva jõe parempoolse lisajõe Pahra kallastel. Linn paikneb pealinnast lõunas, 36 km kaugusel Moskva kesklinnast ja 15 km kaugusel Moskva ringteest. Linna läbivad Moskva–Simferopoli maantee ja raudtee. Podolski pindala on 4039 hektarit. Suurem osa linnast asub Pahra jõe paremal kaldal, raudteemagistraalist läänes.

Podolsk piirneb kolme maa-asulaga, mis kuuluvad Moskva oblasti Podolski rajooni koosseisu: lõunas Lagovskojega, läänes Dubrovitskojega ja idas Strelkovskojega. Põhjas piirneb linn Rjazanovskojega, mis kuulus küll varem Podolski rajooni, kuid liideti 1. juulist 2012 Moskva linnaga. Lõunas on Podolskil veel piir ka Klimovski linnaga.

Podolski kaugus lähimatest linnalistest asulatest (linnulennul)
			Moskovski ~ 24 km	Štšerbinka ~ 4,5 km	Vidnoje ~ 15 km
			Troitsk ~ 17 km		Domodedovo ~ 13 km
			Naro-Fominsk ~ 51 km	Klimovsk ~ 1,5 km	Mihnevo ~ 43 km

Pahra jõgi Podolskis

Podolski-aluse territooriumi reljeef on tüüpiline Ida-Euroopa lauskmaale: see on lauskjas, kuid mitte tasane, vaid vahelduvate kõrgustega. Linn asub Moskva jõe – Oka füüsilis-geograafilises piirkonnas metsavööndi segametsade allvööndis, kus domineerivad moreen- ja liustikujõesetete kujundatud maastikud. Mullastikus on valdavad lammimullad ja hallid metsamullad. Linna territooriumil leidub ka dolomiidistunud lubjakivi, mida on selle peeneteralise tekstuuri ja kauni valge värvuse tõttu nimetatud Podolski marmoriks. Praegu on selle töötlemine seiskunud.

Piirkonnas valitseb mõõdukas mandriline kliima, mida iseloomustavad suhteliselt pehmed, sagedaste sulailmadega talved ja soojad niisked suved. Sagedased tsüklonid Atlandi ookeanilt ja harvem ka Vahemerelt kutsuvad esile pilvisuse kasvu. Jaanuari keskmine temperatuur on −10,6 °C, juuli keskmine temperatuur +17,4 °C. Külmavaba periood kestab keskmiselt 130 päeva. Aasta keskmine sademete hulk on 550 mm. See võib üksikutel aastatel kõikuda vahemikus 390–850 mm. Kõige rohkem sademeid (390 mm) on suvel, kõige vähem (160 mm) talvel.

Podolski linn järgib sarnaselt ülejäänud Moskva oblastiga vööndiaega, mida nimetatakse Moskva ajaks. Maailmaajast on Moskva aeg 4 tundi ees. Huvitav on märkida, et linna läbib meridiaan 37°30′ ip, mis on teise ja kolmanda ajavööndi geograafiliseks piiriks, seetõttu on ametlikult kehtestatud vööndiaeg linna lääneosas geograafilisest vööndiajast 2 tundi ees ja linna idaosas geograafilisest vööndiajast 1 tund ees.

Viktor Talapihhini nimeline linna kultuuri- ja puhkepark

Tervikuna iseloomustab Podolski õhusaastuse madal tase. Analüüside kohaselt on saastetase linnas kõikuv, sõltudes nii aastaajast kui ka ilmaoludest. 21. sajandi alguses on olukord varasemaga võrreldes halvenenud. Peamisteks saasteallikateks on tööstusettevõtted ja autotransport, mis kasvab igal aastal 10 000 – 15 000 sõiduki võrra. Suurim saastekogus jõuab atmosfääri linna kirde- ja idaosast, kus paikneb suurem osa tööstusettevõtetest, kuid ka Podolski keskrajoonist.

Podolskis on arvukalt parke ja muid kunstlikult loodud haljasalasid. Parkovõi mikrorajoonis asub Viktor Talapihhini nimeline linna kultuuri- ja puhkepark mitmesuguste atraktsioonide, mänguväljakute, kohvikute ja rohelise laululavaga, kus toimus 1987. aastal NSV Liidu esimene rokkmuusikafestival. Viimastel aastatel on parki ulatuslikult ümber ehitatud ja heakorrastatud. Linnas leidub ka mitmeid skvääre ja metsaparke: Katariina skväär 3. keskkooli juures, Võidu skväär, Podolski kursantide skväär, Puškini skväär, Põlvkondade skväär kesklinnas, skväär Komsomolskaja ja Bolšaja Zeljonovskaja tänava vahel, metsapargid Dubki, Jolotški, Berjozki ja teised. Podolski territooriumile jäävad ka väljaspool tiheasustusala paiknevad massiivsed metsapargid.

Rahvastik

2007. aastal pöördus Podolski pikalt languses olnud rahvaarv kasvule. Selle tingisid rahvastikuprotsessides toimunud positiivsed muutused, nagu sündimuse kasv ja suremuse vähenemine. 1. jaanuari 2012 seisuga elas linnas ümmarguselt 193 400 inimest, mis paigutas Podolski Moskva oblasti linnade seas kolmandale kohale pärast Balašihhat ja Himkit. Podolski rändeameti andmetel elas linnas aga märksa rohkem elanikke kui sinna oli registreeritud, mistõttu linna elanikkonna tegelikuks suuruseks hinnati 237 000 – 240 000 inimest.

Podolski rahvaarvu muutumine

Viimastel aastatel on linna rahvaarv püsivalt kasvanud: 2007. aastal lisandus 582 inimest (esmakordne kasv pärast 17 aastat kestnud langust), 2008. aastal 2457 inimest, 2009. aastal 664 inimest, 2010. aastal 3758 inimest ja 2011. aastal 2388 inimest.

Aasta  Rahvaarv  1897         3 800 1926     19 700 1939     72 000 1956   113 000 1959   124 000 1962   144 000

Aasta  Rahvaarv  1967   163 000 1970   169 000 1973   180 000 1976   194 000 1979   201 800 1982   206 000

Aasta  Rahvaarv  1986   208 000 1989   207 800 1992   207 600 1996   195 200 1998   196 800 2000   194 300

Aasta  Rahvaarv  2001   193 200 2003   180 900 2005   180 000 2006   179 500 2007   179 400 2008   180 000

Aasta  Rahvaarv  2009   182 400 2010   186 200 2011   188 600 2012   193 400 2013   206 669 2014   218 537

Statistika kohaselt tõi elanikkonna sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste paranemine 2011. aastal kaasa suremuse väikese languse (2011. aastal 15,2‰, 2009. aastal 17,4‰) ja sündimuse kasvu (2011. aastal 14,6‰, 2009. aastal 10,9‰).

2011. aastal sündis Podolskis 2752 inimest (2010. aastaga võrreldes oli sündimuse kasv 379 inimest ehk 5,9%), neist poisse 1411 ja tüdrukuid 1341. Esimese lapsena sündis 1461, teise lapsena 227 inimest. Kõige populaarsemad nimed olid 2011. aastal poiste seas Artjom, Ivan ja Dmitri, tüdrukute seas aga Anastassija, Darja ja Marija.

Suremuse näitaja langes 2011. aastal 2010. aastaga võrreldes 9,6%, aga 2006. aastaga võrreldes lausa 17%. 2011. aastal suri Podolskis 2861 inimest, 2010. aastal 3163 inimest. Keskmine eluiga oli 2011. aastal linnas 68 eluaastat, seejuures naistel 74 ja meestel 63 eluaastat (2006. aastal olid vastavad näitajad 72 ja 61 aastat). Surmapõhjustest on esikohal südame-veresoonkonnahaigused (57%). Vaatamata positiivsetele demograafilistele muutustele on suremus Podolskis endiselt sündimusest kõrgem ja rahvastiku loomulik iive püsib seetõttu negatiivsena. 2011. aastal oli iibe kordaja −0,6‰ (kaks aastat varem, 2009. aastal −6,4‰).

Taolises demograafiliselt jätkusuutmatus olukorras on ainsaks elanikkonna kasvu allikaks olnud ränne. Statistika andmetel kasvas Podolski elanikkond 2009. aastal sisserände tulemusel 1842 inimese, 2011. aastal aga juba 4500 inimese võrra. Rändest tingitud kasvu koefitsient on olnud vastavalt 10,1‰ (2009) ja 23,5‰ (2011). Sisserändajatest moodustavad 10% välisriikide kodanikud, 11% teiste Moskva oblasti asulate elanikud ja 79% muude Venemaa haldusüksuste elanikud. 2011. aastal sisse rännanud inimestest olid 78,2% tööealised.

Elanikkonna vanuseline koosseis oli 2011. aasta alguses järgmine: lapsi ja noori vanuses 0–16 aastat 14,7%, tööealisi 60,3% ja pensioniealisi 25%.

Linna majanduses oli 2011. aastal hõivatud 93 000 inimest, mis moodustas üle 90% tööealisest elanikkonnast. Neist 54 000 inimest töötas suurtes ja keskmise suurusega ettevõtetes, mille seas oli kõige enam tööstusettevõtteid (25%) ja eelarvelisi asutusi (21%). Podolskit iseloomustab ka pendelränne, sest suur hulk linna elanikest (2011. aastal üle 20%) sõidavad igapäevaselt tööle Moskvasse või teistesse Moskva oblasti asulatesse. Pendelrändes annavad peamiselt tooni kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid ja töölised. Suurte tööstusettevõtete olemasolu tõttu on Podolsk ka ise pendelrände sihtpunktiks – 10% linna töötajatest moodustavad teiste asulate elanikud.

Religioon

Podolskis on valdavaks religiooniks kristlus. Kristlaste seas moodustavad omakorda enamuse õigeusklikud. Podolski õigeusu kirikud ja kogudused alluvad Vene Õigeusu Kiriku Moskva metropoolia Podolski praostkonnale. Linnas tegutsevad ka muud kristlikud konfessioonid, näiteks seitsmenda päeva adventistid.

Alates 1998. aastast tegutseb Podolskis islami usuorganisatsioon Rahman ja 4. juulil 2010 avati linna esimene mošee.

Linnaplaneering

Podolski kesklinn (vaade linnale ja Lenini väljakule põhjast)

Vaade Lenini prospektile sillalt üle Pahra jõe

Tänapäevase Podolski keskus on Lenini väljak, kus asuvad muuhulgas linnavalitsuse hoone, raamatukauplus Dom Knigi ja linna näitusesaal. Lenini väljakult väljub kuus tänavat – kirdesse kulgeb Lenini prospekt (Pahra jõe sillale ja linna põhjaossa, kus asuvad Podolski paneelitehas ja Novo-Sõrovo mikrorajoon), loodesse ja kagusse Komsomolskaja tänav (raudteeülesõidu kaudu linna idaossa), lõunasse Bolšaja Serpuhhovskaja tänav (elektromehaanikatehase juurde, raudteeülesõidu kaudu Kutuzovo mikrorajooni ja Klimovski linna), edelasse Sverdlovi tänav ja Kirovi tänav. Umbes 2 km Lenini väljakust läänes Pahra jõe kaldal asub Ivanovskoje mõisaansambel, mille ruume kasutavad koduloomuuseum ja riiklik kutsehariduse muuseum; 2 km Lenini väljakust idas asub Vaksali väljak, mille ääres paiknevad Podolski raudtee- ja autobussijaam.

Linna põhjaosa eraldab kesklinnast Pahra jõgi, millest viib üle ainult kaks silda – üks neist asub Lenini prospektil, teine linna lääneosas. Idapoolseid mikrorajoone eraldab kesklinnast raudtee, millest viib üle kolm silda – Noorte Leninlaste prospektil (Silikatnaja raudteepeatusest lõunas), Komsomolskaja tänaval (raudteejaamast lõunas) ja Bolšaja Serpuhhovskaja tänaval (Kutuzovskaja raudteepeatusest põhjas). Linna keskosas, Pahra jõe ääres on säilinud veel 1784. aasta linnaplaneeringut ja 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest pärinevaid elumaju.

2010. aasta alguses liideti Podolski linnaga 34,87 hektari suurune lõpuni välja arendamata maatükk linna edelapiiril, kus varem asus sõjaväelennuväli Kuznetšiki. Neile aladele hakati rajama sõjaväelastele mõeldud elumaju. Uude mikrorajooni rajatakse 75 elumaja 14 682 korteriga, kus kokku on elamispinda 949 700 m². Detsembris 2010 anti linnapea määrusega mitmele sealsele tänavale ja väljakule Suure Isamaasõja kangelaste (Ivan Strelbitski, Vassili Smirnov, Valentin Varennikov, Nikolai Dolležal) nimed. Sama määruse alusel tekkisid linna Isamaa Kaitsjate väljak, Võidu 65. aastapäeva bulvar, Armee põiktänav ja Laevastiku põiktänav.

1. juunil 2015 liideti Podolskiga Klimovski linn ja Lvovski alev.

Mikrorajoonid

Nr	Rajoonid	Kaart	Podolski mikrorajoonide andmed 2006. aasta alguse seisuga
			Rajoonid	Elanike arv (tuhat inimest)	Linna elamufond (majade arv / tuhat m²)	Pindala (hektarit)
1.	Krasnaja Gorka		Keskrajoon	10,7	69/220,8	168,5
2.	Novo-Sõrovo		Novo-Sõrovo	28,2	304/422,4	1294,2
3.	Parkovõi		Šeptšinki	22,8	181/292,6	308,8
4.	Zalineinõi		Zalineinõi	25,2	201/444	1102,4
5.	Keskrajoon		Mežšosseinõi	12,7	78/220,7	168,5
6.	Zeljonovski		Kutuzovo	12,7	62/212,3	156,8
7.	Ivanovski		Zeljonovski	10,4	46/189,6	79,3
8.	Mežšosseinõi		Parkovõi	11,9	38/238,4	78,8
9.	Jubileinõi		Jubileinõi-Fetištševo	28,6	97/474	293,2
10.	Kuznetšiki		Võsotnõi-Ivanovski	27,2	145/411	293,2
11.	Fetištševo		Allikas: Информационный вестник кандидата на должность главы города Подольска Н.И.Пестова «Добрые вести». Изготовлено в ГУП МО Подольская фабрика офсетной печати. Дата выпуска 07.03.2006.
12.	Võsotnõi
13.	Šeptšinki
14.	Kutuzovo

Ajalugu

Varane ajalugu

Podolski linna ja rajooni territooriumil aastatel 1994–1997 tehtud väljakaevamiste tulemusel leiti luust ja ränist esemeid, mis pärinesid 7. aastatuhandest eKr ehk mesoliidiajastust (kestis 7.–5. aastatuhandeni eKr). Esimene ürgaegsete inimeste asulakoht leiti Dubrovitsõs, Pahra ja Desna jõe liitumiskohas. Podolski linnas Podolje muuseum-kaitsealal asub Moskva oblasti ainus mitmekihiline arheoloogiline mälestis, kus võib näha jälgi inimese elutegevusest alates mesoliitikumist läbi neoliitikumi, pronksiaja ja varase rauaaja kuni vanavene kultuurini.

Rauaajal (8.–5. sajandini eKr) asustasid tänapäevase Podolski ala soomeugri (teiste seas ka merjalased) ja balti hõimud. Pahra vasakul kaldal toimunud väljakaevamistel leiti just sellest ajastust pärinevaid savinõusid ja esimesed rauast esemed. Leitud savinõude fragmentide põhjal võib öelda, et toonased nõud valmistati potiketra kasutamata ja põletati lõkkes. Rauaaja asulate seast väärib esile tõstmist soomeugrilaste asula Kuznetšikis, mis asus Motša lisajõkke Petritsasse ulatuval neemel. Sealt leiti elamuid, tuleasemeid, keraamilisi nõusid ja Djakovo kultuurile omaseid aukudega koonuseid, mille otstarve ei ole siiani üheselt selge. Soomeugri mõju laienes ka kohanimedele – just need hõimud andsid nime Pahra jõele.

9.–10. sajandil pKr asusid Podolski rajooni aladele slaavi hõimud, kes elasid esialgu kõrvuti kohalike soomeugrilastega. Arheoloogiliste väljakaevamiste leiud (käevõrud, ripatsid, potikedral valmistatud hallist ja valgest savist keraamilised nõud) tõestavad, et 10.–14. sajandini asustas seda piirkonda vjaatitšite hõim. Sarnaselt soomeugrilastega avaldas slaavlaste kohalolu mõju geograafiliste objektide nimedele: slaavlased andsid nime Desna (vanavene keelest tõlgituna tähendab see paremat ehk parempoolset, mis viitab slaavlaste liikumisele Pahra jõe suudmelt lätete poole) ja Motša jõele.

Vaidlusalusena püsib tänapäevaste Podolski alade poliitiline kuuluvus 11.–12. sajandil. 19. sajandi vene ajaloolane Pjotr Golubovski järeldas Smolenski vürsti Rostislav Mstislavitši käsu- ja kinkekirjade uurimise põhjal, et Pahra jõe basseini alad kuulusid 12. sajandil Smolenski vürstiriigi koosseisu. Seda järeldust, mis põhineb käsukirjas mainitud Dobrjatino pogosti ja Podolski äärealadel asuva Dobrjatino küla samastamisel, ei toeta siiski kõik ajaloolased. Peamise vastuargumendina mainitakse tõsiasja, et Dobrjatino küla (vürsti pärusmõisa keskus) tekkis alles 14. sajandi teisel poolel ja selle nimi tuleneb Dobrjatino metsast, mille territooriumil see välja kujunes (sel ajal asusid tänapäevase Viktor Talapihhini nimelise kultuuri- ja puhkepargi ning Zalineinõi tööstusrajooni territooriumil vürstlikud metsad, kus kohalikud elanikud teenisid elatist peamiselt metsmesindusega).

12. sajandi vene kroonikatesse ilmusid ka teated vjaatitšite linnadest, eelkõige Motša jõel asunud Peremõšlist, mille asutas 1152. aastal Juri Dolgoruki ja mis asus tänapäevase Podolski läheduses. 17. sajandiks Peremõšli tähtsus vähenes ja sel ajal on seda katastriraamatutes nimetatud mitte enam linnaks, vaid ainult linnuseks.

1370. aastateks liideti Smolenski vürstiriigi idaosa, sealhulgas ka tänapäevase Podolski alad, Moskva vürstiriigiga. 1559. aastal kingiti Dobrjatino asula koos selle juurde kuulunud külade ja pogostitega (80 küla, 2 pogostit, 24 mahajäetud asulakohta) Daniili kloostrile. Tsaar Ivan IV kinkekiri 1559. aastast on esimene ajalooürik, mis sisaldab tõendeid sel ajal tänapäevase Podolski aladel paiknenud asulatest. Nende seas on mainitud ka Podolski linna ajaloolist eelkäijat Podoli küla.

Mainitud küla täpsem tekkimisaeg on teadmata, sest Podoliga seotud vanemate kultuurikihtide asukohtades seni arheoloogilisi väljakaevamisi korraldatud ei ole. Võib oletada, et see juhtus 15.–16. sajandi vahetusel või veelgi varasemal ajal. Teada on vaid see, et 18. sajandi lõpuni asus küla 50–80 meetrit ülesvoolu tänapäevasest Pahra jõe autosillast Podolski kesklinnas. Samuti on 1559. aasta kinkekirja põhjal teada, et sinna viidi üle talud külast, mida on nimetatud teiseks Strelnikovoks. Lisaks võib nimetatud ürikust järeldada, et tulevase Podoli asula kolm põhiosa olid Podoli küla, pogost "Pahra jõel, kus asus Kristuse Ülestõusmise kirik" ja postijaam.

Podoli asula

Segaduste ajal toimus Podolis aktiivne sõjategevus. Kuigi kirjalikke tõendeid sellest perioodist napib, on ühes ettekandes 1606. aastal mainitud Pahra jõel aset leidnud kokkupõrget valitsusvägede ja Ivan Bolotnikovi ülestõusnute vahel: "Pahral toimus lahing ülestõusnutega ... ja ülestõusnud said lüüa." Säilinud tunnistuste kohaselt hoiti novembris 1606, kuu aega pärast lahingut teenistusprikaasis vangis Podoli asula preestrit Jelisseid ja Daniili kloostri pärusvalduse talupoega Daniil Mitrofanovit. Just sellest aastast pärinevadki esimesed kirjalikud andmed Podoli asulast.

Aastatel 1626–1628 koostatud katastriraamatute kohaselt oli Podoli asula suurim Daniili kloostrile kuulunud asustatud punktidest Pahra jõe piirkonnas, ületades näiteks künnimaa suuruselt peaaegu kaks korda kloostri pärusvalduse keskuseks olnud Dobrjatino asulat. Kui arvestada, et Podoli künnimaa ületas suuruselt kümnekordselt tavaliste külade künnimaad, siis on alust oletada, et Podoli maavalduse piirid kujunesid välja 1550. aastateks ja seda iseloomustas ebatavaliselt stabiilne struktuur. 16. sajandi keskel oli Podolis ainult üks tänav (Bolšaja Serpuhhovskaja ehk Suur Serpuhhovi tee), mille mõlemad ääred olid tihedalt täis ehitatud talumaju. Umbes asula keskel lõikas tee pooleks Pahra jõgi. Kirik koos pogostiga asus väljaspool küla piire, kõrgel kaldal Podolist idas (kiriku läheduses asus veel kuni kolm preestri- ja popsitalu). Podoli küla kasvades ühendati see halduslikult pogostiga ja nii moodustuski Podoli asula.

Moskva maakonna Molotski stani kuulunud Podoli edasine kasv on vahetult seotud asulat läbinud Serpuhhovi teega. Podol arenes teeäärse asulana, kus lisaks leivaküpsetamisele ja juurviljade kasvatamisele tegelesid elanikud veoteenustega, vedades üle Pahra vankreid, saane ja tõldu. Asulas olid ka kõrtsidega läbisõiduhoovid, kaevandati maakivi, valget kivi ja niinimetatud Podolski marmorit. Moskvasse veeti peamiselt toiduaineid, Moskvast toodi sisse omakorda manufaktuurikaupu.

Hilisematel aastatel omandas Serpuhhovi tee Venemaa ja Krimmi khaaniriigi vastuseisu tõttu suure sõjalis-strateegilise tähtsuse. Samaaegselt kasvas Podoli tähtsus kaupade ümberlaadimisjaama ja läbisõiduhoovina. 30. märtsil 1687 Krimmi sõjaretkede ajal anti välja korraldus, mille kohaselt tuli Moskva ning Ahtõrka ja Kolomaki linnade vahele rajada 17 postijaama. Neist esimene rajati Moskva Kremli territooriumil asunud teraviljahoovi, teine aga Pahra jõele Podoli asulasse. 1696. aastal kui Voroneži laevatehastes hakati ehitama Venemaale laevastikku, loodi Moskva ja Voroneži vahele taas postiliin ja Podolis taastati postijaam. Rolli vahejaamana säilitas Podol ka 18. sajandi keskpaigas. Aastatel 1743–1744 plaaniti seoses keisrinna Jelizaveta Petrovna visiidiga Kiievisse püstitada Podolisse välipalee, kuid lõpuks piirduti ainult jääkeldri ja aidaga.

Kristuse Ülestõusmise kirik (20. sajandi alguse foto)

Asula soodne asukoht tõi kaasa kiire kasvu: aastatel 1678–1704 kasvas talude arv 1,8 korda (43 talult 78 taluni), perioodil 1626–1766 suurenes aga asula pindala neljakordselt. Seejuures oli Podoli elanikkond erakordselt stabiilne ja kasvas loomuliku iibe, mitte sisserände tulemusel.

1764. aastal asendati praam Pahra jõel ujuvsillaga. Samal aastal sekulariseeriti Daniili kloostri maavaldused ja asula läks aastateks 1764–1781 riikliku majanduskolleegiumi haldusalasse. Asula elanikest said riigitalupojad, mis kergendas märkimisväärselt nende elu võrreldes pärisorjadega (riigile tasutav andam oli madalam).

18. sajandil hakati Podolis ehitama kivihooneid, esimene nende seas oli kirik. On teada, et 16.–17. sajandini oli Kristuse Ülestõusmise kirik puithoone ja kuulus kõige lihtsamat tüüpi kirikute hulka, kujutades endast viilkatusega palkmaja. 1722. aastal toimus kirikus tulekahju ja seetõttu pöördus Moskva Daniili kloostri ülem iguumen Gerassim koos vennaskonnaga 1728. aastal Sinodi kroonuprikaasi poole palvega rajada vana kiriku asemel uus valgest kivist kirik. Vaatamata sellele võttis uue kiriku ehitus aega üle 40 aasta. 1780. aastateks oli asulas lisaks kirikule valminud ainult üks kiviehitis – Pahra jõe vasakul kaldal silla kõrval asunud linnasekasvatus.

Linna areng 20. sajandi alguseni

Keisrinna Katariina II ukaasiga anti Podoli asulale 15. oktoobril (vkj 5. oktoobril) 1781 Podol-Pehra nime all linnaõigused ja sellest sai Moskva kubermangu Podolski maakonna keskus. Talunikud vormistati ümber kaupmeeste ja linnakodanike seisusse. Selleks ajaks oli linnas 108 elumaja ja 856 linnaelanikku. Nende peamiseks tegevusalaks oli maakivi ja valge kivi raiumine, millest ehitati Podolski lähistele ka kuulus Dubrovitsõ Jumalaema Ilmumise kirik. 31. detsembril (vkj 20. detsembril) 1781 anti uuele linnale ka oma vapp: "Kaks kuldset kiviraidurite tööriista sinisel taustal märgina, et elanikud rikastuvad selle tööga." Oktoobris 1782 valisid Podolski aadlikud oma esindajaks kammerhärra Aleksandr Vassiltšikovi. Hiljem pidasid seda ametit vürst Pjotr Volkonski ja kammerjunkur Andrei Katkov.

27. jaanuaril (vkj 16. jaanuaril) 1784 kinnitas Katariina II tavalise ristkülikukujulise linnaplaani, mida iseloomustas linna keskusest lähtuv tänavate võrgustik. Plaan töötati välja Peterburi ehituskomisjonis ja kandis arhitekt Ivan Lemi allkirja. Linn jagati 20 kvartaliks. 19. kvartal nimetati linnakodanike kvartaliks, 17. kvartal aadlike kvartaliks, aga nende vahele jäänud 18. kvartal kaupmeeste kvartaliks. Vaatamata sellele, et esimene üldplaan oli muus osa koostatud asjatundlikult, ei tundnud arhitekt koha reljeefi, mida iseloomustasid rohked jäärakud ja nõlvad. Nii parandati plaani Moskva kuberneri Lopuhhini ettepanekul: ehitust nihutati 150 sülda vasakule, kus maapind oli tasasem. Üldplaani teostamine tekitas linnas omapärase olukorra, kus endine Podoli asula säilis praktiliselt muutmatul kujul, kuid selle kõrvale, sisuliselt tühjale väljale, ehitati uued hooned. Esmajärjekorras valmisid riigimajad: valitsusasutuste hooned, Katariina II välipalee, linnakool. Tänapäevases Podolskis on vana planeeringu jälgi näha Pahra jõe paremal kaldal, piki toonase planeeringu teljeks olnud Moskva teed.

Vaatamata staatuse tõusule jäi Podol-Pehra kuni 19. sajandi teise pooleni oma olemuselt teeäärseks asulaks, mitte ei muutunud kaupmeeste ja töösturite linnaks. Küll tõi uus staatus kaasa kohalike võimuorganite moodustamise ja elanikkonna haridustaseme kasvu. Hariduse levikule aitas kaasa linnakool, mis vastavalt Katariina II ukaasile ühe esimese riigimajana linna ehitati.

1796. aastal sai Podolskist keiser Paul I ukaasi kohaselt maahaldusorganita linn, millel olid küll formaalselt linna õigused, kuid mis ei olnud maakonna keskus. Postijaam viidi linnast ära Molodi külla ja toodi linna tagasi alles 1801. aastal. 1802 tühistas keiser Aleksander I oma isa ukaasi ja muutis Podolski taas maakonna keskuseks.

1812. aasta isamaasõja ajal paiknes 18.–19. septembrini (vkj 6.–7. septembrini) 1812 Podolskis feldmarssal Mihhail Kutuzovi armee. Kutuzovi laager asus tänapäevase Kutuzovo mikrorajooni asukohas. Mõne aja pärast hõivasid Podolski lühiajaliselt Prantsusmaa väeüksused, tekitades linnale ulatuslikku kahju. Isamaasõja mälestuseks rajati aastatel 1819–1832 Püha Kolmainu katedraal, mis asub tänapäeval kesklinnas Karl Marxi nimelise kultuurikeskuse vastas.

Just pärast Isamaasõja sündmusi kujunes välja Podolski ajaloolise kesklinna lõplik ruumiline struktuur. Näiteks katedraali ümbrusse rajati turuhooned. Nii kiviraiumise kui ka ühiskondliku elu tippajaks kujunes Moskva kindralkuberneri krahv Arseni Zakrevski võimuperiood (1848–1859). Krahv oli Podolskiga vahetult seotud oma maavalduse kaudu Ivanovskojes (tänapäeval asub Ivanovskoje mõisasüda Podolski äärelinnas). Aastatel 1894–1896 muudeti linnaaed, tänapäevane Viktor Talapihhini nimeline kultuuri- ja puhkepark, kõigile ligipääsetavaks. Taimede istutamine linnaaeda algas 19. sajandi keskel – esimese puuna istutati sinna 1849. aastal krahv Zakrevski korraldusel üks hõbepappel.

Puidust sild üle Pahra jõe (20. sajandi alguse foto)

Linna arengule aitas kaasa ka aastatel 1844–1847 rajatud Varssavi ehk Brest-Litovski riigimaantee. Tähtis sündmus oli alalise silla rajamine Pahra jõele. Mäletatavasti kasutati esialgu jõel ujuvsilda. Talveks see demonteeriti ja kaupa veeti üle jää, aga suurvee perioodil kasutati hoopis praami. Aastatel 1844–1845 algas uue ajutise silla projekteerimine, aga 1862 nõudis sõjaminister Dmitri Maljutin linna alalise silla püstitamist. 1864. aastal püstitatud puidust sild püsis ainult aasta ja varises siis kokku. Uue silla ehitasid sõjaväeinsenerid, kasutades ameerika sillaehituspõhimõtted, tänu millele püsis see sild 60 aastat. 19. sajandi keskpaigaks oli linna pindala kasvanud 106 hektarini. 1866. aastal hakkas linna läbima Moskva–Kurski raudtee, mis andis tõuke kohaliku tööstuse arengule.

Läbisõiduhoovides kauplemisega kogutud kapital suunati osaliselt ka tehaste rajamisse. 19. sajandi keskel olid neist tuntumad vahatööstus ja nahaparkimistehas (mõlemad aastast 1843), pruulikoda ja linnasetehas (mõlemad aastast 1849). Sajandi esimesel poolel jäi Podolsk veel suures osas kaupmeeste linnaks ja domineeriv tegevusala oli kaubandus. Tööstuse tormiline areng algas 19. sajandi teisel poolel.

Podolski tsemenditehas ja raudteesild (20. sajandi alguse foto)

1871. aastal loodi tsemendi- ja tellisetehase rajamiseks Podolski lähedale ettevõte "Gubonin, Porohhovštšikov i Ko.", mille asutajad olid kaks Moskva kubermangu ettevõtjat ja metseeni: Podolski maakonna Dobrjatino vallas Pahra jõe paremal kaldal asuvate kivimurdude omanik Pjotr Gubonin ja arhitekt-ehitusmeister Aleksandr Porohhovštšikov. Tehased valmisid 1875. aastal Porohhovštšikovi ostetud 36 hektari suurusel maatükil Võpolzovo külas. Samal aastal nimetati tehaseid haldav firma ümber "Moskva aktsiaseltsiks tsemendi ja teiste ehitusmaterjalide tootmiseks ning nendega kauplemiseks", sest Pjotr Gubonin oli vahepeal ärist lahkunud. Samal aastal saadi kätte ka aktsiaseltsi esimene toodang: portlandtsement, romaantsement, kustutamata lubi, põletatud tellised. Vaatamata sellele, et tehased töötasid esimestel aastatel kahjumiga, paranes nende majanduslik olukord 19. sajandi lõpuks märkimisväärselt ja ehitusmaterjalide tootmine tehastes kasvas 17 korda. Selleks ajaks oli tehaste põhitoodanguks saanud tsement, mis moodustas 1913. aastaks 95% linnast eksporditavast kaubast. Podolski tsementi kasutati Moskva Punase väljaku tribüünide, Moskva ajaloomuuseumi ja Moskva linnaduuma hoone ehitamiseks.

Singeri õmblusmasinate tehas 20. sajandi alguses

1900. aastal ostis Podolskis tüki maad Ameerika Ühendriikide firma Singer Manufacturing Company, mis tootis õmblusmasinaid, ja asus sinna rajama oma esimest tehast Venemaal. Singer tuli Venemaa turule juba 1860. aastatel, ent Podolski tehase rajamiseni valmis kogu toodang välismaal ja tuli Venemaale sisse vedada, mis tõstis aga oluliselt õmblusmasinate hinda. Just soov toodangu hinda all hoida mõjutas Singerit alustama tootmist Venemaal. Esimesed, koduseks kasutamiseks mõeldud õmblusmasinad valmisid Podolski tehases juba 1902. aastal. Tootmine kasvas kuni 1917. aasta revolutsioonini. 1917. aastal asus tehase territooriumil 37 tootmiskorpust ja seal töötas üle 5000 inimese. 1915. aastal anti üks korpustest rendile Baltimaadelt sõjategevuse eest evakueeritud Zemgori sõjatehasele, mis tootis mürske. Samal aastal algas ka kaablitehase rajamine, kuid see katkes kaks aastat hiljem revolutsiooni tõttu.

Tööstustoodangu kasvuga kaasnes ka rahvastiku kasv, kusjuures Podolskist sai Moskva oblasti kõige kiiremini kasvava elanikkonnaga linn. Linnaelanike arvu kasv ja sellele vastav linna territooriumi laienemine aitas kaasa ka sotsiaalsfääri, eelkõige tervishoiu ja hariduse arengule. 1866. aastast pärinevad esimesed andmed Podolski maakonnahaigla kohta, mis 1868 organiseeriti ümber semstvo haiglaks. Haigla vähene mahutavus (haigla asus väikeses kahekorruselises tellistest hoones Moskva tänaval ja seal oli vaid 42 voodikohta) ja 1871. aastal linnas puhkenud kooleraepideemia tõukasid semstvovalitsust linna uue haigla ehitamisele. Uue haigla nurgakivi pandi 1875. aastal ja see valmis viis aastat hiljem, 1880. 1882 haiglat laiendati, sinna loodi viis eraldi osakonda, sealhulgas ka sünnitusosakond. 1887 asutati Podolski esimene tütarlaste progümnaasium ja 1895 avati Kozlovi-nimeline käsitööõppeasutus. Paralleelselt Singeri vabriku ehitamise ja tööstuse edasise arenguga rajati linna mitmed olulised hooned, enamik neist kivist: linnaduuma ja panga hoone (1901), tütarlaste gümnaasium (1903), Punane turg (1910), Singeri tehase tarbijateühistu hoone (1911). Kaupmees Tolkušev avas Podolskis esimese kino. 1914. aastal valmis linna esimene elektrijaam, 1917. aastal anti käiku veevõrk ja ehitati arhitekt Vladimir Šuhhovi projekteeritud veetorn.

Revolutsioon ja Nõukogude võimu kehtestamine

Vaatamata märkimisväärsele edule majandusvaldkonnas oli Podolski sotsiaalne ja poliitiline olukord 1910. aastatel sarnaselt ülejäänud riigiga keeruline. Majanduse orienteerumine sõjaaja vajadustele, tööpäeva pikendamine, probleemid toiduainetega varustamisel ja muud tegurid suurendasid tööliste rahulolematust. Linnas levis bolševistlik propaganda, selleks kasutati ära haigekassasid, näiteringe ja kooperatiive. 13. märtsi (vkj 28. veebruaril) 1917 öösel jõudsid linna esimesed teated monarhia kukutamisest ning juba järgmisel päeval toimusid ligi 7000 osavõtjaga meeleavaldused Petrogradi ja Moskva tööliste toetuseks.

Samal ajal moodustati 150 inimesest koosnev Podolski töörahva saadikute nõukogu. Nõukogu täitevkomitee esimeheks valiti bolševik Nikolai Tšižov. Lisaks bolševikele kuulusid nõukogusse menševikud, esseerid ja anarhistid. 14. märtsil (vkj 1. märtsil) kujundati sõdurite toel ümber kohalik politsei ja moodustati rahvamalev, võeti oma kontrolli alla telegraaf. Samal päeval nimetati nõukogu ümber Podolski tööliste ja soldatite saadikute nõukoguks. 4. aprillil (vkj 22. märtsil) kehtestati linna ettevõtetes kaheksatunnine tööpäev ja moodustati tehastes tööliste komiteed. Kuna Venemaa Ajutine Valitsus oli keeldunud nõukogude tegevust rahastamast, kohustati Podolski töölisi tasuma 0,5–2% oma sissetulekust nõukogu toetusfondi.

Vladimir Lenini majamuuseum Podolskis

Paralleelselt tööliste organite moodustamisele oli Podolskis loodud ka Ajutisele Valitsusele alluv ühiskondlike organisatsioonide maakonnakomitee eesotsas kellegi Tihhomiroviga.

Samm-sammult tugevnes bolševike positsioon ja kasvas nende toetajate hulk. 16. märtsil (vkj 3. märtsil) 1917 toimunud koosolekul arutati VSDTP maakonnakomitee loomise küsimust. Organ loodi märtsi keskel toimunud teisel parteikoosolekul. 24. juulil (vkj 11. juulil) hakkas ilmuma ajaleht "Izvestija Podolskogo Soveta rabotšihh i soldatskihh deputatov" (Podolski tööliste ja soldatite saadikute nõukogu sõnumid), millest kasvas hiljem välja siiani ilmuv kohalik ajaleht Podolskii rabotšii (Podolski tööline) ja mis kujunes oluliseks vahendiks bolševistliku propaganda tegemisel.

Revolutsiooniliste meeleolude süvenedes oli enamik ettevõtjaid sunnitud oma tehased sulgema. Samal ajal süvenes nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil bolševike ja menševike vastasseis.

Septembris 1917 toimusid Podolskis maakonna semstvo valimised. 42 kohast said bolševikud endale 15, seejuures Podolski linnale ette nähtud 4 kohast võtsid bolševikud 3 kohta.

7. novembril (vkj 25. oktoobril) 1917 alustasid bolševikud oktoobrirevolutsiooni raames võimu lõplikku ülevõtmist ka Podolskis. Samal päeval moodustas Podolski tööliste ja soldatite saadikute nõukogu revolutsioonilise komitee, mis töötas välja linnas võimuhaaramise plaani. See viidi erilise vastupanuta juba samal päeval ellu, kuid olukorra muutis keeruliseks asjaolu, et läheduses asuvat Moskvat kontrollis endiselt Ajutine Valitsus. Podolski revolutsiooniline komitee keeldus siiski Ajutisele Valitsusele ustavaks jäänud jõudude ultimaatumeid täitmast ja andis oma panuse ka Moskvas revolutsiooni õnnestumisse. Nimelt suleti 11. novembril (vkj 29. oktoobril) 1917 linnas veel viimased töötavad ettevõtted ja saadeti Moskvasse vabatahtlike üksused, kes aitasid seal bolševike võimu kehtestada. Pärast bolševike võimuletulekut Moskvas oli kindlustatud ka nende positsioon Podolskis.

Nõukogude periood

Esimesed aastad pärast monarhia kukutamist olid Podolski jaoks rasked: jätkus tööstustoodangu vähenemine, suurenes tööpuudus, lahendamata oli elanikkonna varustamine toiduainetega ja ühistranspordi küsimus. Kohalik tööstus allutati Nõukogude vahendusel partei maakonna-, hiljem rajoonikomiteele. Nõukogude majanduspoliitika üheks aluseks oli eraettevõtete riigistamine. Singeri tehas, mille omanik andis sulgemise vältimiseks 1917. aastal rendile Ajutisele Valitsusele, riigistati novembris 1918, kuid tehast töös hoida ei suudetud ja tootmine seiskus. Esimesed Nõukogude õmblusmasinad suudeti tehases valmistada alles 1924. aastal. Samuti riigistati Podolski tsemendi- ja laskemoonatehased.

Vene kodusõja algus sundis Nõukogude võimu uuesti sõjatööstust käivitama. Kuna mitmed laskemoonatehased olid langenud valgekaartlaste kontrolli alla, otsustati Podolskisse ehitada uus padrunitehas. Osaliselt võttis uus ettevõte üle endise laskemoonatehase Zemgor hooned. Sügisel 1919 hakati seal tootma padrunihülsse ja ümber töötlema välismaiseid padruneid. 2. mail 1919 avati Podolskis veduriremonditehas, millele anti hiljem Sergo Ordžonikidze nimi. See tehas asus endise kaabli- ja vasejuhtmete tehase hoonetes.

Kodusõja aastatel vähenes linna elanikkond märkimisväärselt: 1920. aastal elas seal veel vaid 12 000 inimest. Pärast kodusõja lõppu ja tööstuse uut kasvu 1920. aastate keskel hakkas kasvama ka Podolski elanikkond: 1926. aastal elas seal juba 19 800 inimest, mis tõi elamispindade vähesuse tõttu kaasa üleasustatuse ja isegi tööpuuduse. Sel perioodil taaskäivitati ja rajati mitmeid uusi ettevõtteid, pandi alus tekstiilitööstusele. 1923. aastal hakati rajama uusi elamuid. 1926. aastal anti käiku linna esimene autobussiliin ja 1927. aastal alustas tööd Podolski raadiojaam.

Esimestel viisaastakutel jätkus tööstuse kasv. 1931. aastal kujundati Podolski veduriremonditehas ümber naftatööstusele krakkimisseadmeid tootvaks tehaseks ja valmistati rekordiliselt lühikese ajaga esimene krakkimisseade NSV Liidus. Suurendati masinaehitustehase võimsust ja õmblusmasinate tootmist, mida nüüd suudeti toota täies ulatuses kodumaistest detailidest. 1932. aastal valmis tehases toonase Euroopa suurim valutsehh. Sama tehas tootis juulist 1934 kuni 1939. aastani Pjotr Možarovi välja töötatud mootorrattaid PMZ-A-750. Esimest partiid käis vastu võtmas rasketööstuse rahvakomissar Sergo Ordžonikidze isiklikult. Veidi enne Suurt Isamaasõda asuti tehases tootma Saksa mootorratta Wanderer koopiana loodud mootorrattaid Strela, kuid neid jõuti välja lasta vaid üks väike partii, sest siis häälestati tehas ümber sõjavarustusele. 1935. aastal avati Podolski akumulaatorite tehas, mis oli esimene omataoline NSV Liidus. Lisaks mainitutele rajati veel muidki suuri ettevõtteid – leivatehas, limonaaditehas, lihakombinaat, valu-valtsimistehas jmt.

Tööstuse kasvuga kaasnes jätkuv rahvastiku kasv: kui 1926. aastal elas Podolskis 19 700 inimest, siis 1939. aastal juba 72 000 inimest. Maapuuduse tõttu liitis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee presiidium oma 30. aprilli 1930 otsusega Podolskiga Võpolzovo, Dobrjatino, Ivanovskoje ja Šeptšiki külad, samuti tsemenditehase asula. 1936. aastal liideti Podolskiga veel Beljajevo, Salkovo ja Fetištševo külad ning hulgaliselt metsamaad. 11. juunil 1936 arvati linna piiridesse ka Kutuzovo asula ning selle juurde kuuluv töölisküla ja metsad. Samal ajal rajati Ordžonikidze tehase tööliste jaoks kaks uut töölisasulat. 1930. aastate keskel töötas Mosoblprojekt välja Suur-Podolski plaani, mis nägi ette linna jagamise elamu- ja tööstusrajoonideks. Neil aastatel rajati uued elamukvartalid ja pöörati erilist tähelepanu transpordiühenduste loomisele. 1932. aastal asendati üle Pahra jõe kulgev puidust sild lõpuks betoonsillaga. 30. juulil 1939 algas regulaarne elektrirongide liiklus marsruudil Podolsk–Moskva. Avati ka mitmed ühiskondlikud asutused: Lepse-nimeline kultuurikeskus (1930), laste kultuuri- ja puhkepark (1938), linna töölistele loodi 1935. aastal Üleliidulise Polütehnilise Kaugõppeinstituudi õppe- ja konsultatsioonipunkt.

Suure Isamaasõja alguses 1941. aastal kujundati Podolskist kindluslinn, mis pidi kaitsma Moskvat võimalike rünnakute eest lõunast. Juulis 1941 moodustati linnaelanikest rahvaväe pataljon, mis lõpuks liideti Moskva Kirovi rajooni rahvaväe diviisiga. Oktoobris 1941 suundus rindele Mihhail Kalinini nimelise tehase vabatahtlike tööliste polk. 5. oktoobril 1941 saadeti Podolski jalaväekooli kursandid kaitsma Malojaroslavetsit; suurem osa nende isikkoosseisust hukkus lahingutes, kuid koos 43. armee üksustega õnnestus neil sakslaste pealetung ajutiselt pidurdada. Lahingute tulemusel võidetud aeg võimaldas Moskva kaitseks juurde tuua täiendavaid üksusi ja sulgeda vaenlasele tee Moskvasse läbi Podolski.

12. oktoobril 1941 liideti Podolsk Riikliku Kaitsekomitee otsusega Moskva kaitsetsooni. Kuigi tervikuna pommitati Podolski vähe, toimusid mõned õhurünnakud, mis olid suunatud peamiselt kahe objekti vastu: püüti hävitada silda üle Pahra jõe ja tänase Lenini väljaku ääres asuvat pangahoonet. Nende rünnakute käigus said kahjustusi ka elumajad. 27. oktoobril 1941 toimunud õhulahingus Podolski lähistel hukkus silmapaistev hävituslendur Viktor Talapihhin.

11. septembril 1943 viidi Podolskisse Amerovo suvelaagrist üle naissnaiprite kool, mis tegutses kokku 27 kuud. Podolski linna ja rajooni territooriumile rajati 30 välihaiglat. Kokku saadeti linnast ja rajoonist aastatel 1941–1945 sõtta 40 000 inimest.

Nii oli Podolski elu allutatud sõja-aastatel täielikult kaitserežiimile. Podolski tööstusettevõtted häälestati suuremas osas ümber sõjatööstusele: valmistati laskemoona, remonditi tanke ja muud sõjatehnikat. Ordžonikidze-nimeline masinaehitustehas tootis tankidele T-40 ja hävituslennukitele Il-2 soomuskorpusi. Novembriks 1941 evakueeriti tehas Podolskist ja selle ruumidesse paigutati teine tehas, mis tootis tankimiine, labidaid, soomustatud vedureid jpm. 1942. aastal toodi samadesse hoonetesse veel lisaks Taganrogist evakueeritud tehas Krasnõi kotelštšik (Punane katelsepp), mis jätkas ka Podolskis katelde tootmist. Linnast evakueeritud Ordžonikidze-nimeline masinaehitustehas andis 1. jaanuaril 1942 43. armeele üle soomusrongi Podolskii rabotšii (Podolski tööline).

Pärast sõja lõppu viidi linna ettevõtted taas üle rahuaja toodangule, mis tõi esmalt kaasa taas järsu tootmise vähenemise (1946. aastal vähenes linna ettevõtete toodang sõja-aastatega võrreldes kolm korda). Seda vaatamata uute tehaste avamisele – pärast sõda alustasid linnas tööd katsetehased Lutš (Kiir) ja GIREDMET, samuti konstruktorbüroo Gidropress tootmisüksus. Sõjaeelne tööstustoodangu tase ületati esmakordselt 1948. aastal. Tööstuse kiire areng võimaldas esimesel sõjajärgsel viisaastakul suurendada Podolski linna eelarvet üle kahe korra. Suur osa rahast investeeriti linnamajandusse, iseäranis tõhustades linna taristuid. 1948. aastal saavutas Podolsk Vene NFSV linnade heakorravõistlustel esikoha. Aastatel 1949–1950 viidi lõpule tammi rajamine Pahra jõele. Algas uute elamurajoonide rajamine linna edelaossa Kutuzovosse, Guljovosse ja Krasnaja Gorkasse.

1950. aastatel jätkus Podolskis tööstuse areng. Käiku anti veel terve rida uusi tehaseid: masinaehituse, ehitusdetailide ja keemia-metallurgiatehas (1954), ümarate emaileeritud juhtmete tehas (1956). 1950. aastate alguses revideeriti ka linna üldplaneeringut. Vastavalt täpsustatud plaanile pidi elamuehitus keskenduma Podolski edelaossa, linna idaosas keelustati see täielikult. 10.–11. juunini 1957 toimusid linnas massilised rahutused, mille kutsus esile miilitsatöötaja tapmine kinnipeetud autojuhi poolt. Kuigi võimud nimetasid toimunut joobes kodanike rühmade huligaanitsemiseks, osales rahutustes ligi 3000 inimest. 1959. aastaks elas linnas juba 129 000 inimest.

Podolski tööstusettevõtted tegutsesid edukalt ka järgmistel kümnenditel ja aitasid seeläbi parandada linna elukvaliteeti. 1962. aastal kiitis Moskva oblasti nõukogu täitevkomitee heaks Podolski uue üldplaneeringu, mis nägi ette uuenduslike linnaehituspõhimõtete kasutuselevõtmise ja suurte, 6000 – 10 000 elanikuga mikrorajoonide rajamise. Linnaga liideti Novo-Sõrovo töölisasula. 1979. aastaks kasvas linnaelanike arv 201 700 inimeseni. Nii sai Podolskist esimene Moskva oblasti linn, mille rahvaarv ületas 200 000 piiri.

18. jaanuaril 1971 autasustati linna tema elanike saavutuste eest tööstuses Tööpunalipu ordeniga.

Lähiminevik

Podolski 12. kutsekeskkool kannab linnapea Aleksandr Nikulini nime

21. sajandi alguses on Podolsk Moskva oblasti üks suuremaid tööstuslinnu, mille territooriumil asub üle kümne suure tootmisettevõtte. Lisaks sellele on Podolsk koduks kõrgtehnoloogiaettevõtetele: linnas asub arvukalt üleriigilise tähtsusega teadusettevõtteid, millest mitmed on seotud tuumauuringute ja tuumaseadmete valmistamisega.

Vaatamata NSV Liidu lagunemise järel tekkinud raskustele majandus- ja sotsiaalvaldkonnas Podolski areng ei peatunud. 1996. aastal toimusid esimesed linnapea otsevalimised, mille võitis ülekaalukalt alates 1990. aastast Podolski linna täitevkomiteed juhtinud Aleksandr Nikulin. Aastatel 1996–1999 avati Podolskis rida olulisi ühiskondlikke hooneid ja asutusi: noortepalee (1996), Moskva oblasti ainus vere- ja laste gastroenteroloogia keskus (1997), kiirabijaam (1999), veteranide maja (1999), narkoloogiakeskus jmt. Samuti jätkusid heakorratööd ja teedeehitus. Lisaks mitmete tänavate rekonstrueerimisele (eelkõige puudutas see Kirovi ja Kurski tänavat) valmis aastatel 1998–1999 rekordilise kiirusega vana silla asemele rajatud uus betoonsild üle Pahra jõe. Alates 1993. aastast on Podolskis tegutsenud kohalik telekanal.

1999. aasta linnapea valimistel valiti Aleksandr Nikulin uuesti ametisse tagasi. 1. mail 2001 avati Podolski esimene trollibussiliin ja tänaseks tegutseb neid linnas juba neli. 12. märtsil 2003 lahkus linnapea Nikulin tervislikel põhjustel ametist. Mais 2003 valiti uueks linnapeaks Aleksandr Fokin. 2004. aastal anti Podolskile rajooni õigustega linna (oblastilise alluvusega linna) staatus.

Kevadel 2005 sattus Podolsk suure skandaali keskmesse, kui 22. aprillil esitati linnapea Fokinile ametlik süüdistus oma peamise konkurendi Pjotr Zabrodini mõrva organiseerimises 2002. aastal. Juunis 2002 avasid tundmatud isikud Zabrodini ametiauto pihta tule – autos viibinud kolmest inimesest kaks hukkusid, kaasa arvatud Zabrodin. Fokin vahistati. 9. novembril 2005 leiti ta pooduna vangla Matrosskaja tišina haigla palatist.

Podolski kesklinn. Põlvkondade skväär. Taamal raamatukauplus Dom Knigi

Detsembris 2005 asus linnapea kohuseid täitma Nikolai Pestov ja 12. märtsil 2006 valiti ta 83,03% valijate toetusel uueks linnapeaks.

Aastatel 2006–2011 tehti Podolskis ulatuslikke heakorratöid: 2006. aastal rajati Lenini väljakule Põlvkondade skväär koos linnakellaga; 2008. aastal avati uuendatud Katariina skvääril Podolskile linna õigused andnud keisrinna Katariina II ausammas, samuti viidi läbi kultuurikeskuse Oktjabr kapitaalremont koos selle juures asuva väljaku remondiga, mille raames püstitati sinna valgusmuusikaga purskkaev; Suure Isamaasõja võidu 65. aastapäevaks avati 6. mail 2010 uuendatud Au väljak (varem kandis see Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva väljaku nime), kuhu rajati mälestusmärgid NSV Liidu poolel võidelnud välismaistele sõduritele (internatsionalistidele) ja tagalas oma panuse andnud töölistele. Oluline sündmus oli uue maanteesilla avamine linna päeval 3. oktoobril 2009 Kutuzovskaja raudteepeatuse lähedal Moskva–Serpuhhovi raudtee 45. kilomeetril ja Podolski maantee 11. kilomeetril. Enam kui 500 meetri pikkuse silla avamine võimaldas likvideerida senise vähese läbilaskevõimega raudteeülesõidu.

2006. aastal hakati ette valmistama Podolski uut üldplaneeringut, mida ei olnud üle vaadatud ega muudetud alates 1975. aastast. Võttes arvesse ulatuslikku ehitustegevust ning 2010. aasta alguses toimunud linnapiiride laiendamist endise sõjaväe lennuvälja ja sõjaväelaste elamurajooni arvel, pidid spetsialistid andma hinnangu senisele linnaehitusele ja tegema ettepanekud Podolski edasiseks terviklikuks arendamiseks, võttes eesmärgiks nii mugava elukeskkonna kujundamise kui ka samaaegselt tingimuste loomise linna tööstusliku potentsiaali arenguks. Oktoobris 2011 andis uuele üldplaneeringule heakskiidu Moskva oblasti valitsus.

13. märtsil 2011 toimunud linnapea valimistel valiti 84,84% häältega ametisse tagasi senine linnapea Nikolai Pestov.

2012. aastal sai Podolsk ajakirja Sekret firmõ koostatud Venemaa linnade paremusjärjestuses teise koha.

Linna sümbolid

• 
  Podolski linna vapp (1781)
• 
  Podolski linna vapp (1883)
• 
  Podolski linna vapp (2004)
• 
  Podolski linna lipp (2006)

Podolski vapi tänase kujunduse kinnitas 24. detsembril 2004 otsusega nr 30/17 Podolski linna saadikute nõukogu ja see taasregistreeriti koos lipuga 30. juunil 2006. Vapi alusena on kasutatud linna ajaloolist vappi, mis võeti kasutusele detsembris 1781. Sinisel vapikilbil on kujutatud kahte ristatud kuldset kirkat. Vapikilbi ülemises vasakpoolses servas on Moskva oblasti vapp. Podolski vapp on registreeritud Venemaa Föderatsiooni riiklikus heraldikaregistris numbri 1801 all.

Podolski vappi on lubatud kasutada ka ilma Moskva oblasti vapita ülemises vasakpoolses servas. Lisaks väikesele vapile on Podolskil ka suur vapp: sel juhul on vapikilp ümbritsetud Tööpunalipu ordeni lindiga (linna autasustati selle ordeniga 18. jaanuaril 1971 vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusele) ja kilbi kohal on viietipuline kroon, mis sümboliseerib linna staatust oblastilise alluvusega linnana.

Podolski lipu nüüdisaegse kujunduse kinnitas 30. juunil 2006 otsusega nr 11/22 Podolski linna saadikute nõukogu ja see on kantud Venemaa Föderatsiooni riiklikku heraldikaregistrisse numbri 2641 all. Lipu idee autor on Konstantin Motšjonov, sümbolid kujundas Kirill Perehodenko ning lõplik kunstiline teostus pärineb Galina Russanovalt. Lipu aluseks võeti linna praegune vapp, mis omakorda põhineb kahel varasemal linna vapil. Podolski lipp kujutab endast ristkülikut proportsioonis 2:3, mis on jagatud kahte ossa: kitsam punane väli lipu ülaosas moodustab ühe viiendiku lipu pinnast ja sinine väli lipu alaosas, millel on kujutatud kahte ristatud kuldset kirkat, moodustab neli viiendikku lipu pinnast.

Podolski vapil ja lipul kasutatud värvidel ja esemetel on järgmine tähendus:

• kirkad – tööstuse keskne roll Podolskis ja linnaelanike kunagine tegevus kiviraiduritena;
• kuldne – vastupidavus, jõud, õiglus ja iseseisvus;
• sinine – au, siirus ja vooruslikkus;
• punane – kuulumine Moskva oblastisse, töö, mehisus ja elujõud.

Linna juhtimine

Podolski linnavalitsuse hoone (Kirovi tn 4)

Podolski linna kohalik omavalitsus, selle õiguslikud, majanduslikud ja rahanduslikud alused on sätestatud Podolski linna põhimääruses, mille võttis 14. märtsil 2007 vastu Podolski linna saadikute nõukogu.

Podolski linna omavalitsusorganid on järgmised: linna saadikute nõukogu (esinduskogu), linnapea, linnavalitsus ja linna kontrollorgan, millel kõigil on oma vastutusvaldkonna piires täielikud volitused kohaliku tähtsusega küsimuste lahendamiseks. Podolski linna kohaliku omavalitsuse asutused ei kuulu riigivõimu teostavate asutuste süsteemi.

Podolski linna saadikute nõukogu on kohaliku omavalitsuse esinduskogu, kuhu kuulub 25 saadikut, kes valitakse vabadel salajastel valimistel ühemandaadilistest ringkondadest viieks aastaks. Kasutusel on majoritaarne valimissüsteem. Linnanõukogu saadikuks võib valida Venemaa Föderatsiooni kodaniku, kellel on vastavalt föderaalseadustele valimisõigus; samuti võib linnanõukogusse valida välisriigi kodaniku, kes elab alaliselt ja legaalselt Podolski linna territooriumil. Saadikud täidavad reeglina oma ametiülesandeid osakoormusega ja muu töö kõrvalt. Täiskoormusega saadikuna töötavate isikute osakaal ei tohi ületada 10% linnanõukogu koosseisust. Linna saadikute nõukogu esimees ja tema asetäitja valitakse saadikute seast nõukogu kodukorras sätestatud tingimustel. Mõlemal ametikohal on ette nähtud täiskoormus.

Skväär linnavalitsuse hoone ees

Podolski linna kõrgeim ametiisik on linnapea, kes valitakse viieks aastaks vabadel salajastel valimistel, milles on lubatud osaleda kõigil linna territooriumil elavatel valimisõigusega kodanikel. Linnapea suhtes teostab järelevalvet linna saadikute nõukogu, mille ees linnapea on ühtlasi aruandekohustuslik.

Linnavalitsus on juriidiline isik, millel on eelkõige täidesaatev funktsioon. Linnavalitsus allub kohaliku tähtsusega küsimustes linna saadikute nõukogule ja riikliku tähtsusega küsimustes riigivõimu asutustele. Linnavalitsuse moodustab linnapea vastavalt saadikute nõukogu kinnitatud linnavalitsuse struktuurile.

Podolski linna kontrollorgani eesmärk on teostada järelevalvet linna eelarve täitmise üle, jälgida, et linna eelarve projekt koostatakse ja vaadatakse läbi ettenähtud korras, kontrollida eelarve täitmise aruandeid ning linnavara kasutamist. Kontrollorgani moodustab saadikute nõukogu ja see täidab oma ülesandeid vastavalt kontrollorgani määrusele.

Majandus

Büroohooned Podolski ajaloolises kesklinnas

Podolski võib kirjeldada Moskva-lähedase dünaamiliselt areneva tööstuslinnana, mis on üks Moskva oblasti viiest majanduslikult enam arenenud piirkonnast. 2011. aasta andmetel oli Podolsk Moskva oblastis kolmandal kohal kõigi majandusvaldkondade toodangu kogumahult ja teisel kohal tööstustoodangu kogumahult. Peamisteks majandusharudeks on töötlev tööstus (46%), elektrienergia, gaasi ja vee tootmine ning nendega varustamine (43%), teadus (4%), ehitus (3%) ning transport ja side (2%).

Käsikäes tööstuse kasvuga on toimunud kahjumiga töötavate suurte ja keskmiste ettevõtete likvideerimine: 2011. aasta andmetel oli nende osakaal 10%, nende koguarv vähenes aga 16 ettevõttelt 10 ettevõttele. Vaatamata arvu vähenemisele kasvas taoliste ettevõtete kahjum aastaga siiski 1,3 korda. Linna 21 tööstuspargis tegutses 2010. aastal 813 ettevõtet ja üksikisikust ettevõtjat.

2011. aastal oli Podolski suurte ja keskmiste ettevõtete töötajate keskmine töötasu 35 444 rubla (võrreldes 2006. aastaga oli see kasvanud kaks korda ja võrreldes 2009. aastaga 35%). Kõige kõrgemad palgad ja kõige suurem palgatõus oli teadussektoris (70 012 rubla), kõige madalamad palgad aga hariduses (18 774 rubla) ja kultuuris (15 767 rubla).

Detsembris 2011 oli linna keskmine pension 9148 rubla.

Tööstus

Podolski majanduse alus on tööstus, mis annab 25% linna majanduse kogutoodangust ja suurema osa linnaeelarvesse laekuvatest maksudest. 2011. aastal andsid Podolski ettevõtted 5,4% kogu Moskva oblasti tööstustoodangust. Seejuures kasvas suurte ja keskmiste ettevõtete kasum aastaga 43%, tõustes 6,4 miljardi rublani.

Podolski territooriumil tegutses 2011. aastal 49 suurt ja keskmist ettevõtet, üle 100 väikeettevõtte ja ligi 80 mikroettevõtet. Tööstuse kogutoodangust andsid märkimisväärse osa metallitööstus (40%), elektrotehnikatööstus (18%), toiduainetööstus (10%) ja masinaehitus (9%).

Linna suurettevõtetest väärivad mainimist:

• Masinaehitustehas ZiO-Podolsk – toodab seadmeid tuumaenergeetikasektorile (aurugeneraatoreid, separaatoreid-auruülekuumendeid, tsentrifugaalseparaatoreid, soojusvaheteid, energiaplokkide torusid, kõrgrõhusoojendeid, filtreid, energiaplokkide soojusisolatsiooni jms), soojusenergeetikasektorile (aurukatlaid, katlaid-utilisaatoreid, madalrõhusoojendeid, veesoojendeid, tolmu ja gaasi ärajuhtimistorude klappe), nafta- ja gaasitööstusele (soojusvahetusseadmeid, rektifikatsioonikolonne, spiraaltorusid, mahuteid, regeneraatoreid, tolmupüüdjaid, õhu jahutamise seadmeid jms);
• Arhbum – toodab lainepappi ja lainepapist tooteid;
• Fabrika ofsetnoi petšati – Podolski trükikoda;
• Giredmeta – toodab kuumuskindlaid metalle (nioobium, tantaal, hafnium, vanaadium) ja nende baasil valmistatavaid sulameid, tegeleb metallide ja nende sulamite valtsimisega; samuti toodab väärismetalle ja haruldasi muldmetalle (näiteks gallium, germaanium, indium) ning valmistab neil põhinevaid pooljuhtmaterjale;
• NP Podolskkabel – toodab mitmesuguseid kaableid: jõu-, kontroll-, juhtimis-, paigaldus- ja eriotstarbelisi kaableid, kaableid autotööstusele, raadioseadmetele ja elektripumpadele;
• Mikroprovod – toodab peeneid ja ülipeeneid emaileeritud vasest, väärismetallidest ja roostevabadest sulamitest juhtmeid läbimõõduga 0,012–3,000 mm, kaablivihte, majapidamises kasutatavaid juhtmeid, elektri- ja telefonivõrgu pikendusjuhtmeid, elektrimootorite juhtmeid ja tugevdatud juhtmeid;
• Podolski elektromehaanikatehas – toodab pakendamis-, toiduainetööstuse ja hüdraulikaseadmeid, kuulus varem Venemaa kaitsetööstuse süsteemi;
• Podolski elektromontaažiseadmete tehas – toodab mitmesuguseid elektrivõrkude seadmeid, on üks Venemaa juhtivaid soojuskinnitatavate kaabliarmatuuride tootjaid;
• Podolski keemia-metallurgiatehas – toodab pooljuhte ja fotoelektrilisi muundureid;
• Podolski leivakombinaat – kohalik leivatööstus;
• Podolskogneupor – valmistab tulekindlatest materjalidest tooteid;
• Podolsk-tsement – valmistab tsementi, kuivsegusid, tavalist betooni ja penobetooni plokke;
• Propleks – polüvinüülkloriidist aknaprofiilid ja aknalauad;
• Remit – Podolski lihatööstus;
• SU-2 – gaasi- ja naftatorujuhtmete ehitamine ja remont;
• ZIOSAB – toodab soojusenergeetika seadmeid (katlaid, katelde lisaseadmeid, tänapäevaseid katlamaju);
• ZiO-Zdorovje – farmaatsiatööstuse ettevõte.

Lisaks tegutsevad Podolskis patareide kokkupanekuga tegelev Podolski akumulaatoritehas, õmblusmasinate tööstus Zigzag, mis on välja kasvanud kunagisest Singeri tehasest, ja mitmed ehitusettevõtted (näiteks Podolski elamuehituskombinaat). Tekib ka uusi tööstusettevõtteid. Nende seas on üks märkimisväärsemaid aktsiaselts Transformer. Tegemist on Venemaa esimese ettevõttega, kus on võimalik täiemahuliselt teostada valuisolatsiooniga kuivade transformaatorite tootmistsükkel. Firma põhiinvestoriteks on Venemaa ettevõte Haitek, Itaalia ettevõte Newton, Lõuna-Korea kontsern Hyundai ja Saksamaa kontsern Siemens.

Podolsk on oluline teaduskeskus, kus tegeletakse tuumauuringute ja tuumaenergeetika seadmete väljatöötamisega. Linnas tegutsevad ettevõtted Gidropress (tuumareaktorite arendus) ja Lutš (monokristallidest pooljuhid, safiirist tooted, rakised elektroonikatööstusele, röntgenitorud jms), Gazpromi arenduskeskus (gaasi- ja naftatööstuse seadmete teaduslik-tehniline projekteerimine), RusGazInžiniring (inseneriteenused nafta- ja gaasileiukohtade kasutusele võtmiseks), NIITSEMENT (tsemenditööstuse uuringud) ja ALFA TM (safiirist toodete valmistamine, seadmed safiiri monokristallide aretamiseks jms).

Podolski teadusega seotud organisatsioonides ja ettevõtetes töötab kokku üle 3000 inimese, nende teostatud tööde rahaline väärtus oli 2011. aastal 5,6 miljardit rubla.

Väikeettevõtlus

Üle 80% Podolski firmadest ja füüsilisest isikust ettevõtjatest liigituvad väikeettevõtluse alla. 2011. aastal oli taolisi ettevõtteid ja ettevõtjaid kokku 7607. Väikeettevõtluses oli tegev üle 38 000 inimese, see tähendab – üle 40% töötavast elanikkonnast. Väikeste ja keskmiste ettevõtete käive moodustas linna majanduse kogukäivest 34%. Peamiselt tegelevad väikesed ja keskmised ettevõtted autode, mootorrataste, kodumasinate ja isiklikuks kasutamiseks mõeldud kaupade jae- ja hulgimüügi ning remondiga (40%), kinnisvara ostu, müügi, üürimise ja muude teenustega (21%), töötleva tööstusega (10%), ehitusega (13%), transpordi- ja sideteenuste osutamisega (6%).

Finantsteenused

Promsberbanki peakontor Podolskis

Podolskis tegutseb kohalik pank Promõšlennõi sberegatelnõi bank (Promsberbank) ning mitmete suurte Venemaa ja välismaa pankade filiaalid. Tuntumatest pankadest on esindatud: pank Absoljut, Moskva Pank, pank Vozroždenije, Ida Ekspresspank, VTB, pank Inteza, Master-Bank, Moskva Krediidipank, Moskva Oblasti Pank, pank Trast, Nomos-bank, Petrokommerts, Promsvjazbank, Raiffeisen, Rosbank, Rosselhozbank, Vene Ehituspank, Russ-Bank, Sberbank, Sotsiaalne Linnapank, Transkapitalbank, UniCredit Bank ja teised.

1. jaanuari 2012 seisuga oli Podolski elanikel kokku üle 690 000 hoiuse, millel hoiti rahalisi vahendeid summas 20,7 miljardit rubla.

Tarbijaturg

Aastatel 2009–2011 oli Podolski tarbijaturu käive 50 miljardit rubla ja see kasvas kolme aastaga 35%. 2011. aastal oli see 20,59 miljardit rubla (118,3% võrreldes 2010. aastaga). Sellest 1,05 miljardit rubla tuli toitlustusest, 8,72 miljardit rubla tasulistest teenustest (115,6% võrreldes 2010. aastaga). Kokku tegutses tarbijaturul 17 900 töötajat (üle 10% linna majanduses hõivatud inimestest).

2011. aastal tegutses linnas kokku 1256 kauplust ja müügipunkti. Lisaks on Podolskis 8 kaubanduskeskust kogupinnaga 82 375 m². Linnas on esindatud mitmed kaubandusketid: esmatarbekauplused (Ašan, Karusel, Perekrjostok, Pjatjorotška, Dixie-Uniland, Kvartal, Aromatnõi Mir), kodumasinate kauplused (Tehnosila, Eldorado), arvutikaupade poed (Belõi Veter, DNS), spordikaupade poed (Sportmaster), lastekaupade poed (Detski Mir, Korablik, Dotški i Sõnotški), mobiilsidefirmade esindused (Svjaznoi, Jevroset, AltTelekom, MTS, Bilain), parfümeeria- ja kosmeetikakauplused (L'Etoile, Arbor Mundi) ning arvukad muud jaekaubandusettevõtted.

Taastatud Punane turg Podolski kesklinnas

2011. aastal oli toidukorvi minimaalne maksumus Podolskis 2317 rubla. Tarbijahinnaindeks oli samal perioodil 105,6% ja jäi alla inflatsioonile, mis oli 2011. aastal 6,1%. Seejuures kasvasid tööstuskaupade hinnad 5%, arstimite hinnad 3% ja bensiini hind 17%.

Ehitus

Podolskis jätkub ulatuslik elamuehitus: ehitusfirmad andsid 2011. aastal üle 446 300 m² elamispinda. Järjekindlalt viiakse ellu programmi inimeste ümberasustamiseks amortiseerunud majadest. 2011. aastal asustati uutesse korteritesse ümber 32 perekonda.

Koostöös Moskva oblasti munitsipaalehitusettevõttega NIiPI gradostroitelstva töötati 2008. aastaks välja Podolski uus üldplaneering, mida ei olnud uuendatud alates 1975. aastast. 2011. aastal kooskõlastas selle Moskva oblasti valitsus.

Linnaeelarve

Podolski linnaeelarve tulud koos Moskva oblasti rahalise toetuse ja ettevõtlusest saadava sissetulekuga olid 2011. aastal 7,6 miljardit rubla, 2010. aastaga võrreldes oli eelarve kasvuindeks 122,4%. Podolski ettevõtetelt ja organisatsioonidelt laekus kokku maksutulu summas 25,6 miljardit rubla – sellest 16 miljardit rubla läks föderaaleelarvesse, 7,2 miljardit rubla Moskva oblasti eelarvesse ja 2,4 miljardit rubla Podolski linna eelarvesse.

Linna tulude struktuuris moodustas füüsiliste isikute tulumaks 49,3%. Suurim juriidilistelt isikutelt saadud maksutulu pärines firmadelt ZiO-Podolsk, Gidropress, PŽI-Stroi, Podolski DSK, ROSTA, Vodokanal ja Podolskkabel.

Eelarve kulude struktuuris moodustasid 41,4% hariduskulud, 27,5% tervishoiu- ja spordikulud, 16,3% elamu- ja kommunaalmajanduse kulud.

Transport

Podolski raudteejaam (1889)

Podolski raudteejaam (2010)

Raudteeühendus Podolski ja Moskva vahel loodi 1865. aastal. Linn jäi Moskva–Kurski raudteemagistraalile, mille ehitamine viidi lõpule 1871. aastal. Kivist raudteejaam, mis kavatseti esialgu ehitada linnast 2 km kaugusele Šeptšinki külla (üks tänastest Podolski linnarajoonidest), valmis 1889. aastal insener J. Skornjakovi projekti alusel. Kuni selle ajani kasutati puidust jaamahoonet. Raudteeühenduse loomine avaldas suurt mõju taristu ja majanduse arengule linnas: vähenes hobutranspordi tähtsus, raudteejaamast linna ehitati maantee ja anti uus tõuge tööstuse kasvule.

Tänapäeval asub Podolsk Moskva–Harkivi–Krimmi raudteel. Lisaks Podolski raudteejaamale jäävad linna aladele veel Silikatnaja ja Kutuzovskaja raudteepeatused ning Grivno raudteejaam ja Vesennjaja raudteepeatus Klimovskis. Podolski raudteejaamas peatuvad kõik linnalähirongid, mitmetele neist on see lõpp-peatus. Läbi Moskva on tagatud otseühendused Riia ja Smolenski suunal. Lähim raudteejaam, millel on ühendus Moskva metrooga, on Tsaritsõno. See asub Podolskist 25–30 minuti rongisõidu kaugusel. Linnadevahelised rongid Podolskis ei peatu.

Raudteejaama ees väljakul on autobussijaam, kust väljuvad linnalähiliinide bussid ning marsruuttaksod Moskva Južnaja, Annino, Ulitsa Akademika Jangelja, Pražskaja ja Bulvar Dmitrija Donskoja metroojaamadesse. Lisaks on mitmetel Podolski rajoonidel otseühendus Moskvaga. Autobussijaamast väljuvad ka bussiliinid teistesse Moskva oblasti linnadesse ja Moskva piiridesse kuuluvatesse asundustesse: Domodedovosse, Klimovskisse, Štšerbinkasse, Troitskisse, Tšehhovisse, Vidnojesse ja mujale. Samuti on bussitranspordiga kaetud Podolski rajooni väiksemad asulad ja külad.

Podolskist 1 km idas möödub linnast föderaalmaanteede süsteemi kuuluv Krimmi-suunaline maantee M2. Vana Varssavi maantee kulgeb läbi Podolski.

Podolski linnatransporti teenindab munitsipaaltranspordiettevõte Podolskii trolleibus, mis haldab kümneid bussiliine ja nelja trolliliini. Trolliliiklus avati linnas 1. mail 2001; esimesena käiku antud liin ühendas Podolski raudteejaama Jubileinõi rajooniga. Podolsk on üks vähestest Venemaa linnadest, kus jätkub trollibussivõrgu laiendamine. 2008. aastal kasutas Podolski trollibusse 13,3 miljonit inimest, kellest 6,9 miljonit tegid seda sõidusoodustusega.

Suurimad veoteenust osutavad ettevõtted on Mostransavto Podolski filiaal Avtokolonna 1788, munitsipaalettevõte Podolskii trolleibus ja Avtomig. 2008. aastal transporditi linnas kokku 30 miljonit inimest, kellest 11,8 miljonit kasutas sõidusoodustusi. Linna ühistranspordiliinide kogupikkus on 1137,9 km.

Sotsiaalvaldkond

Tervishoid

Elamud ja vereülekandejaam Kirovi tänaval

Podolskis on kokku 14 munitsipaalsüsteemi kuuluvat tervishoiuasutust: 4 haiglat, 5 polikliinikut (ja 2 haigla polikliinilised osakonnad), sünnitusmaja, kiirabijaam ja spordimeditsiini keskus. Samuti asub linnas 5 riiklikus haldusalas tegutsevat meditsiini- ja hoolekandeasutust, mis teenindavad kogu Moskva oblastit: tuberkuloosihaigla, tuberkuloosidispanser, naha- ja suguhaiguste dispanser, vereülekandejaam, narkoloogiadispanser ja lastekodu.

Samuti asub Podolskis Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumi Loode sõjaväeringkonna sõjaväehaigla nr 1586, mis on selle sõjaväeringkonna keskne raviasutus ning ringkonna meditsiinipersonali metoodiline keskus ja õppebaas. Haigla peamised funktsioonid on abi osutamine haavatutele ja haigetele, nende jälgimine, ravi, meditsiiniline rehabilitatsioon ja sõjaväelis-arstlik ekspertiis. Haigla asutati Suure Isamaasõja esimestel aastatel vastavalt ÜK(b)P Podolski linnakomitee otsusele ja sai oma käsutusse endise garnisoni ohvitseride maja hoone.

Podolski keskhaigla on Moskva oblastis üks vanemaid. Seal on töötanud mitmed Venemaa meditsiini arengut mõjutanud spetsialistid: kirurg K. Velling (tema auks on nimetatud üks linna tänavatest; ta hukkus võitluses kõhutüüfusega), VNFSV teeneline arst N. Maštakov (ka tema auks on nimetatud üks linna tänavatest), VNFSV teeneline arst V. Pospelov (tema auks on nimetatud üks keskhaigla nakkusosakondadest), P. Kurkin (üks sanitaarstatistika alusepanijatest), V. Levitski (üks Obuhhi nimelise hügieeniinstituudi asutajatest), V. Petrovski (Lenini preemia laureaat) ja teised.

2011. aastal töötas Podolski tervishoiusüsteemis 3539 inimest, nende seas 725 arsti ja 1469 keskastme meditsiinitöötajat (õed, abiarstid, velskrid, ämmaemandad). Linna haiglates oli kokku 1797 voodikohta, polikliinikud suutsid ühe vahetuse jooksul teenindada 3225 inimest, mis moodustas alla 80% reaalsest vajadusest.

Haigestumises on esikohal hingamiselundkonna haigused (2011. aastal 480 juhtumit 1000 elaniku kohta), millele järgnevad südame-veresoonkonna haigused (215 juhtumit), traumad, mürgistused ja muud välistegurite mõjul tekkinud terviserikked (182 juhtumit). Pahaloomulisi kasvajaid esines 574,7 juhtumit 100 000 elaniku kohta (esikohal oli rinnavähk), suremus onkoloogilistesse haigustesse oli 0,2%.

Haridus

Venemaa Riikliku Turismi ja Teeninduse Ülikooli filiaal Podolskis

2009. aastal tegutses Podolskis 28 üldhariduskooli, 2 algkool-lasteaeda, 1 õhtukool, 3 täiendõppeasutust, 3 orbudele ja arengupuudega lastele mõeldud eriõppeasutust (lastekodu, 2 internaatkooli), 44 koolieelset lasteasutust, 3 ametkondlikku koolieelset lasteasutust (kaitseministeeriumi ja Venemaa Raudteede haldusalas), 2 hoolekandeasutust lastele ja 11 noortekeskust. Lisaks on linnas veel mitmeid eraõppeasutusi ja 3 kutsekeskkooli (Podolski kolledž, Podolski teeninduskolledž, Podolski meditsiinikool).

Koolieelsetes lasteasutustes õppis 2008.–2009. õppeaastal 7112 last vanuses 1,5–7 eluaastat. Lasteaiad suutsid rahuldada 86% lasteaiakohtade vajadusest, järjekorras oli sel perioodil 989 last. Elanikkonna seas läbi viidud uuringu kohaselt oli koolieelse ja täiendharidusega rahul 35,5% inimestest.

Podolski haridussüsteemis töötas 2008.–2009. õppeaastal 4059 inimest, nende seas 2359 pedagoogi. Üldhariduskoolides oli sama õppeaasta seisuga 17 771 õpilast. Päevase õppevormiga munitsipaalsetes üldhariduskoolides õppis 16 783, õhtukoolis 227, internaatkoolides 363 ja riikliku alluvusega koolides 389 inimest. Koolid suutsid katta 160% elanikkonna vajadusest õppekohtade järele.

2006. aastal pälvisid linna 1., 5. ja 26. lütseum riikliku projekti "Haridus" toetuse, mille tulemusel eraldati igale koolile rahalist abi 1 miljon rubla. 2007. aastaks viisid veel kolm kooli (23. lütseum, 21. keskkool, 4. gümnaasium) edukalt ellu innovatiivse arengu programmi ja võitsid sellega riikliku üldhariduskoolide konkursi. 2007.–2008. õppeaastal võitsid sama konkursi veel 8. ja 29. keskkool ning 7. gümnaasium.

Podolski 29. Keskkoolis asub Venemaa esimene kooliplanetaarium. 2009. aastal hakkas see kool katsetama infotehnoloogia rakendamist õppeprotsessis. Igale eksperimentaalklassi õpilasele anti minisülearvuti. See kujutab endast "elektroonilist ranitsat", mis asendab õpilasele traditsioonilisi õpikuid, vihikuid ja päevikuid.

Podolskis asub ka 9 kõrgkooli, mis annavad haridust 29 erialal:

• Majandusinstituut;
• Podolski Majandus- ja Teenindusinstituut;
• hariduskonsortsium "Keskvene Ülikool";
• Podolski Sotsiaal- ja Spordiinstituut;
• Viktor Tšernomõrdini nimelise Moskva Riikliku Avatud Ülikooli Podolski filiaal;
• Moskva Rahandus-Tööstusülikooli "Sünergia" Podolski filiaal;
• Kaasaegse Humanitaarakadeemia Podolski filiaal;
• Venemaa Riikliku Turismi ja Teeninduse Ülikooli piirkondlik teenindusteaduskond;
• Majandus-, Juhtimis- ja Sotsioloogiainstituudi piirkondlik keskus.

Podolski 16 kutse- ja kõrgkoolis omandas 2008.–2009. õppeaastal haridust 11 252 õpilast ja üliõpilast.

Elamu- ja kommunaalmajandus

Podolski elamufondi suurus oli 2011. aasta alguse seisuga 4 578 300 m² ehk 4523 elumaja, nende seas 3176 individuaalelamut. Elamufondi haldamisega tegelevad Podolski majavalitsus (ДЭЗ города Подольска) ja 9 munitsipaalomandis elamuekspluatatsiooni ettevõtet. Lisaks neile tegutses 2010. aastal elamu- ja kommunaalmajanduse sektoris veel 8 eraettevõtet, 38 elamuehituskooperatiivi ja 23 korteriühistut. Kommunaalteenuseid osutavad linnaelanikele munitsipaalettevõtted Vodokanal (Водоканал), Podolski Elektrivõrk (Подольская электросеть) ja Podolski Soojusvõrk (Подольская теплосеть), aga ka 17 ametkondlikku soojusettevõtet.

Veevarustus

Podolski munitsipaalfirma Vodokanal on suurim veevarustus-, kanalisatsiooni- ja veepuhastusettevõte nii Podolski linnas kui ka kogu Moskva oblastis. Ettevõte asutati 1917. aastal (linna veevärgi ehitus algas juba 1915. aastal, kuid vesi lasti torudesse 1917. aasta keskel) ja teenindab praegu lisaks Podolskile veel ka Klimovskit ja Štšerbinkat ning mitmeid teisi Podolski rajooni asustatud punkte.

Joogivee allikatena kasutatakse Podolski-Mjatškovo ja Oka-Kaširskoje põhjaveekihtidest ammutatavaid veevarusid. Suurem osa arteesia vee puuraukudest asub Podolski rajooni läbiva kolme jõe (Pahra, Desna ja Motša) lammidel. Vee-ettevõtte bilansis on 10 veejaama, 100 arteesia vee puurauku, 30 veehoidlat kogumahus 46 100 m³, 20 olmevee pumbajaama, 6 heitvee pumbajaama, 2 tehnilise vee pumbajaama, 5,6 km tehnilise vee torustikke, 370,7 km olmevee torustikke, 249,5 km kanalisatsioonitorustikke, puhastusseadmed läbilaskevõimega 183 000 m³ ööpäevas, jaam vee puhastamiseks rauast, Pahra jõe veehoidla tamm. Kanalisatsioonivõrkude ja -seadmete amortisatsioon oli 2009. aastal 56,8%, veevarustusvõrkude ja -seadmete amortisatsioon 53,5%. Kokku tarbiti 2009. aastal 27,2 miljonit m³ vett.

2012. aastal lasi Vodokanal käiku täiendavad puhastusseadmed läbilaskevõimega 100 000 m³ ööpäevas. Need olid ühed esimesed taolise võimsusega puhastusseadmed Venemaal.

Soojusvarustus

Linna soojusvarustussüsteemi kuulub 57 katlamaja, soojustorustike kogupikkus (kahetorulises arvestuses) on 278,4 km.

Linna peamine munitsipaalne soojusvarustusettevõte on Podolski Soojusvõrk (Подольская теплосеть), mis moodustati 1969. aastal katlamajade ja soojusvõrkude ühendettevõttena. Algselt kuulus neile 13 katlamaja koos soojusvõrkudega kogupikkuses 7,4 km. Ettevõte varustab soojusega 74,5% elamufondist ja üle 60% sotsiaalvaldkonna asutustest. Firma bilansis on 38 katlamaja, 19 soojusjaotuspunkti ja 157,7 km soojustorustikke. 2009. aastal toodeti 841 500 gigakalorit (Gkal) soojusenergiat – sellest kulus ettevõtte vajadusteks 19 700 Gkal, võrgus läks kaduma 97 000 Gkal ja realiseeriti 724 000 Gkal.

Elektrivarustus

Linna peamine munitsipaalne elektrivarustusettevõte on Podolski Elektrivõrk (Подольская электросеть), mis asutati 25. novembril 1939. Ettevõtte bilansis on 518 transformaatorit, 624 km maa-aluseid kaablivõrke ja 196 km õhuliine. Objektide keskmine amortisatsiooni määr on üle 70%. 2009. aastal varustati kliente elektriga mahus 477,7 miljonit kWh.

Ettevõte saab ja vahendab elektrit firma MOESK tütarettevõtte Podolski Elektrivõrgud (Подольские электрические сети) 9 alajaamast: 61., 173., 182., 480., 494., 592., 596., 617. ja 791. alajaamast.

Kultuur

Kirikud ja kogudused

Püha Vaimu katedraal

Kristuse Ülestõusmise kirik

Podolskis asub mitmeid õigeusu kirikuid, millest silmapaistvaimad on Püha Vaimu katedraal ja Kristuse Ülestõusmise kirik.

Püha Vaimu katedraal ehk Troitski peakirik (Троицкий собор) ehitati aastatel 1819–1832 ja pühendati Venemaa võidule 1812. aasta Isamaasõjas. Tegemist on viie tornikupliga kolmelöövilise ampiirstiilis katedraalkirikuga. Kiriku arhitekt oli Ossip Bove, kes sai tuntuks Moskva ülesehitamisega pärast 1812. aasta tulekahju. Omal ajal pidi Püha Vaimu peakirik olema linna üldplaneeringu kese, seetõttu valiti selle ehitamiseks kõrge küngas Pahra jõe kaldal. Kirikus on ka reliikviad: Jumalaema Jeruusalemma ikoon, mille teeneks peetakse 1866. aastal linnast koolera tõrjumist, kaks kirstu 140 pühaku osaliste säilmetega ja Podolski uusmärtrite ikoon. Nõukogude ajal oli Püha Vaimu katedraal Moskva oblasti linnade ainus avatud peakirik.

Üks vanemaid Podolski kirikuid on Kristuse Ülestõusmise kirik (Воскресенская церковь) Punasel tänaval, mida on mainitud juba 1627.–1628. aasta katastriraamatus. Sel ajal oli tänapäevase linna asukohas Moskva Daniili kloostrile kuulunud Podoli asula. Esimene kirikuhoone oli puidust, kuid see põles 1722. aasta tulekahjus maha. 1728. aastal taotleti Pühimalt Valitsevalt Sinodilt luba uue kivikiriku ehitamiseks, kuid loa saamise järel kulus kiriku ehitamiseks veel 40 aastat. 18. sajandi lõpus sai Ülestõusmise kirikust linna katedraal ja selle esipreestrist Moskva piiskopkonna Podolski praostkonna praost. Pärast Püha Vaimu peakiriku ehitamist taandati Ülestõusmise kirik linna kalmistukirikuks. 19. sajandi keskel kirikut remonditi ja asutati selle juurde iseseisev kogudus. Nõukogude võim konfiskeeris esmalt kirikuvara ja märtsis 1929 suleti kirik üldse. Kirik plaaniti ümber ehitada koduloomuuseumiks, kusjuures peaaltarisse sooviti majutada väljapanek revolutsioonist. Lõpptulemusena muuseumit küll ei rajatud, kuid kirik purustati suures osas (täielikult hävitati kellatorn) ja muudeti hauasammaste valmistamise töökojaks. Kiriku juures asuvale kalmistule, kuhu on maetud 1848. aasta kooleraepideemia ohvrid ja mis suleti 1924. aastal, rajati tööstustehnikum koos spordi- ja laste mänguväljakutega. Lõpuks kasutati kirikut ka muudel majanduslikel eesmärkidel. Esimene jumalateenistus pärast Nõukogude perioodi toimus alles 1995. aastal, kirik taastati lõplikult aastatel 1995–1999.

Mõisaansamblid

Ivanovskoje mõisa häärber

Tänapäevase Podolski aladel asub kaks varasemat mõisaansamblit: Ivanovskoje ja Pleštšejevo.

Ivanovskoje mõis on üks Podolski tuntumaid vaatamisväärsusi. Praegu asuvad mõisaansamblis koduloomuuseum ja Venemaa kutsehariduse muuseum. Esimest korda on Ivanovskojet kui pärusmõisa mainitud 1627. aasta katastriraamatus. 17. sajandi lõpul kuulus mõis okolnitši Ivan Golovinile ja tema järeltulijatele, 18. sajandi teisel poolel aga feldmarssal Mihhail Kamenskile. 18. sajandi lõpus omandas mõisa kirjanik Lev Tolstoi vanaonu krahv Fjodor Tolstoi. Tema tellimusel rajati praegune hoonete kompleks. Mõisakompleksi telg kulgeb mööda sissesõidualleed, läbi mõisahäärberi ja piki terrasse kuni Pahra jõeni. Mõisaansambli keskmes on kolmekorruseline peahoone. Selle tiivad asuvad Pahra jõe kallastel. Paraadsissekäigu lähistel asub pargipaviljon. Peahoonega samal joonel asus algselt kahekorruseline teatrimaja, mille kõrval paiknesid majandushooned. Pärast Fjodor Tolstoi surma omandas mõisa Soome ja Moskva kindralkubernerina töötanud Arseni Zakrevski, kes lasi Ivanovskoje mõisaansambli ümber ehitada: rajati peahoone keskosa tiibadega ühendavad galeriid, idatiiba sisustati kirik, ansambel ümbritseti kivist väravapostidega aiaga. Ivanovskoje viimased omanikud olid krahvinna Agrafena Zakrevskaja, krahvinna Sofja Keller ja seejärel Barušinite perekond, kes andis mõisa 1916. aastal tasuta Moskva linnavalitsusele, et rajada sinna lastekodu.

Pleštšejevo mõisaansambel asub maadel, mis kuulusid 14. sajandil Tšernigovi vürstile Fjodor Bjakontile. Tema noorem poeg Aleksandr, kes teenis Dmitri Donskoi õukonnas, sai oma laiaõlgsuse tõttu hüüdnimeks Pleštšei (vene keeles on õlg плечо, 'pletšo'). Tema pani aluse Pleštšejevite suguvõsale, kelle järgi on nime saanud ka mõis. 17. sajandil läksid need maad Morozovite bojaarisuguvõsa, hiljem aga Vassili Pospelovi valdusse. Tema auks hakkasid talupojad mõisa nimetama Pospelovoks või ka Pospelkovoks. 17. sajandi teisest poolest kuulus Pleštšejevo-Pospelovo riiginõunik Aleksandr Perepetšinile. 19. sajandi alguses omandas mõisa vürst Aleksandr Tšerkasski, kes tellis 1820. aastal arhitekt Jevgraf Tjurinilt oma mõisaansambli projekti. Selle tulemusel rajati tellistest klassitsistlikus stiilis peahoone ja teenijatele mõeldud tiiva esimene korrus (teise korruse projekteeris hiljem arhitekt Dmitri Koritski). Hiljem kuulus mõis Lazarovite perekonnale ja seejärel Nadežda von Meckile. Nende külalisena viibis 1884 ja 1885 mõisas külalisena vene helilooja Pjotr Tšaikovski, kes kirjutas seal oma kontsertfantaasia. 1908. aastal andsid omanikud mõisa üle tsemendivabrikule. 1919. aastal rajati mõisaansamblisse laste töökoloonia, 1925. aastal tuberkuloosidispanser, Teise maailmasõja aastail tegutses seal aga Podolski naissnaiprite kool.

Mõisa maadel Podolje muuseum-kaitsealal asub Vladimir Lenini majamuuseum. Uljanovite perekond elas mõne aasta Podolskis ja Lenin külastas linna korduvalt.

Skulptuurid

Miloradovitši grenaderide mälestusmärk

Podolskis on arvukalt ausambaid ja mälestusmärke, millest tuntumad on järgmised:

• Suure Isamaasõja teemaline skulptuuriansambel Au väljakul – autorid J. Ljubimov ja L. Zemskov. Rajati novembris 1971. Suurest betoonpaneelist on välja raiutud Nõukogude sõdurid, kes sööstavad granaatide ja automaatrelvadega lahingusse, samuti sõnad: "Podolski elanikele-kangelastele, kes kaitsesid oma eluga kodumaad, au ja vabadust". Ansambel rekonstrueeriti 2010. aastal: betoontahvlist paremal avati memoriaalkompleks Podolski elanike Suure Isamaasõja aegsete töövõitude auks. Igavene tuli paigutati rekonstrueeritud mälestustahvli ette. Kompleksi lisati ka mälestusmärk kaasmaalastele, kes on hukkunud lahingülesannete täitmisel Afganistanis ja Tšetšeenias (skulptor Aleksandr Rožnikov, arhitekt M. Tihhomirov). Samaaegselt nimetati Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva väljak ümber Au väljakuks.
• Katariina Suure ausammas – skulptor Aleksandr Rožnikov, arhitekt M. Tihhomirov. Avati 14. septembril 2008. Ausammas asub Katariina skvääril Vaksali väljaku lähedal. Ausammas kujutab keisrinnat allkirjastamas 1781. aasta ukaasi, ausamba ees metall-lehel on ukaasi sõnad: "... kõige armulisemalt käsime nimetada linnaks Podoli asula".
• Aleksandr Puškini ausammas – autor Viktor Mihhailov, avatud 6. juunil 1999 seoses luuletaja 200. sünniaastapäevaga. Asub Podolski linnavalitsuse hoonest paremat kätt skvääril. Arutati ka muid võimalikke asukohti: Ivanovskoje mõisaansambel, skväär Lepse kultuurikeskuse ees, skväär vana linnakomitee hoone ees. Ausammas kujutab endast punakaspruunist graniidist luuletaja büsti, mis on püstitatud mustast graniidist postamendile. Luuletaja käte asend meenutab Orest Kiprenski portreed Puškinist – parem käsi on õlal, vasak käsi rinnal.
• Mihhail Miloradovitši grenaderide mälestusmärk-obelisk – avati 1912. aasta 2. oktoobril 1812. aasta isamaasõja 100. aastapäeval ja on pühendatud selles sõjas Podolski aladel peetud lahingutes hukkunud sõduritele. Nõukogude võimu ajal asendati see Karl Marxi ausambaga, kuid 1995 taastati algne monument. Asub Katedraali väljakul Püha Vaimu peakiriku ees, Bolšaja Zeljonovskaja tänava, Fevralskaja tänava ja Revolutsiooni prospekti vahel. Obelisk on kaunistatud keiser Aleksander I vapiga. Mälestusmärgil on tahvel kirjaga: "22. september 1812. Venelased kindral Miloradovitši juhtimisel võitlesid terve päeva Voronovo ja Tarutino külade vahel Murat' korpusega, lõigates ära prantslaste tee Kutuzovi juhitud Vene armee laagrisse".
• Viktor Talapihhini ausammas – skulptor Zair Azgur, arhitekt L. Zemskov. Avati 9. mail 1960, loodi kommunistlike noorte kogutud raha eest. Ausammas asub Talapihhini nimelises kultuuri- ja puhkepargis ning kujutab endast graniitpostamendil büsti. Postamendil on kiri "Viktor Talapihhinile", samuti metalltahvel tema eluloo ja kangelasteo kirjeldusega.
• Podolski kursantide mälestusmärk – skulptorid J. Rõtškov ja A. Mjamlin, arhitektid L. Zemskov ja L. Skorb. Avati 7. mail 1975 Kirovi tänava, Parkovaja tänava ja Arhivnõi põiktänava ristmikul. Podolski suurtükiväe kursandid peatasid Suures Isamaasõjas koos 43. armee üksustega Saksamaa vägede pealetungi ja aitasid võita aega reservide toimetamiseks Moskva kaitsele. Mälestusmärgil on roostevabast terasest kolme kursandi kujud (kaks neist hoiavad käes automaati, kolmanda kursandi vasak käsi on üles tõstetud), selle ülaosas on viisnurk, mälestusmärgi tagaküljel kursantide lahingutegevuse skeem. Monumendist paremal on kiri "Pühendatud Podolski kursantide mehisusele, vastupidavusele ja surematule kangelasteole", vasakul asuvale muldrinnatisele on paigutatud suurtükk.
• Vladimir Lenini ausammas – skulptor Zair Azgur, arhitekt L. Zemskov. Ausammas püstitati 29. oktoobril 1958 linna keskväljakule, mis kannab Lenini nime. Lenin ise külastas Podolski linna juulis 1900. Mais 1898 oli Podolskisse kolinud Uljanovite perekond. Lenin oli sel ajal asumisel Siberis, kuid pidas perekonnaga kirjavahetust. Asumise järel Podolskit külastades tegeles ta seal küsimusega, kuidas toimetada Venemaale põrandaaluse marksistliku ajalehe Iskra esimese numbri tiraaž.
• Mihhail Kutuzovi ausammas – skulptor Stalina Udalova, arhitektid O. Ljubarskaja ja S. Kudrina. Avati 1995. aastal. Asub Kutuzovo mikrorajoonis Sosnovaja ja Borodinskaja tänava ristmikul. Ausammas kujutab endast 22-meetrilist kompositsiooni, mille tipus on roostevabast terasest peaingel Miikaeli kuju.
• Pronksskulptuur "Kohtumõistmine" – autor Dmitri Kukkolos, avatud 23. detsembril 2005 Podolski linnakohtu uue hoone territooriumil. Podolski õigusjumalannat iseloomustavad Justitia klassikalised tunnused: kaalud, mõõk, side silmadel. Lisaks hoiab ta paremas käes kilpi Venemaa vapi kujutisega.
• Aleksandr Nikulini büst – skulptor A. Plijev, arhitekt M. Koroljov. Büst on auavaldus Podolski esimesele valitud linnapeale, Moskva oblasti ja Podolski aukodanikule Aleksandr Nikulinile. See avati 6. oktoobril 2012 Revolutsiooni prospekt 34/29 maja juures asuval skvääril.
• Aleksei Dolgi ausammas – sotsialistliku töö kangelase, Podolski Sergo Ordžonikidze nimelise masinaehitustehase direktori (1960–1974) mälestussammas. Avati 6. oktoobril 2012 Parkovaja 7 maja juures asuval skvääril.

Kultuuriasutused

Lepse kultuurikeskuse peasissekäik

Podolskis asuvad koduloomuuseum, muuseum-kaitseala Podolje, Venemaa kutsehariduse muuseum, näitusesaal, 2 kino ja 9 kultuurikeskust (neist suurimad on Ivan Lepse nimeline, Karl Marxi nimeline ja kultuurikeskus Oktjabr).

Podolski koduloomuuseum avati 11. juunil 1971 ja asub praegu Ivanovskoje mõisa peahoone läänetiivas. Muuseumi väljapanek käsitleb Podolski linna ja ümbruskonna ajalugu. Näitusepinda on kokku 150 m², keskmine külastajate arv on 35 500 inimest aastas. Muuseumi struktuuri kuuluvad ka arhiiv, teadusraamatukogu ja eksperdirühm.

Ajaloomuuseum-kaitseala Podolje avati 7. novembril 1937. Selle keskus asub õpetaja V. Kedrova majas, kus 1900. aastal elasid Vladimir Lenini sugulased. Muuseumi põhiosa moodustab Lenini majamuuseum, millele lisandub püsiekspositsioon Podolski linna ajaloost, kultuurist ja eluolust 19.–20. sajandil. Näitusepinda on kokku 300 m², muuseumi juurde kuulub veel park pindalaga 13,1 hektarit. Aastas külastab muuseumit keskmiselt 1700 inimest. Muuseumi struktuuri kuuluvad ka teadusraamatukogu ja eksperdirühm.

2010. aastal avati Nikolajevskaja tänaval V. Melihhovile kuulunud valdustes teaduslik uurimiskeskus ja muuseum, mis käsitleb bolševismivastast võitlust ja kasaklust. Väljapanekus on esindatud teemad Venemaa 20. sajandi ajaloost – valgekaartluse ajalugu, venelaste koostöö natsionaalsotsialistidega Teise maailmasõja päevil, vene emigratsioon.

Kino Rodina

Podolski raamatukogude võrku kuulub 16 raamatukogu. Neist tähtsaim on Podolski linna keskraamatukogu, mis asub Sverdlovi tänaval. Keskraamatukogul on 13 filiaali. Tähtsuselt teine on Podolski linna kesklasteraamatukogu, mis asub Revolutsiooni prospektil. Viimastel aastatel on kapitaalremonditud mitu raamatukoguhoonet, loodud lugejatele arvutitöökohad ja alustatud ühtse e-kataloogi juurutamist. 2007. aastal kasutas linnaraamatukogude teenuseid üle 40 000 lugeja, raamatukogude fondi kuulus üle 500 000 eksemplari raamatuid.

27. juunist 1977 on linnas näitusesaal, kuhu on võimalik üheaegselt mahutada vähemalt 4 näitust. Püsiekspositsioon käsitleb suurt isamaasõda. Kokku on saalis näitusepinda 1100 m² ja aastas külastab näitusi keskmiselt 22 667 inimest. Endise limonaaditehase territooriumile on ehitatud uus kultuurikeskus, kus asub linna maaligalerii.

Podolski suurim kultuuriasutus on 1975. aastal ehitatud kultuurikeskus Oktjabr. Podolski elektromehaanikatehase juhtkond otsustas kultuurikeskuse rajada juba 1960. aastatel, sest senisel töölisklubil polnud piisavalt ruumi kõigi kunstiliste kollektiivide mahutamiseks. Alates 1998. aastast on kultuurikeskus linna haldusalas. Kultuurikeskuse Oktjabr ruumides asuvad ka 850 inimest mahutav teatri- ja kontserdisaal, suur spordisaal, tantsusaal ja koreograafiaklass. Regulaarselt korraldatakse kontserte ja etendusi ning tähistatakse pühi. Loomingulise kollektiivi moodustavad rahvakunstiansambel Istoki, rahvatantsuansambel Pulss vremeni, muusikastuudio Raduga jamuud rühmad. Regulaarselt käib koos linna fotoklubi "50 mm".

2008. aastal moodustati peamiste teatrirühmade baasil Podolski draamateater. Linnas asuvad ka 2 kino – Rodina ja Karo film (sellest sai 2003. aastal esimene mitmesaaliline kino Moskva lähiümbruses).

Podolskis asub ka Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumi keskarhiiv.

Filateelia

Semtsvo postmark Podolski maakonnast (1878)

Venemaa keisririigi ajal tegutses Podolski maakonnas semstvo postiteenistus, mis andis aastatel 1871–1895 välja 11 marki. Kõigi markide kujundus oli sarnane: neil oli kujutatud ristatud kirkasid, mille leiab ka Podolski linna vapilt.

Nõukogude Liidus ja tänapäeva Venemaa Föderatsioonis ei ole välja antud ühtegi postmarki, mis oleks pühendatud otseselt Podolski linnale.

Mälestuspostmark 1970. aastast, kus on kujutatud noort Leninit ja tema majamuuseumi Podolskis

1970. aastal anti siiski välja 10 eraldi postmargist ja 1 margiplokist koosnev mälestusseeria "100 aastat Vladimir Iljitš Lenini sünnist", mille autorid olid kunstnikud I. Martõnov ja N. Tšerkassov. Iga margi juurde kuulus kupong, millel oli kujutatud Lenini elu ja tegevusega seotud kohti. Ühel kupongil on kujutatud maja Podolskis, kus elas kunagi Uljanovite perekond ja kus peatus Lenin 1900. aastal. Tänapäeval tegutseb selles hoones Lenini majamuuseum.

Lisaks andis Nõukogude Liidu sideministeerium välja viis kunstilist markeeritud ümbrikku, millel on kujutatud Podolskiga seotud motiive. Kolmel neist on samuti Lenini majamuuseum:

• 1966 (nr 4493) – Podolsk. Lenini majamuuseum
• 1969 (nr 6491) – Podolsk. Lenini majamuuseum
• 1981 (nr 15092) – 200 aastat Podolski linna asutamisest
• 1984 (nr 317) – Podolsk. Lenini majamuuseum
• 1986 (nr 510) – Podolsk, Moskva oblast. Mälestusmärk Podolski kursantidele

Podolski oblasti postiteenistus andis 1990. aastate alguses välja ka kohalikke provisoorseid postmarke.

Sport

Jääspordipalee Vitjaz

Podolskis asuvad mitmed spordirajatised, millest peamised on jääspordipalee Vitjaz, staadion Trud, spordipalee Sport-servis, spordiklubid DK Oktjabr ja Kosmos, ratsaspordikompleksid Favorit ja Prestiž.

Tuntuim nendest on jääspordipalee Vitjaz, mis ehitati 2000. aastal ja suudab mahutada 5500 inimest. Spordikompleksi peahoones asuvad kunstjääkattega spordiväljak, restoran, kohvi-baar ajakirjanikele ja 5 kiirtoitlustuskohvikut. Peahoone kõrval asub kaetud tenniseväljak. Lisaks spordiüritustele korraldatakse kompleksis kontserte, telesaadete salvestusi ja muid massiüritusi. Jääareen on vajadusel võimalik muuta kontserdisaaliks, mis mahutab kokku 6800 inimest. Algselt oli jääspordipalee Vitjaz samanimelise jäähokiklubi koduväljakuks. Podolski hokiklubi Vitjaz kuulus ka Venemaa meistriliigasse. 2003. aastal kolis klubi ära Tšehhovi linna. Aastatel 2008–2009 kasutas spordikompleksi oma koduväljakuna hokiklubi Rõs, mis asutati 2008. aastal ja mängis Venemaa kõrgliigas. 9.–11. detsembrini 2011 toimus jääspordipalee õppe- ja treeningukeskuses Venemaa paraolümpialiikumise esimene jäähokiturniir.

Staadion Trud

13. septembril 2008 avati pärast rekonstrueerimist staadion Trud, mis kujutab endast jalgpalliväljaku ja jooksuradadega spordikompleksi. kus on kaks tribüüni 13 000 pealtvaatajale. Vana, 22 500 inimest mahutanud staadion oli Moskva oblastis suurim. Ühtlasi oli tegemist ainsa spordirajatisega oblastis, kus 1980. aasta olümpiamängude ajal "ööbis" olümpiatuli – sellel staadionil toimus ka tule üleandmine. Linnas hoiti kaua aega alles haruldasi tänavalaternaid, mille peal oli kujutatud olümpiarõngaid. Viimased neist demonteeriti 2000. aastatel Päästjate allee ja Stekolnikovi tänava skvääri renoveerimistööde käigus. Uue staadioni kahe tribüüni all asub kuus spordisaali. Idatribüüni all on võitluskunstide, koreograafia ja üldise füüsilise ettevalmistuse saal. Läänetribüüni all on mängu-, shaping'u- ja kardiotreeningusaalid. Ühe tribüüni alla on rajatud ka 84-kohaline hotell. Staadion Trud on Podolski jalgpalliklubi Vitjaz kodustaadioniks. Klubi mängib Venemaa jalgpalli esiliigas.

2007. aastal avati linnas akadeemia kutseliste tennisistide ettevalmistamiseks. Tenniseakadeemia asub jääspordipalee Vitjaz kõrval, seal on neli kaetud ja viis avatud väljakut, jõusaal ning hotellikompleks. Oktoobris 2007 osales akadeemia Moskva oblasti kuberneri tennise karikavõistlustel.

Podolskisse on ehitatud tänapäevased suusabaasid Venemaa koondmeeskonna treenimiseks. Ühtlasi toimuvad linnas profisporditreeningud lauatennises, poksis, judos, Kreeka-Rooma maadluses, jäähokis ja võrkpallis.

Ajakirjandus ja side

Podolskis edastavad oma saateid nii riiklikud kui ka piirkondlikud telekanalid, kokku 40 kanalit. Lisaks sellele tegutseb linnas kohalik telejaam Kvarts, mis alustas tööd 1993. aastal ja on tänapäeval telekanali TNT partner. Kanali saated on nähtavad ka Klimovskis, Štšerbinkas, Vidnojes ja Domodedovos. Keskmiselt edastatakse saateid 5 tundi ööpäevas. Linnas asub ka raadiouudiste toimetus, mis tegutseb raadiojaama RTV-Podmoskovje filiaalina. Toimetus asutati 19. oktoobril 1927 ning annab igal nädalal eetrisse 6 tundi ja 40 minutit saateid.

Podolski telekommunikatsioonikeskus

Podolski suurim ajaleht on 1917. aastast ilmuv Podolskii rabotšii (Podolski tööline). Aastatel 1917–1923 ilmus see nimega Izvestija Podolskogo Soveta rabotšihh i soldatskihh deputatov ('Podolski tööliste ja soldatite saadikute nõukogu sõnumid'). Ajaleht ilmub teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti. Väljaande tiraaž on 11 500 eksemplari. Lehte levitatakse Podolskis, Klimovskis, Štšerbinkas, Troitskis ja Podolski rajoonis. Oma väljaanded on ka suurematel ettevõtetel (näiteks masinaehitustehase ZiO-Podolsk ajaleht Znamja truda). Lisaks ilmub Podolskis veel ajalehelaadseid väljaandeid, millest enamus teenib reklaami eesmärke: Vitjaz-press, V ritme goroda – Podolsk, Vaš šanss, Viadukt, Press-bazar, Naš krug, Dom. Avto. Dosug, aga antakse välja ka ametlikult registreeritud elektroonilisi perioodikaväljaandeid (näiteks Podolsk.ru).

Podolskis on kasutusel kuuekohalised telefoninumbrid. Linna suunakood on 4967. Peamine telefonside pakkuja on Podolski telekommunikatsioonikeskus, mis tegutseb firma TsentrTelekom Moskva filiaali allüksusena. Lisaks pakuvad linnas telefonsidet firma Tsifra Odin kohalik filiaal ja teised kohalikud ettevõtted. 2008. aastal oli Podolskis 67 120 eraisikust telefoniabonenti..

Internetiühendust vahendavad mitmed ettevõtted. Digitaalse abonendiliini ja sissehelistamisteenuse osas on peamised teenusepakkujad Domolnik, Inet ja Infoset. Firmad Kvarts, Ekotelekom, P-T-K, Totška Dostupa, Silinet, RialCom, MK-NET ja Tsifra Odin pakuvad internetiteenust kiudoptilise ehk valguskaabelvõrgu kaudu. Vaatamata sellele, et Podolsk asub vaid 15 km kaugusel Moskva ringteest, on internetiteenuse hinnad keskmiselt kõrgemad kui Moskva linnas. 2008. aastal oli linnas internetiteenusega liitunud 12 962 eraisikut.

Kuulsaid inimesi

Podolski autahvel, kuhu on kantud linna aukodanike nimed ja portreed

• Pjotr Alabin (1824–1896) – riigi- ja ühiskonnategelane, tõeline riiginõunik
• Andrei Balanov (1976) – harrastuspoksija, maailmakarika võitja (2005), Euroopa meister (2006), Venemaa meister (2004, 2005, 2007)
• Viktor Borissov-Mussatov (1870–1905) – sümbolistist maalikunstnik, elas Podolskis aastatel 1903–1904
• Nikolai Glinka (1882–1965) – keemik, Vene NFSV teeneline teadlane
• Vassili Grjazev (1928–2008) – sõjanduskonstruktor
• Nikolai Hovanov (1945) – matemaatik, tõenäosusteooria arendaja
• Mark Kondratjuk (2003) – iluuisutaja, 2022. aasta Euroopa meister
• Lev Koroljov (1926) – programmeerija ja matemaatik, Venemaa Teaduste Akadeemia korrespondentliige
• Anton Krassovski (1975) – ajakirjanik, telesaatejuht, publitsist ja ühiskonnategelane
• Jelena Kruglikova (1907–1982) – ooperilaulja, Stalini preemia laureaat (1943) ja Vene NFSV teeneline rahvakunstnik (1947)
• Viktor Kruglov (1955) – jalgpallur, NSV Liidu jalgpallikoondise liige 1976–1977
• Nadežda Lvova (1891–1913) – luuletaja
• Sergei Makarov (1973) – kergejõustiklane, maailmameister odaviskes (2003)
• Viljam Pohljobkin (1923–2000) – ajaloolane, geograaf, ajakirjanik ja kirjanik
• Mark Rudinštein (1946) – näitleja ja produtsent, üks filmifestivali "Kinotavr" algatajaid
• Darja Sagalova (1986) – näitleja
• Mihhail Sidorkin (1910–1980) – näitleja, Vene NFSV teeneline rahvakunstnik (1946)
• Andrei Smoljakov (1958) – näitleja, Venemaa teeneline kunstnik (1995) ja Venemaa rahvakunstnik (2004)
• Aleksandr Tjutin (1962) – näitleja ja teatrilavastaja
• Valentin Turtšin (1931–2010) – füüsik, küberneetik ja dissident, programmeerimiskeele Refal looja
• Dmitri Uljanov (1874–1943) – revolutsionäär ja parteitegelane, Vladimir Lenini noorem vend
• Sergei Volkov (1889–1971) – koduloolane, kirjanik ja pedagoog, elas Podolskis aastatel 1962–1971

Sõpruslinnad

1996. aastast kuulub Podolsk Ülemaailmsesse Sõpruslinnade Föderatsiooni, osaledes sellest ajast alates mitmes koostööprogrammis välismaiste linnadega.

Riigi lipp	Linn või haldusüksus	Riik	Sõprussuhte algus
	Amstetten	Austria	18. september 1995
	Bălți	Moldova	12. veebruar 2004
	Bar	Montenegro	8. juuli 2004
	Barysaŭ	Valgevene	18. juuni 1992
	Engels	Venemaa	26. jaanuar 2001
	Henan	Hiina	24. juuli 1993
	Kavarna	Bulgaaria	3. aprill 2006
	Khvemo Kharthli piirkond	Gruusia	22. august 1996
	Kladno	Tšehhi	23. märts 1966
	Malojaroslavets	Venemaa	2. oktoober 2016
	Ohrid	Põhja-Makedoonia	23. märts 2004
	Saint-Ouen	Prantsusmaa	29. detsember 1966
	Suhhumi	Abhaasia	15. juuni 2006
	Shumen	Bulgaaria	1. juuni 2004
	Trier-Land	Saksamaa	25. mai 1992
	Vanadzor	Armeenia	24. mai 2004
	Warmia-Masuuria vojevoodkond	Poola	16. jaanuar 1995

Endiste sõpruslinnade hulka kuuluvad Bila Tserkva (30. aprillist 2007 kuni veebruarini 2016) ja Tšernivtsi (18. oktoobrist 2001 kuni 26. veebruarini 2016) Ukrainas.

Välislingid

• Сайт администрации г. Подольск (Podolski linnavalitsuse veebileht, vene keeles, vaadatud 11. märtsil 2013)
• Подольский городской бизнес портал (Podolski linna äriportaal, vene keeles, vaadatud 11. märtsil 2013)