Vikipeedia

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele kristlikus Piiblis (lühend 1. Ts, varasem lühend 1. Te) on Uue Testamendi kaanonis 13. raamat, millele eelneb Pauluse kiri koloslastele ja järgneb Pauluse teine kiri tessalooniklastele. Kirja autor on apostel Paulus. Tekst on algselt kirjutatud kreeka ühiskeeles ehk koinees. Esimest tessaloonika kirja peetakse Uue Testamendi vanimaks tekstiks.[1] Kirja toon näitab, et misjonär Paulus käitub nüüd kui õpetaja ja jutlustaja. Tooni soojus aga viitab Pauluse lähedasele suhtele Tessaloonika kogudusega.

Kontekst muuda

I sajandi Tessaloonika oli Rooma riigi Makedoonia provintsi suurim linn ja pealinn. Makedoonia provints jagunes neljaks haldusüksuseks, mis 146. a eKr liideti. Nii sai Tessaloonikast suurim asum ja provintsi pealinn.

Tessaloonika oli vaba linn ja raidkirjad kinnitavad, et Luukas nimetas selle valitsejaid poligarhideks.

Linn paiknes strateegilisel Via Egnatial – suurel Rooma sillutatud maanteel, mis ühendas läänt idaga, ja oli enam kui 800 km pikk. Esimese jutluse pidas Paulus Philippis, mis asus Tessaloonikast sada miili ida pool. Paulus saabus Tessaloonikast koos kahe kaaslase, Siilase ja Timoteosega, kelle vahendusel Paulus hiljem oma kirja sinna saatis[2].

Kuigi Pauluse Tessaloonikas viibimise kestuse üle on teoloogid eri meelt, oli tema külaskäik siiski kolme nädala ja ühe kuu vahele. On teada, et filiplased saatsid Paulusele raha, et ta ei elaks tessalooniklaste kulul. Juba see väide viitab, et Paulus viibis koguduses mitu nädalat. Pärast kolme sabatit ja viibimist juutide keskel neid kristlusse pöörates hakkas Paulus kristlust jutlustama ka paganatele ehk mittejuutidele. See aga vihastas juute, kes ajasid Pauluse linnast välja.[3]

Kirja koostamise aeg muuda

Arvatavasti kirjutas Paulus esimese kirja tessalooniklastele peagi pärast seda, kui Timoteos oli tema juurde tulnud (1. Ts 3:6; vrd 2:17). Paulus võis kirja kirjutada Timoteosega kohtumise paiku Ateenas (1. Ts 3:1,2), kuid tõenäolisemalt tegi ta seda ajal, mil nad kohtusid Korintoses (Ap 18:5). Sest pikem ajavahemik näib olevat vajalik, et Tessaloonikas kujuneks olukord, mille kohta olid Pauluse nõuanded hädavajalikud. Peale selle näib pikem ajavahemik paremini olevat kooskõlas asjaoluga, et kirja kirjutamise ajaks oli tessalooniklaste usk "kõikjal tuntud" (1. Ts 1:8).

Nimetus muuda

Alguses ei olnud Pauluse kirjadel pealkirju. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Pauluse 1. kirja tessalooniklastele kreeka keeles Επιστολή πρὸς Θεσσαλονικεῖς Αʹ. Ladinakeelses piiblitõlkes Vulgatas on kiri tähistatud kui Epistola I ad Thessalonicenses.

Kirja autorsus muuda

Enamik teolooge on tekstianalüüsi alusel veendunud, et kirja autor on Paulus. Pauluse autorsuses on kahelnud nii Tübingeni kui ka Hollandi koolkond, eelkõige teoloogid Ferdinand Christian Baur ja Clement Schrader. Nende argumente pole seni peetud teoloogias veenvateks[4].

Kirja tekkelugu muuda

Pauluse esimene kiri tessalooniklastele on apostel Pauluse varaseim kiri, mis on koostatud 49 paiku[1]. Paulus koostas kirja kas Korintoses või Ateenas. Analüüsides ajalisi kattuvusi, jääb suurem osa teolooge veendumusele, et kiri kirjutati siiski Korintoses, kuna seal viibis Paulus hiljem ja seega oli rohkem aega möödunud tema Tessaloonika külastusest.[5] Osa teoloogide arvates võis Paulus kirja kirjutada ka aastate 41–43 paiku.[6]

Kirja vanimad tekstiosad on olemas Papüüruse 46 manuskriptil 2. sajandist [7], Papüüruse 30 manuskriptil 3. sajandist [8] ja Papüüruse 65 manuskriptilt 3. sajandist [9].

Teksti sisu analüüsimine on uurijad viinud kirja tekkeloo kohta eri seisukohtadele. Arvatakse, et 1. kiri tessalooniklastele on koostatud kahest kirjast. Ühe kirjutas Paulus Timoteosele kaasa, kui too läks Tessaloonikasse, ja teise siis, kui Timoteos sealt naasis. Seda väidet toetab, et kahe lõigu algus ja kahe lõigu lõpp kattub.

Kirja ülesehitus muuda

Pauluse 1. tessalooniklaste kirja 89 salmi on jagatud 5 peatükki. Teksti jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551. aastal.

Pauluse kirjad järgivad tavalist kreeka-rooma stiilis kirja ülesehitust. Kirja alustatakse alati saatja ja saajate loetlemisega, millele järgneb palve või õnnistus. Seejärel avaldatakse tänu Jumalale koguduse eest. Tavaliselt järgnevad sellele tervitused inimestele ja kogudusele ning Pauluse edasised reisiplaanid. Enamiku 1. tessalooniklaste kirjast hõlmavad tänuavaldused (1. Ts 1:2 – 3:13). Sellest järeldub, et Paulus kirjutas selle kirja suure rõõmuga.

Pärast tänuavaldusi vastas Paulus juudi vastastelt tulnud süüdistusele tema arguse kohta ja julgustas kristlasi olema tugevad usus, vaatamata tagakiusamistele ja juutide vastuseisule.

Edasi parandab Paulus Kristuse teise tulemise ehk paruusia kohta tekkinud valearusaamu. Nimelt ootasid tessalooniklased Kristuse tagasitulemist juba kohe, ent lõpuaeg, mis kuulutab Jeesuse tagasitulemist, polnud veel käes. Samuti selgitas Paulus surnud koguduseliikmete käekäiku[10].

Kirja sisu muuda

Donald Guthrie koostatud ülevaade kirja sisust:[11]

1. Tervitus[12]. Silvanus ja Timoteos on märgitud kaasautoritena.

2. Tänupalve [13]. Paulus rõõmustab kristlaste üle ja et neist on saanud eeskuju Makedoonias ja Ahaatias ning kaugemalgi.

3. Pauluse misjonitöö Thessalonikis [14]. Apostel mainib oma motiivide puhtust ja suurt kiindumust koguduse vastu, avaldab tänu Jumala Sõna vastu võtmise eest ja kannatuste eest, mida on neile põhjustanud juudi tagakiusajad.

4. Pauluse suhtumine tessalooniklastesse [15]. Paulus kõneleb oma suurest soovist neid külastada ja nendega koos rõõmustada, mis viib edasiste tänuavaldusteni rõõmust, mida kogudus on talle toonud.

5. Praktiline manitsus [16]. Paulus võtab ette kristlaste elukombed. Ta manitseb neid moraalsele puhtusele, vennalikule armastusele ja ausale tegevusele.

6. Kristuse teine tulemine [17]. Mis saab surnud kristastest? Algkristlasi lohutatakse, et kõikide (ka lahkunute) hingede eest kantakse hoolt (4: 13–18). Koguduses kerkis küsimus ka paruusiast ehk Kristuse teisest tulemisest ja Paulus teatab, et selle aeg on teadmata, kuid ta kutsub üles elama olevikus kainet elu (5:1–11).

7. Veel praktilisi manitsusi [18]. Kogukondlike kohustuste üldine kirjeldamine (elada rahus, aidata nõrgemaid, mitte elada jõudeelu jts) ja vaimsed kohustused (rõõmustamine, rõõm, palve, tänu, ärge kustutage vaimu).

8. Lõppsõna [19]. Paulus esitab järjekordse palve ja manitseb tessalooniklasi tema eest palvetama. Pärast üldist tervitust on käsk see kiri oma vendadele ette lugeda.

Kiri eesti keeles muuda

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Pauluse 1. kirjast tessalooniklastele.

Esimest korda ilmus kogu 1. tessalooniklaste kirja tekst eesti keeles 1686. aastal "Wastses Testamendis" kui "Pahwli se Apostli eesmänne Rahmat Tessalonikille".

Müncheni käsikirjas (1694) on see kiri pealkirjastatud "Paulusse Apostli Essimenne Ramat Tessalonikile" ja

1739. aasta piiblis "Apostli Paulusse essimenne Ramat Tessalonika-rahwale kirjotud".

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Bart D Ehrman: "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings." Oxford University Press, 2000. Lk.276
  2. ↑ Donald Guthrie: "New Testament introduction". Itervarsity Press, 1990. Lk.585-586
  3. ↑ Raymond Edward Brown: "An introduction to the New Testament". Yale University Press, 2010.Lk.457-458
  4. ↑ Donald Guthrie: "New Testament introduction". Itervarsity Press, 1990. Lk.588
  5. ↑ Raymond Edward Brown: "An introduction to the New Testament". Yale University Press, 2010. Lk.433
  6. ↑ Donald A. Hagner: "The New Testament : a historical and theological introduction Grand Rapids". Baker Academic, 2012. Lk.457
  7. ↑ 1Ts 1:1-2:3; 5:5; 5:23-5:28
  8. ↑ 1Ts 4:12-5:18; 1Ts 5:25-5:28
  9. ↑ 1Ts 1:3-2:1; 1Ts 2:6-2:13
  10. ↑ Bart D Ehrman: "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings." Oxford University Press, 2000. Lk.286
  11. ↑ Donald Guthrie: "New Testament introduction". Itervarsity Press, 1990. Lk.605-606.
  12. ↑ 1Ts 1:1
  13. ↑ 1Ts 1:2-10
  14. ↑ 1Ts 2:1-16
  15. ↑ 1Ts 2:17-3:13
  16. ↑ 1Ts 4:1-12
  17. ↑ 1Ts 4:13-5:11
  18. ↑ 1Ts 5:12-22
  19. ↑ 1Ts 5:23-28

Kirjandus muuda

  • Pauline Allen (1997). John Chrysostom's Homilies on I and II Thessalonians: The Preacher and his Audience. Studia patristica 31: 3–21.
  • Raymond Edward Brown (2010). An introduction to the New Testament. Yale University Press.
  • Bart D. Ehrman (2000). The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings. Oxford University Press.
  • Donald Guthrie (1990). New Testament introduction. Itervarsity Press.
  • Donald A. Hagner (2012). The New Testament: a historical and theological introduction Grand Rapids. Baker Academic.
  • William Horbury (1982). 1. Thessalonians ii. 3 as Rebutting the Charge of False Prophecy. The journal of theological studies Ser. NS, 33: 492–508.
  • Melanie Johnson-DeBaufre (2011). A monument to suffering: 1. Thessalonians 2:14–16, dangerous memory, and Christian identity. – Journal of early Christian history 1, 2 (2011): 91–118.
  • Helmut Koester (1987). Introduction to the New Testament. Volume I. History, culture, and religion of the Hellenistic Age. Paperback editor.
  • Helmut Koester (1987). Introduction to the New Testament. Volume II. History and literature of early Christianity. Paperback editor.
  • Leon Morris (2009). Pauluse esimene ja teine kiri tessalooniklastele. Tallinn: Allika.
  • Mikael Tellbe (2001). Paul between synagogue and state: Christians, Jews, and civic authorities in 1 Thessalonians, Romans, and Philippians. Stockholm.
  • Eduard Schweizer (1991). A Theological Introduction to the New Testament. Abindon Press.
  • Anthony C. Thiselton (2011). 1 & 2 Thessalonians through the centuries. Chichester.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pauluse_esimene_kiri_tessalooniklastele&oldid=6436296"