Pikalehine huulhein
Pikalehine huulhein (Drosera anglica) on huulheinaliste sugukonda huulheina perekonda kuuluv putuktoiduline õistaim.
| Pikalehine huulhein | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Huulheinalised Droseraceae |
| Perekond |
Huulhein Drosera |
| Liik |
Pikalehine huulhein |
| Binaarne nimetus | |
|
Drosera anglica Huds. | |
| Sünonüümid | |
| |
Esimesena kirjeldas Linnaeus huulheinaliiki D. longifolia. 1778 avastas William Hudson, et selle nime alla on ühendatud kaks liiki, mis tuleks eraldada (teine liik oli vahelmine huulhein). Linnaeuse antud nime kasutati siiski veel tükk aega edasi, kuni segaduste vältimiseks see 1999. aastal lõpuks keelati.
Arvatakse, et taim on D. rotundifolia ja D. linearis'e hübriid. See tähendab, et nende kahe liigi vaheline tavaliselt viljatu hübriid kahekordistas oma kromosoomistiku, muutus sigimisvõimeliseks ja stabiliseerus uue liigi, pikalehise huulheinana. Kummalgi lähteliigil on 20 kromosoomi, pikalehisel huulheinal 40. Pikalehine huulhein annab omakorda hübriide teiste huulheintega, aga need kõik on viljatud.
Nagu teisedki selle perekonna liigid, kasvab pikalehine huulhein põhjaparasvöötmes, kuid teda leidub ka Jaapanis, Hawaii saartel jne. Taim eelistab kasvada soostunud pinnases, näiteks madalsoos. Mägedes kasvab ta kuni 2 km kõrguseni.
Huulheinte juurestik ulatub kõigest mõne sentimeetri sügavusele. Juuri kasutatakse vaid kinnitumiseks ja vee hankimiseks. Lämmastikku on huulheinte tüüpilistes kasvukohtades vähe ja sellepärast pakub loomade söömine taimele täiendava võimaluse lämmastikku hankida.
Nagu kõigil huulheinadel, katavad pikalehiselgi huulheinal lehelaba varre otsas olevat kleepuvad näärmed, mida taim kasutab väikeste lülijalgsete, peamiselt putukate ligimeelitamiseks, kinnipüüdmiseks ja seedimiseks. Selleks eritavad näärmed magusat lõhna ja lima, mille külge saak kinni jääb. Enamiku saagist moodustavad väikesed putukad, näiteks kärbsed, ent ka väikesed liblikad, taolistiivalised ja isegi kiilid võivad huulheina saagiks langeda.
Taime kokkupuutele saagiga järgneb tigmotroopiline ehk puutetundlik reaktsioon, millega näärmekarvad suunduvad saagi poole. Ühtlasi suureneb näärmete limaeritus. See reaktsioon toimub mõne minuti jooksul ja on tugevam siis, kui saak end liigutab. Pikalehine huulhein on võimeline enamakski, nimelt suudab ta lehe keerata ümber saagi, et suurendada oma kokkupuutepinda saagiga, aga see kestab tunde või eriti suure saagi korral isegi päevi. Saakloom sureb kas kurnatusse või lämbub sellepärast, et lima ummistab tema trahheed. Lõpuks, kui saakloom on ära seeditud, keerdub leht lahti ja järele jääb üksnes saaklooma välisskelett.
Pikalehisel huulheinal on talvel puhkeperiood. Ta talvitub pungadena, mis koosnevad tihedalt kokku keerdunud ja isegi sõlmunud lehtedest. Kevadel kerivad lehed end pungast jälle lahti.
Välislingid muuda
- Pikalehine huulhein andmebaasis eElurikkus
