Perikles
Perikles [p'erikles] (vanakreeka keeles Περικλῆς (Periklēs); umbes 495 – 429 eKr) oli Ateena riigimees.
Periklest peetakse sageli Ateena kõige edukamaks juhiks, kelle ajal oli Ateena oma õitsengu tipul. Ta kindlustas lõplikult demokraatia võidu polises, kuid Thukydides kirjutab oma "Ajaloos", et Periklese-aegne Ateena oli demokraatlik ainult nime poolest, tegelikult valitses seda Perikles.[1]
Perikles pärines aristokraatlikust suguvõsast, ema poolt Alkmaioniididest. Sellest hoolimata oli ta demokraat.[1]
463 eKr oli Perikles konservatiivsete suurmaaomanike juhi Kimoni kohtuasjas süüdistaja.[1]
462 eKr toetas ta Ephialtese reforme, mis pidid aristokraatide võimu veelgi vähendama, eriti areopaagis. Pärast seda, kui Ephialtes oli mõrvatud, viis ta need reformid lõpule. Kuid aristokraadid jäid poliitikas ikkagi eelisolukorda, sest poliitikast oli küllaldane ülevaade üksnes neil, kes said sellega pidevalt tegeleda ega pidanud töötama.[1]
Kui Kimon oli 461 eKr killukohtuga pagendatud, sai Periklesest Ateena poliitikaelu juht.[1]
Vandekohtunikele ja buleeliikmeile hakati maksma päevaraha ka nende päevade eest, kui neil tööd ei olnud. Kodanikud hakkasid saama teatriraha ja teravilja. Alates 458/457 eKr lubati arhondiks valida ka dzeugiide.[1]
Mõni aasta pärast Periklese võimuletulekut algas Kesk-Kreekas sõda ülemvõimu pärast. 457 eKr peetud Oinophyta lahingu tulemusena võitis lõpuks Ateena. 456 eKr alistati Aígina, mis pidi oma laevastiku Ateenale loovutama. Samal ajal sai Ateena messeenlaste asumisega Naupaktosesse tähtsa tugipunkti Korintose lahe ääres. Pikkade müüride valmides sai Ateenast koos Pireuse sadamaga suur kindlus.[1]
451 eKr jäeti Ateena kodaniku õigus üksnes neile ateenlastele, kelle mõlemad vanemad olid Ateena kodanikud.[1]
449/448 eKr sõlmis Ateena Pärsiaga Kallase rahu. Seepeale kutsus Perikles kõiki Kreeka riike Ateenasse rahunõupidamisele, kuid Sparta nurjas selle kokkutuleku. Siiski jõudis Ateena Spartaga kokkuleppele ja sõlmis temaga 445 eKr kolmekümneks aastaks rahu.[1]
Ülestõusud Kesk-Kreekas ja Euboia saarel suruti maha. Ateena seisundit oma mereliidus tugevdas Perikles sellega, et asutas liitlaste aladele kleruubiaid. 444/443 eKr asutas ta Lõuna-Itaaliasse Thurioi koloonia, luues niimoodi sillapea Itaaliasse.[1]
Perikles tugevdas Ateena mereliitu kõigi vahenditega. Ta otsustas astuda liitu Kérkyra saare oligarhidega, esitas Poteidaiale nõude saata välja Korintose ametnikud ja keelustas Megara kaubanduse mereliidu piirkonnas. Peloponnesose sõjas oli Periklese eesmärk võita vaenlane merel. Atiklased võisid kindlustatud Ateenasse turva koguneda.[1]
Sellel välispoliitiliselt edukal ajal alustas Perikles Ateena akropoli suurejoonelist ehitamist. Ta osales isiklikult mitmes ehituskomisjonis. Ateenasse kogunes palju teadlasi ja kunstnikke.[1]
Teda peeti väga heaks demagoogiks, kes oskas rahvast end poolele kallutada. Seetõttu valiti ta alates 443 eKr 15 korda esimeseks strateegiks ning tal õnnestus oma poliitilised vastased tavaliselt killukohtuga pagendada. Tema võim põhines vormiliselt strateegi ametil, aga sisuliselt oli ta riigi juht.[1]
Perikles oli mitme toonase suurkuju, näiteks Pheidiase, Herodotose, Anaxagorase, Sophoklese, Sokratese ja Protagorase sõber. 472 eKr kandis ta koreigina Aischylose näidendi "Pärslased" lavastamise kulud.[1]
Periklese sõbrad-kultuuritegelased olid usuasjus üsna vabameelsed. See andis Periklese vastastele, religioossetele konservatiividele, ajendi neid ateismis süüdistatuna kohtusse kaevata ja niimoodi Periklesele varju heita. Anaxagoras pidi põgenema, Pheidias arvatavasti surigi vanglas ja isegi Periklese naist Aspasiat süüdistati jumalakartmatuses[2]. Periklesel ja Aspasial oli üks laps.[2] Periklest rünnati ka komöödiais.[1]
Peloponnesose sõja algul laastas Ateenat 430 eKr epideemia. Selle tulemusena tekkis Ateenas rahutusi ja Periklest süüdistati raiskamises. Siiski valiti ta 429 eKr taas strateegiks. Varsti pärast seda suri temagi samasse haigusesse.[1]
Viited muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Perikles |