Pikk-kääbas
Pikk-kääbas (ka põletusmatustega kääbas) on kääbaskalme vorm, mida kasutati 5.–10. sajandil Loode-Venemaa, Kagu-Eesti, Ida-Läti ja Kirde-Valgevene alal. Nende rajajateks on sageli peetud slaavlastest krivitšeid, uuemal ajal aga ka läänemeresoomlasi ja baltlasi.
Kääbaste kirjeldus muuda
Pikk-kääbastesse maeti surnuid 5.–10. sajandil territooriumil, mis hõlmas Loode-Venemaa, Kagu-Eesti, Ida-Läti ja Kirde-Valgevene. Pikk-kääpaid ehitati liivast ja neid rajati tavaliselt liivastesse männikutesse jõeorgude kallastel. Igasse kääpasse tehti mitu matust ja surnuid sängitati põletatult[1][2] – selle järgi on Andres Tvauri nimetanud neid ka põletusmatustega kääbasteks.[3] Kalmete suurus ja kuju varieerub – leidub nii ümmargusi kui piklikke kääpaid, kõrgus oli tavaliselt 0,5–1 meetrit, kääbaste pikkus paarkümmend, mõnel juhul aga ka sadakond meetrit. Pikk-kääbaste leviku alusel on määratletud ka eraldi arheoloogiline kultuur – pikk-kääbaste kultuur, mille sees eristatakse varem tekkinud põhjapoolset Pihkva (või Pihkva-Novgorodi) rühma ning hilisemat lõunapoolset Smolenski (või Smolenski-Polotski) rühma.[2][4]
Kääbaste rajajad muuda
Pikk-kääbastega seotud oluliseks küsimuseks on olnud nende ehitajate etniline kuuluvus ja selle kaudu piirkonna etnilise ajaloo mõistmine. Pikk-kääpad kui eraldiseisva kalmevormi identifitseeris esimesena Aleksander Spitsõn 1903. aastal. Ta omistas need erinevatele rühmadele: krivitšitele – Vana-Vene leetopissides mainitud idaslaavlastele, põhjapoolsed kohad "soomlastele", Smolenskimaa omad leedulastele. 1920. ja 1930. aastatel Eesti kääpaid uurinud arheoloogid jõudsid arusaamale, et neid rajasid eestlased, kuid kalme konstruktsioon oli laenatud slaavlastelt. 1940. aastatel sai domineerivaks pikk-kääbaste sidumine krivitšite ja nende rändega põhja poole: põhjenduseks kalmevormi levik samas piirkonnas, kus nad leetopisside järgi elasid (keskusega Pihkvas), ja sarnasus hilisemate poolkerakujuliste hauaküngastega, mida peeti kindlasti krivitšitele kuuluvaks.[5] Toodi ka välja venepärasuste esinemine võru murdes ja nende algupärana nähti kunagist slaavi murde kõnelemist Kagu-Eestis.[2] Krivitšite hüpoteesi probleemseks kohaks said avastused, et vanimad Smolenski rühma pikk-kääpad on esimestest Pihkva rühma kääbastest vähemalt 400 aastat hilisemad, et Pihkva piirkond oli slaavlaste algsest asualast eraldatud Daugava ja Dnepri ülemjooksul elanud baltlaste vööndiga ning et pikk-kääbaste keraamikaleidudel on järjepidevus soomeugrilaste keraamikaga. Neid asjaolusid seletati krivitšite varase rändega läbi baltlaste ala Pihkva regiooni ja sealt siis jälle lõuna poole ning rahumeelse soomeugrilastega kooseksisteerimisega.[6]
Alates 1960. aastatest on osa uurijaid loobunud pikk-kääbaste üks-üheselt krivitšite ja slaavlastega sidumisest. On välja pakutud, et rohkete baltipäraste joontega Smolenski kääbaste piirkonnas elasid baltlased, slaavistunud baltlased või oli seal slaavlaste ja baltlaste segaasustus. Pihkva rühma kääbaste rajajateks on peetud aga läänemeresoomlasi. See seisukoht on valitsev tänapäeva Eesti uurijate seas, Venemaal selles küsimuses konsensust kujunenud pole.[7] Mauri Kiudsoo arvates on pikk-kääbaste kultuur seotud selle tuumikpiirkonda läbinud Narva-Peipsi-Velikaja-Dnepri veeteega.[8]
Andres Tvauri ja Priit Ligi hinnangul on pikk-kääbaste etnilise tõlgendamise juures olulist rolli mänginud poliitilised olud ja uurijate endi taust. Kääbaste professionaalse arheoloogilise uurimise alguses, 1920. aastate vabades oludes, ei huvitunud Nõukogude Venemaa arheoloogid etnogeneesi küsimustest. 1930. aastatel kehtestas riigi juhtkond aga "rahvusliku ajalookirjutuse", mille raames kujutati slaavlasi Nõukogude Liidu ajaloo tooniandva subjektina. Pärast Teist maailmasõda tugevnes vene rahvuslus ja patriotism ning hakati rohkem tähelepanu pöörama etnogeneesi ja slaavlaste päritolu küsimustele, soovides ühtlasi näha slaavlaste ajalugu Venemaa territooriumil võimalikult varasena. Seejuures võeti üle Saksa arheoloogi Gustaf Kossinna idee, et arheoloogilised kultuurid märgivad kindlaid etnilisi gruppe. Pikk-kääbaste puhul tähendas see nende omistamist slaavlastest krivitšitele.[9] Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude liidu poolt väljendasid sama seisukohta ka Eesti arheoloogid, kuid pärast seda kui esimesed vene uurijad hakkasid pikk-kääbaste üks-üheses slaavlastega sidumises kahtlema, loobuti Eestis kiiresti sellest vaatest. Priit Ligi seletas seda asjaoluga, et kui vene uurija eitas kääbaste slaavlastele kuulumist, oli see aktsepteeritav, sama mõtet esimesena väljendanud eesti arheoloogi oleks aga süüdistatud natsionalismis.[10]
Viited muuda
- ↑ Andres Tvauri (2007). Migrants or natives? The research history of Long Barrows in Russia and Estonia in the 5th–10th centuries. Slavica Helsingiensia, 32. Helsinki. Lk 247
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Andres Tvauri (2006). Keskmise rauaaja uurimine. Kogumikus Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865-2005, toimetaja Valter Lang, Margot Laneman. Tartu
- ↑ Andres Tvauri (2012). Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis arheo.ut.ee. Lk 252
- ↑ Tvauri 2007, lk 247–248, 253
- ↑ Tvauri 2007, lk 250–254, 259
- ↑ Tvauri 2007, lk 253–254
- ↑ Tvauri 2007, lk 254–264
- ↑ Mauri Kiudsoo (2016). Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Lk 23–24
- ↑ Tvauri 2007, lk 250–253
- ↑ Tvauri 2007, lk 259–264