Pierre Laval
Pierre Laval (28. juuni 1893 – 15. oktoober 1945) oli Prantsuse riigitegelane, Kolmanda vabariigi aegne peaminister ja teise maailmasõja aegse kollaboratsionistliku Vichy valitsuse tegelane (valitsusjuht 1942–1944).
| Pierre Laval | |
|---|---|
  Pierre Laval – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis | |
| Prantsuse Vabariigi Ministrite Nõukogu esimees | |
|
Ametiaeg 27. jaanuar 1931 – 20. veebruar 1932 | |
| Prantsuse Vabariigi Ministrite Nõukogu esimees | |
|
Ametiaeg 7. juuni 1935 – 24. jaanuar 1936 | |
| Vichy Prantsusmaa ministrite nõukogu aseesimees | |
|
Ametiaeg 12. juuli 1940 – 13. detsember 1940 | |
| Vichy Prantsusmaa valitsuse pea | |
|
Ametiaeg 18. aprill 1942 – 19. august 1944 | |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Pierre Jean Marie Laval |
| Sünniaeg |
28. juuni 1893 Châteldon, Puy-de-Dôme'i departemang |
| Surmaaeg |
15. oktoober 1945 Fresnes, Val-de-Marne'i departemang |
Kolmandas vabariigis muuda
Jaanuaris 1931 valitsuskriisi ajal, kui parempoolsete (Action Française) vastuseisu tõttu radikaalist peaminister (ministrite nõukogu esimees, prantsuse keeles président du Conseil des ministres) Théodore Steeg erru saadeti, sai sõltumatute esindaja Pierre Laval võimaluse moodustada valitsus. Kuid ka Lavali valitsus Action Française'i survel varsti langes (veebruaris 1934). Seejärel oli Laval Gaston Doumergue'i valitsuses asumaade minister ja ühtlasi ka välisminister.
2. mail 1935 kirjutati Pariisis alla Prantsuse-Nõukogude vastastikuse abistamise paktile. 13.–15. mail 1935 käis välisminister Laval visiidil Moskvas, kus kohtus Jossif Stalini ja Vjatšeslav Molotoviga.
Juunis 1935 sai Laval taas peaministriks, kuid jaanuaris 1936 vasakpoolsete jõudude survel astus tema valitsus tagasi.
Vichy valitsuses muuda
Kui pärast Pariisi langemist ja suurema osa Prantsusmaast okupeerimist (juunis 1940) marssal Pétain moodustas Prantsusmaa okupeerimata osas valitsuse (nn Vichy valitsus), pakkus ta Lavalile justiitsministri portfelli. Laval ei nõustunud, ta soovis endale välisministri kohta. Selle ta ka lõpuks sai, lisaks veel ministrite nõukogu aseesimehe ametikoht (vice-président du Conseil des ministres).
13. detsembril 1940 saatis Pétain Lavali erru. Hiljem Lavali ja Pétaini omavahelised suhted paranesid ja 18. aprillil 1942 määrati Laval François Darlani asemele valitsusjuhiks (chef du gouvernement). Mõni aeg hiljem sai Laval enda kätte ka välis-, sise- ja informatsiooniministri portfellid. Võitluseks vastupanuliikumisega lubas Laval Gestapol töötada sakslaste poolt okupeerimata territooriumil. Laval lõi Saksa SS-i prantsuse analoogi (Prantsuse miilitsa) ja gestaapo (Carlingue'i) ning organiseeris Prantsuse juutide Saksamaale väljaviimist.
Vahistamine, kohus ja surm muuda
1944. aasta augusti lõpul evakueerisid sakslased Vichy valitsuse (sealhulgas Lavali ja Pétaini) Baden-Württembergis asuvasse Sigmaringenisse. Kumbki neist enam Vichy valitsuse eksiilis töös ei osalenud. Erinevalt Pétainist, kes andis end aprillis 1945 liitlastele üles, põgenes Laval mais 1945 Hispaaniasse, kus ta aga Barcelonas interneeriti ja deporteeriti sealt Austriasse. Juulis 1945 andsid liitlased ta Prantsuse võimudele üle. Lavali üle mõisteti kohut Pariisis. 4. oktoobril 1945 astus Laval kohtu ette süüdistatuna riigireetmises ja koostöös vaenlasega. Vaatamata Lavali advokaadi soovitusele keeldus Laval end süüdi tunnistamast (isegi osaliselt mitte), väites, et ta tegutses prantslaste huvides ja ta lootis seda kohtus ka tõestada. 9. oktoobril mõistis kohus Lavalile surmanuhtluse mahalaskmise läbi. 15. oktoobril püüdis Laval mürki võtta (tal oli pintsakusse peidetud tsüaniidiampull), kuid ta suudeti elustada ja seejärel lasti veel samal päeval maha.
Pierre Laval maeti nimetusse hauda Pariisi lähistel Thiais' kalmistul. 15. novembril sai tema perekond loa ta ümber matta Montparnasse'i kalmistule Pariisis.