Perforeeritud terasplaatidest matt
Perforeeritud terasplaatidest matt on standardiseeritud profileeritud terasplekist perfokatend, mille töötasid välja Ameerika Ühendriikide armee insenerväed vahetult enne Teist maailmasõda peamiselt välilennuväljadele paigaldatavate ajutiste lennu- ja ruleerimisradade kiireks katmiseks.
Rahvusvaheliselt tuntud lühend PSP tuleneb ingliskeelsest nimetusest pierced steel planking või perforated steel planking. Ameeriklased kasutavad ka nimetust Marston Mat – Camp Mackalli lennuvälja järgi Marstonis Põhja-Carolinas, kus PSP-tehnoloogiat esmakordselt kasutati.[1]
Kirjeldus muuda
PSP koosneb profileeritud terasplekist ristkülikukujulistest plaatidest, millesse on stantsitud ümmargused avad. Ridades paiknevate avade vahele jäävad valtsitud U-kujulised rennid. Ühe plekiriba pikemal küljel on järjestikku konksud (haagid) ja teisel pikemal küljel samapalju pilusid, millesse konksud täpselt haakuvad, et ühendada kõrvuti paigaldatavad plaadiribad ühtlaseks maapinnale laotatud matiks. Plaatide otsaservad on sirged, avade ja konksudeta. Terasplaadid ühendatakse külgsuunalise sammnihkega, et tagada ka plaatide pikisuunas otsadevaheline ühendus ja saavutada suure pinnaga ühtlane katend.
Kui kõrvuti asetsevad ribaplaadid on kokku monteeritud, siis kiilutakse iga riba kinnitusklambritega läbi pilu, et vältida konksude lahti haakumist. Ribaplaatide paremaks jäigastamiseks on reas paiknevate avade servad kumeraks valtsitud. Mõnel juhul kinnitatakse selline rajale laotatud matt maapinna külge T-kujuliste vaiadega teatud vahemaa tagant. Mõnikord kasutatakse ribaplaatide liitmiseks keevitamist.
Laialt kasutatav PSP-matt oli M8-tüüpi maandumisraja katend. M8 moodulkatendi üks riba kaalus umbes 30 kg (66 naela), oli 3,0 m (10 jalga) pikk ja 0,38 m (15 tolli) lai. Avad paiknesid kolmes reas, igas neist 29 ümmargust ava.
Toodeti ka alumiiniumist mati mooduleid, neid sai tänu väiksemale kaalule ühe lennuga tunduvalt rohkem kohale toimetada. Neid nimetati PAP-iks (lühend ingliskeelsest nimetusest perforated aluminum planking), kuid need ei olnud kuigi levinud, kuna Teise maailmasõja ajal oli alumiiniumi kasutamine rangelt reguleeritud kui strateegiline materjal.
Ajalugu muuda
Teine maailmasõda muuda
Teise maailmasõja ajal paigaldasid USA armee ehituspataljonid ja pioneeriüksused PSP-matte nii välilennuväljadele kui ka mujale, kus oli vaja pinnase kandevõimet suurendada. Esmakordselt kaeti katseliselt PSP-ga 1500 meetri pikkune Bluie West One (BW-1) maandumisrada Gröönimaal Narsarsuaqi lennuväljal. Seda katsetust saatis edu ning PSP lennuväljakatteid hakati laialdaselt kasutama ka Vaikse ookeani sõjatandril. Esimene Prantsusmaa pinnale paigaldatud teraskattega lennurajale maandunud lennuk pärast Normandia dessanti oli Douglas C-47 Skytrain.[2]
Vaikse ookeani saarte lennuväljadel kaeti terasmatt tavaliselt purustatud korallide või pinnasega, mis üle rullides moodustas tasase pinna. Perforeeritud avade kumerasse profiili valtsitud servade ja valtsitud rennidega kuju andis katendile tugevuse ja jäikuse ning võimaldas piisava sadevee drenaaži. 60 meetri laiuse ja 1500 meetri pikkuse maandumisraja suutis väiksearvuline meeskond paigaldada vaid kahe päevaga.
1940. aastatel toodeti umbes 2 miljonit tonni PSP-ribaplaate, mida ka Nõukogude Liidule lendliisi programmi alusel tarniti, kogumaksumusega üle 200 miljoni USA dollari. Sõja lõppedes jäi suur hulk toodetud raja kattematerjali üle ning see võeti kasutusele tsiviilehituses, näiteks teede ja sildade rajamisel.
Berliini õhusild muuda
Berliini blokaadi alguses oli maandumisrada Tempelhofi lennujaamas Berliini Ameerika tsoonis valmistatud PSP-plaatidest. Teraskatend oli aga loodud hävituslennukite ja väiksemate transpordilennukite jaoks, lennuk Douglas C-54 Skymaster, mis siis oli USA lennuväe põhiline transpordilennuk, oli PSP jaoks liiga raske. Iga kolme minuti järel, maandumiste vahel, parandasid selleks palgatud berliinlased maandumisrada, vedades sinna kottidega liiva, et pehmendada lennuvälja pinnast.
Vietnami sõda muuda
Reaktiivlennukite ja helikopterite jaoks olid lahtised kivid ja muu õhku paiskuv materjal suur risk. Reaktiivmootori või kopteri rootori õhusurve paiskab lahtise materjali õhku, kust see võib sattuda reaktiivmootori õhukanali kaudu mootorisse. Selleks puhuks arendati M8A1 matt, milles puudusid perforeeritud avad, mille kaudu lahtine pinnas oleks saanud läbi mati tulla.[3] M8A1 plaatide jäikus saavutati laineprofiiliga, mis soodustas ka vihmavee äravoolu. Plaadi suurust muudeti, uued mõõtmed olid 22 x 144 tolli (560 x 3660 mm).
Hiljem töötati välja kerge alumiiniumist plaat mõõtmetega 24 x 144 tolli (610 x 3660 mm).[3] See ei olnud enam stantsitud, vaid valmistatud ekstrusioonmeetodil.
PSP Eestis muuda
Perforeeritud terasplaatidest matt oli kuni 1990. aastateni Kuusiku lennuväljal, mille rajas Nõukogude Liidu lennuvägi. Mõnedel andmetel oli sarnane katend ka Nurmsi ja Aste lennuväljal.
Kuna PSP aktiivne kasutusaeg langes kokku Nõukogude okupatsiooniga Eestis, oli selle materjali maaletooja ja kasutaja Nõukogude armee. Lisaks lennuväljadele kasutati seda ka pinnase tugevdamiseks märgaladel, eriti sõjaväe polügoonidel. Näiteks oli PSP-plaatidega osaliselt tugevdatud Pakri saarte vahelise tee pinda.
Viited muuda
- ↑ Mathis, S. J, Seabees are Wizards at Building Battle-Front Air Bases, Aviation Week 43, lk.180-181, märts 1943
- ↑ Gene Gurney (USAF major),The War in the Air: a pictorial history of World War II Air Forces in Combat, Bonanza Books, NYC, lk.175, 1962
- ↑ 3,0 3,1 "Portable Runways Using Landing Mats". Calumet Industries.