Pii elu

"Pii elu" on Kanada kirjaniku Yann Marteli seiklusromaan.

Selle peategelaseks on 16-aastane India poiss Piscine "Pii" Molitor Patel, kes on üles kasvanud oma isa peetavas Pondicherry loomaaias. Teose esimene osa räägib taimetoitlasest poisi usulistest otsingutest ja üllatavatest leidudest ning teine osa kõneleb peategelase ohtlikust ja kurnavast 227 päeva kestvast retkest päästepaadis üle Vaikse ookeani.

Teos võitis 2002. aastal maineka Bookeri raamatuauhinna.

2012. aastal linastus raamatu põhjal samanimeline film, mille režissöör oli Ang Lee.

Teose sisu

Raamatul on kolm osa.

Esimeses osas saab ülevaate peategelase lapsepõlvest Indias Pondicherrys. Siin räägib Pii oma elust loomaaiapidaja pojana, peatudes pikemalt loomade käitumise eripäradel ja filosoofiatel ning ka usuteemadel. Noor Pii arvab naiivselt, et maailmas on vaid üks Jumal olenemata sellest, millist usku järgida. Nii avastab ta enda jaoks järgemööda hinduismi, kristluse ja islami ning järgib kõigi kolme usundi rituaale nii hästi kui suudab. Ehkki Pii ise väidab, et tahab "lihtsalt Jumalat armastada", ei meeldi seesugune mitme usu kummardamine ühelegi kohalikest usujuhtidest ning poisil palutakse üks kindel usund välja valida, kuhu lõplikult pöörduda. Seda aga ei juhtugi, sest poliitilise olukorra muutudes otsustab Pii isa oma loomaaia maha müüa ning kolida ära Kanadasse. Keset Vaikset ookeani aga läheb kaubalaev, millega teel ollakse, arusaamatutel asjaoludel põhja, viies endaga kaasa enamiku loomadest ning kogu Pii perekonna.

Siinkohal algab raamatut teine osa. Pii leiab end päästepaadist koos vigastatud sebra, orangutani, tähnikhüääni ja Bengali tiigriga, kel nimeks Richard Parker. Elu paadis kujuneb kiiresti halastamatuks olelusvõitluseks, kus kehtivad paratamatud loodusseadused ning loomulik toitumisahel. Hüään sööb esmalt ära sebra, seejärel murrab maha ahvi ning viimaks langeb ise tiigri ohvriks. Pii jääb metsiku mitmesajakilose metsloomaga kahekesi. Noormees otsustab oma elu päästmiseks ehitada paadis leiduvatest materjalidest (päästevestid ja -rõngas, aerud, köied) parve. Seal konutades nuputab ta esiti erinevaid plaane tiigrist vabanemiseks, kuid jõuab õige pea selgusele, et elus ja terve tiiger on parem kui näljane või haavatud ning hakkab tiigrile kalu ja kilpkonni püüdma. Samuti hakkab Pii oma zooloogilisi teadmisi kasutades tiigrit treenima, et kummalgi tekiks paadis oma territoorium, kuhu kumbki osapooltest tulla ei tohi. Sellest hetkest peale saab tiigri elushoidmine Pii peamiseks eesmärgiks. Olude sunnil peab ka muidu taimetoitlasest noormees ise sööma kõike, mis kätte juhtub.

Ühe eriti ränga tormi ajal kaotab Pii enamiku oma toidu- ja veevarudest ning jääb üldise kurnatuse ja puuduliku hügieeni tõttu ajutiselt pimedaks. Sel lühikesel perioodil kohtab ta teist merehädalist, kes räägib tugeva prantsuse aktsendiga. Kui nende paadid kokku puutuvad, sööb Richard Parker paraku teise mehe ära.

Vaid mõni päev hiljem satuvad merehädalised igati ebatavalisele triivivale saarele, kus leidub külluses nii süüa (vetikad, surikaadid) kui ka magevett. Kahjuks on aga sealselgi küllusel oma koletu varjupool ning peategelastel tuleb teed jätkata. Viimaks jõuavad nad Mehhiko rannikule, kus tiiger tagasi vaatamata igaveseks sealsetesse džunglitesse kaob ning Pii kohalike poolt päästetakse.

Raamatu kolmas osa räägib sellest, kuidas kaubalaeva uppumise asjaolusid tulevad uurima kaks jaapani laevafirma töötajat. Pii räägib neile oma loo, kuid seda ei usuta. Seejärel räägib noormees neile samast loost teise versiooni, kus loomade asemel on tema paadikaaslasteks inimesed: prantslasest laevakokk, noormehe ema ning noor haavatud Taiwani madrus. Enne lõpliku aruande kinnitamist küsib Pii meestelt, kumba varianti loost nad eelistavad ning nood vastavad, et esimest.