Vikipeedia

Pietro Antonio Locatelli

Pietro Antonio Locatelli (3. september 1695 Bergamo, Itaalia – 30. märts 1764 Amsterdam, Madalmaad) oli Itaalia päritolu barokiajastu helilooja ja viiuldaja, kes tegutses esmalt Saksamaal ja seejärel Hollandis.

Pietro Locatelli 1733. aasta paiku, Cornelis Troosti metsotinto (1696–1750)

Ehkki ta ei kuulu tänapäeval barokkmuusika tuntuimate esindajate hulka, oli ta eluajal hinnatud virtuoos ja komponist.

Elulugu muuda

Locatelli alustas õpinguid Roomas 1711. aasta sügisel, arvatavasti Antonio Montanari või Giuseppe Valentini käe all. Arvatavasti õppis ta lühikest aega ka Arcangelo Corelli juures, kes suri 1713. aasta jaanuaris.[1] 1714. aastal kirjutas Locatelli isale Bergamosse, et ta on prints Michelangelo I Caetani (1685–1759) compita accademia di vari instrumenti ehk tema kodukapelli liige, kus Valentini oli töötanud viiuldaja ja helilooja hiljemalt 1710. aastast. 1716.–1722. aastal oli Locatelli ka congregazione generale dei musici di Santa Cecilia liige ning seega prelaadi ja tulevase kardinali Camillo Cybo kaitse all.

Aastail 1723–1728 reisis Locatelli Itaalias ja Saksamaal. Enamik tema teoseid, sealhulgas viiulikontserdid ja kapriisid, on tõenäoliselt kirjutatud just sel ajal; trükitud on need hiljem Amsterdamis. Usutavasti tõid Locatellile kuulsuse eelkõige tema esinemised, ehkki peaaegu mitte ükski allikas ei nimeta teda suureks virtuoosiks.[2]

Locatelli tegevust Mantua regendi, maakrahv Philipp von Hessen-Darmstadti õukonnas tõendab 1725. aastast pärinev dokument, milles krahv nimetab teda "meie virtuoosiks". Kui sageli ja millises rollis Locatelli seal üles astus, on siiski teadmata.[3] Samuti on teadmata, millal ta tegutses Veneetsias, ehkki ta on seal kindlasti viibinud.[4]

1728. aasta mais külastas Locatelli Preisi õukonda Berliinis. Ta siirdus Dresdenist Potsdamisse koos August II Tugeva ja kuurvürsti saatva kaaskonnaga, kuhu kuulus umbes 500 inimest, sealhulgas Johann Georg Pisendel, Johann Joachim Quantz ja Silvius Leopold Weiss.[5] Üks ülestähendus Locatelli esinemise kohta Friedrich Wilhelm I ees kirjeldab anekdootlikult edevat ja enesekindlat muusikut, kes kandis rikkalikult teemantidega kaunistatud rõivaid. Aristokraatlikud kuulajad võisid eelistada tema viiulimängule Johann Gottlieb Grauni musitseerimist.[6]

1729. aastal asus Locatelli elama Amsterdami, kuhu jäi elu lõpuni. Seal ta ei komponeerinud enam sama palju kui varem, vaid andis viiulitunde, toimetas enda teoseid ja teiste muusikute helitöid (näiteks Giovanni Battista Martini op. 2).[7] Tema esinemistele olid oodatud üksnes muusikasõbrad, mitte kutselised muusikud. Kontsertide kohta on aga vähe andmeid. Teda 1741. aastal kuulanud inglane kirjutas, et Locatelli "kardab sedavõrd, et inimesed temalt õpivad, et ei luba oma kontserdile ühtki kutselist muusikut". Mõned Locatelliga koos musitseerinud rikkad muusikud-asjaarmastajad aitasid tal jõukaks saada. Aristokraatlikes ringkondades oli ta tunnustatud, imetletud ja toetatud helilooja-virtuoos.[8] 1741. aastal hakkas Locatelli müüma viiulikeeli[9] ja teenis (koos maksudega) ainuüksi 1742. aastal 1500 kuldnat – rohkem kui ükski teine muusik Amsterdamis.[10] On teadmata, miks ei ole alates 1744. aastast (mil ta avaldas oma op. 8) kuni 1762. aastani (mil ilmus op. 9) tema kohta teateid ei leksikograafidelt, kuulajatelt, kohalikelt ega teiste maade muusikaajakirjanikelt.[10]

Locatelli suri 30. märtsil 1764. aastal[11] oma kodus Amsterdamis Prinsegrachti kanali ääres.[12]

Pärand muuda

Locatelli laialdast huvi kirjanduse ja teaduse vastu peegeldab tema rohkem kui tuhandest ühikust koosnenud raamatukogu. Seal oli teoseid ornitoloogia, teoloogia, kirikuloo, poliitika, geograafia, kunstiajaloo ja matemaatika kohta, samuti muusikateoreetilist kirjandust alates 16. sajandist. Ilukirjandusest olid esindatud kõik olulised autorid alates Dante Alighierist. Suure hulga trükitud ja köitmata nootide hulgas olid ka Arcangelo Corelli kogutud teosed. Samuti kuulus talle Hollandi, Itaalia ja Prantsuse meistrite maale. Kogu see vara koos muusikainstrumentidega pandi 1765. aasta augustis oksjonile.[13]

Muusika muuda

Kui Locatelli 1729. aastal Amsterdami jõudis, leidis ta eest Euroopa muusikakirjastamise keskuse. Amsterdamis on avaldatud tema op. 1 uustrükk ning op. 2–6, op. 8 ja op. 9, naaberlinnas Leidenis on trükitud op. 7. Locatelli nägi suurt vaeva, et väljaanded oleksid veatud. Ta sai privileegi, mis kaitses tema teoseid autoriseerimata taastrükkide eest. Privileegitaotluses nimetas ta end "Amsterdamis elavaks Itaalia muusikameistriks".[14] Privileegi tõttu pidi Locatelli andma oma teoste tasuta ekspemlare Leideni ülikooli raamatukogule ja nõnda on tänaseni säilinud nende esmatrükid. Erand on op. 9, mis ilmus pärast juriidilise kaitse lõppu.[15]

Locatelli teosed võib jagada kolme kategooriasse:

  • teosed, mis ta kirjutas oma esinemisteks viiulivirtuoosina;
  • teosed suurematele ansamblitele;
  • kammermuusika ja väikevormid väikestele ansamblitele.

Teosed muuda

  • Op. 1 (1721) – XII Concerti grossi à Quattro e à Cinque, (12 nelja- ja viieosalist concerto grosso't: F-duur, c-moll, B-duur, e-moll, D-duur, c-moll, F-duur, f-moll, D-duur, C-duur, c-moll, g-moll)
  • Op. 2 (1732) – XII Sonate à Flauto traversiere solo e Basso, (12 flöödisonaati: G-duur, D-duur, B-duur, G-duur, D-duur, g-moll, A-duur, F-duur, E-duur, G-duur, D-duur, G-duur)
  • Op. 3 (1733) – L'Arte del Violino; XII Concerti Cioè, Violino solo, con XXIV Capricci ad libitum, (12 viiulikontserti 24 kapriisiga ad lib.: D-duur, c-moll, F-duur, E-duur, C-duur, g-moll, B-duur, e-moll, G-duur, F-duur, A-duur, D-duur "Il laberinto armonico")
  • Op. 4 (1735) – VI Introduttioni teatrali e VI Concerti, (6 teatraalset avamängu: D-duur, F-duur, B-duur, G-duur, D-duur, C-duur ja 6 concerto grosso't: D-duur, F-duur, G-duur, Es-duur, c-moll, F-duur)
  • Op. 5 (1736) – VI Sonate à Trè, (6 triosonaati: G-duur, e-moll, E-duur, C-duur, D-moll, G-duur "Bizarria")
  • Op. 6 (1737) – XII Sonate à Violino solo e Basso da Camera, (12 viiulisonaati: f-moll, F-duur, E-duur, A-duur, g-moll, D-duur, c-moll, C-duur, h-moll, a-moll, Es-duur, d-moll)
  • Op. 7 (1741) – VI Concerti à quattro, (6 neljaosalist kontserti: D-duur, B-duur, G-duur, F-duur, g-moll, Es-duur)
  • Op. 8 (1744) – X Sonate, VI à Violino solo e Basso e IV à Trè, (6 viiulisonaati: F-duur, D-duur, g-moll, C-duur, G-duur, Es-duur; ja 4 triosonaati: A-duur, D-duur, f-moll, A-duur)
  • Op. 9 (1762) – VI Concerti à quattro (6 neljaosalist kontserti), Amsterdam 1762
  • Nummerdamata teosed:
    • Sonata g-moll viiulile ja basso continuo'le
    • Sinfonia [...] composta per l'esequie della sua Donna che si celebrarono in Roma f-moll 2 viiulile, vioolale ja basso continuo'le
    • Concerto A-duur viiulile, 2 viiulile, vioolale ja basso continuo'le
    • Concerto E-duur viiulile, 2 viiulile, vioolale ja basso continuo'le
  • Opera dubia (kaheldava autorsusega teosed): viiulikontserdid, sümfooniad, triosonaat, flöödiduetid, üks oboesonaat, üks kapriis E-duur viiulile.

Arvukalt teistes žanrides teoseid on läinud kaotsi.

Viited muuda

  1. ↑ Dunning 1981, vol. I, pp. 38 et seq
  2. ↑ Dunning 1981, vol. I, p. 103
  3. ↑ Dunning 1981, vol. I, pp. 104–107
  4. ↑ Dunning 1981, vol. I, p. 107
  5. ↑ Dunning 1981, vol. I, p. 111
  6. ↑ Dunning 1981, vol. I, pp. 111–116
  7. ↑ Dunning 1981, vol. I, pp. 283–304
  8. ↑ Dunning 1981, vol. I, p. 315
  9. ↑ Dunning 1981, vol. I, pp. 310 & 320 et seq
  10. ↑ 10,0 10,1 Dunning 1981, vol. I, p. 306
  11. ↑ Pietro Antonio Locatelli teoses Encyclopædia Britannica
  12. ↑ Laboratory Group. "Pietro Antonio Locatelli | Budapest Festival Orchestra". Budapest Festival Orchestra. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2016. Vaadatud 15. detsember 2016.
  13. ↑ Dunning 1981, vol. I, pp. 325 et seq & vol. II, pp. 141–195
  14. ↑ Koole 1960, col. 1076
  15. ↑ Dunning 1981, vol I, p. 358

Kirjandus muuda

  • John Hendrik Calmeyer, The Life, Times and Works of Pietro Antonio Locatelli, University of North Carolina, 1969
  • Albert Dunning, Pietro Antonio Locatelli, Opera omnia, critical collected edition in 10 volumes, London/Mainz 1994, ISBN 978-0-946535-49-1
  • Albert Dunning, Pietro Antonio Locatelli, Catalogo tematico, lettere, documenti & iconografia, Mainz 2001, ISBN 978-0-946535-40-8
  • Albert Dunning, Pietro Antonio Locatelli. Der Virtuose und seine Welt. Buren 1981, ISBN 90-6027-380-X
  • Arend Koole, "Pietro Antonio Locatelli", rmt: Musik in Geschichte und Gegenwart, 1st edition, vol. 8, Kassel et al., 1960, col. 1076
  • Fulvia Morabito, "Pietro Antonio Locatelli", rmt: Musik in Geschichte und Gegenwart, 2nd edition, vol. 11, Kassel et al. 2004, col. 357–362

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pietro_Antonio_Locatelli&oldid=6545498"