Vikipeedia

Pauluse esimene kiri Timoteosele

Uue Testamendi raamat

Pauluse esimene kiri Timoteosele on üks Uue Testamendi raamat kristlikus Piiblis (lühend 1Tm, varasem lühend 1Ti). See on Uue Testamendi eestikeelses kaanonis 15. raamat, millele eelneb Pauluse teine kiri tessalooniklastele ja järgneb Pauluse teine kiri Timoteosele. Tegemist on pastoraalkirjaga.

Esimene kiri Timoteosele on pastoraalkirjadest kõige pikem ja ka kõige kunstlikum ning sellest puuduvad isiklikud pöördumised ja tervitused. Kiri koosneb põhimõtteliselt ainult kirikule mõeldud regulatsioonidest ning autori ja Timoteose vahelise läheduse puudumine paneb kahtluse alla kirja Pauluse autorluse. [1]

Tegu on Pauluse pöördumisega isiklikult Timoteose poole, aga sisult on see koguduse õpetuskogum kristlikuks usuks, iseloomuks ja käitumiseks. [2]

Timoteos muuda

Timoteosel oli Ap 16,1-3 teatel juudikristlik ema ja paganast isa ja ta pärines Lüstrast Väike-Aasiast. Paulus kaasas ta oma saatja ja abimehena misjonireisidele.[3] 1Kr (4:17 ; 16:10-11) on Timoteost kirjeldatud kui Pauluse armastatud ja ustavat last, keda ei tohiks ära põlata, sest ta teeb Issanda tööd. [4]

Tekkelugu muuda

Kui kirja autor on Paulus, siis on kiri koostatud millalgi 1. sajandi keskel Makedoonias. Teoloogid, kes kahtlevad Pauluse autorluses, eeldavad, et kiri võidi koostada koguni 2. sajandi algul ja sel juhul võidi kiri koostada Efesoses. Kiri oli mõeldud Timoteosele, kes abistas Paulust misjonitööl Aleksandria Troases, Véroias (Berea), Thessaloníkis, Kórinthoses, Efesoses ja Roomas.

Varaseimad teadaolevad kirjakohad on säilinud Papüürus 133 manuskriptilt 3. sajandist. Varaseim terviklik tekst sisaldub Codex Sinaiticuse käsikirjas 4. sajandi keskelt.

Kiri eesti keeles muuda

Georg Mülleri jutlustes 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Pauluse esimesest kirjast Timoteosele. [5]

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Pahwli se Apostli eesmänne Rahmat Timoteulle".[6] 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Paulusse se Apostli essimenne Ramat Timoteussele kirjotud" [7] ja 1739 Piiblis "Apostli Paulusse essimenne Ramat Timoteussele kirjotud " [8].

Kirja eesmärk muuda

Esimeses kirjas Timoteosele ja kirjas Tiitusele, annab Paulus kahele oma õpilasele ettekirjutuse meetoditest, kuidas viia läbi vastavaid protseduure kirikutes, kus nad on ajutiselt vastutavad isikud.

On vähe andmeid sellest, mis oleks Pauluse kirja tegelik eesmärk Timoteosele, kuid Paulus mainib lubadust tulevikus külastada Timoteost Efesoses (1Tm 4:13), mis on iseäraselt juhtumisi tehtud ettepanek ning seda on raske pidada kirja kirjutamise ajendiks. Tundub tõenäoline, et apostel tundis vajadust edastada konkreetne õpetus Timoteosele selle kohta, kuidas korrastatult kirikut organiseerida. Sealhulgas julgustada Timoteost ja anda talle moraalne tugi olla kindel evangeeliumites ning neid mitte häbeneda. [9]

Autorlus muuda

Suured erinevused pastoraalkirjade keeles ja stiilis võrreldes teiste Pauluse kirjadega teevad kirjade päritolu Pauluselt küsitavaks.[3] Alles 19.saj alguses sai uurijate seas omaseks erinevate Uue Testamendi teoste ebaehtsuse küsimus. Piibliteaduses kandus edasi seisukoht, et 2Ts, Ef, Kl, 1-2Tm ja Tt kirjad ei pärine Pauluselt ning nende puhul toetuti peaasjalikult sisuliste ja keelelistele põhjendustele. 21.sajandiks paistab selge olevat, et enamus argumente on jäänud oletuslikuks, omandamata sundivat laadi ja kogemuslikke kinnitusi. [10]

Seisukoht, et Paulus on pastoraalkirjade autor, toetavad iga kirja tervitused ja kiriku kaheldamatu õpetus. Kuigi selle seisukohaga kaasnevad kahtlemata oma raskuskohad, ei muuda ükski neist seda võimatuks. Mõned õpetlased on veenunud pastoraalkirjade Pauluse omases iseloomus, ent leiavad, et kirjad on valmis kirjutanud hoopis keegi teine. Keelelised ja muud erinevused olenevad kirjutajale võimalikuks saanud suuremast vabandusest. Pastoraalkirjade ja Luuka evangeelimi/Apostlite tegude keelelise sarnasuse tõttu on arvatud, et kirjade stilistilise spetsiifika taga võib olla Luukas. Ent on kaheldav, kas Paulus oleks sellist vabadust võimaldanud. [11]

Raymond E. Brown toob välja, et on esitletud võimalust, kus autoriks on Pauluse lähedane jünger, kes teostab Pauluse kaudseid plaane ning seda lahendust on soovitatud ka muude deuteropauliinlike kirjutiste puhul. (Ent selline lahendus ei pruugi Browni arust olla kooskõlas pastoraalidses ilmunud biograafiliste detailide ajaloolisusega). Mõned teadlased paigutaksid Pauluse ja pastoraalkirjade autori vahele suurema distantsi. Välja on toodud võimalus, et pastoraalkirju pole mitte kirjutanud Pauluse jünger, vaid Pauluse pärandit mõistev kommenteerija, kes soovis tugevdada kohalikku kirikuorganisatsiooni tõusva gnostitsismi vastu. [12]

Pastoraalkirjade sõnavara moodustab 848 sõna, millest 54 on pärisnime. Tervelt 306 pastoraalkirjades kasutatud sõnadest puuduvad muudest Pauluse kirjadest. Pastoraalkirjade sõnakasutus ja stiil on teiste Pauluse kirjadega võrreldes hellenistlikule kõrgkeelele lähemal, nõnda nagu seda kasutati filosoofide, kirjanike ja õukonna poolt. Terminoloogia ja keele kokkulangevuste tõttu pastoraalkirjade ning Luuka teoste vahel (evangeelium ja Ap) on A. Strobel pidanud pastoraalkirjade autoriks Luukast. Neil on ühised harva kasutatavad sõnad, nagu näiteks agathoergein, apodechesthai, acharistos, dynastes ning ka mõned grammatilised väljendid, nagu nt dei, edei jms. Samuti esineb kokkulangevusi ka teatud kõnekujundites, näiteks see, et Kristus on tulnud maailma selleks, et päästa patuseid (1Tm 1,15; Lk 19,10) või et tööline on oma tasu väärt (1Tm 5,18; Lk 10,7). Kuid sellised ühisjooned ei tõesta Lohse arust muud, kui seda, et on kasutatud kõrgstiili koineed ja sisulised kokkupuuted on seletatavad üldkirstlike väljenditega, mida Luukas ja pastoraalkirjad kasutavad. [13]

Ülesehitus muuda

  • Apostel ja Timoteos
    • Tervitus (1:1,2) Paul kõnetab ennast Timoteosele, kirjeldades teda kui enda poega usus.[2] Paulus järgib oma üldist tava ja alustab oma isiku teatavakstegemisega, et ei tekiks kõhklusi tema meelevallas. [14]
    • Eksiõpetajatest (1:3-11) See on seotud eksiõpetajate mahategemisega, kes on sõltuvad esilekerkinud müütidest, genealoogiatest ja seadusega seotud argumentidest. [15] Kolmandas salmis meenutab Paulus Timoteosele julgustuseks korraldust, mille ta varem oli saanud. [14]
    • Pauluse isiklik kogemus evangeeliumist (1:12-17) Mõte apostlile usaldatud evangeeliumi suurusest paneb Pauluse imestama enda kogemuse üle Jumala jõust ning see annab talle jõu toimida. Sellele järgnev tänupuhang on üleni omane Paulusele, kes ei lakanud evangeelimi iial austamast.[14]
    • Pauluse korraldus Timoteosele (1:18-20) Timoteosel on Paulusega sarnane ülesanne - ta on valitud välja vaimse võitluse pidamiseks. [15] Julgustades Timoteost säilitama usku ja puhast südametunnistust, mille mõned inimesed on enesest eemale tõuganud ning seetõttu nende usulaev on karile aetud. (1Tm 1:19- 20)
  • Juhiseid koguduse moodustamiseks (2:1-4:16)
    • Ühispalve olulisusest ja vaateväljast (2:1-8) Palve on mõeldud kõikidele inimeste, sealhulgas ka neile, kellel on kõrgem autoriteet, ning ettekirjutus sellest on õpetlik, kuna Jumal soovib oma poja lunastuse kaudu kõikide inimestele päästet. Sellel põhjusel on ka Paulus määratud kuulutama.[15]
    • Kristlike naiste staatus, käitumine ja kohustused (2:9-15) Paulus julgustab naisi vajadusele tagasihoidlikule riietusele ja allutatusele nende käitumises, ta kinnitab oma väiteid looga Aadamast ja Eevast. Naised peavad jätkama usus, armastuses, pühaduses ja tagasihoidlikkuses.[15] Sooline võrdsus, mis tänapäevases mõtlemises on asjakohane, antiik ajal keegi tõenäoliselt ei tunnustanud. Kreeklaste seisukoht oli valdavalt selle vastu ja heebrealased samuti jätsid selle teema puutumata. Pauluse poolt mainitud kõigiti alistumine, on seotud peamiselt jumalateenistusega, kus seda rakendati.[16]
    • Koguduse ametnike vajalikud omadused (3:1-13) Apostel kirjeldab esimese asjana koguduse ülevaatajaid (3:1-7) ja annab ette mitmeid omadusi, näiteks asendamatud moraalsed printsiibid. [15] "Ülevaataja peab siis olema laitmatu: ühenaisemees, kaine, mõõdukas, kombekas, külalislahke, osav õpetama, kes ei ole joomar ega kakleja, vaid leebe, rahupüüdlik ja rahahimuta, kes oma peret hästi juhatab ja kelle lapsed elavad kuulekuses ja kõigiti väärikalt. " (1Tm 3:2-4) Välja on toodud ka nõuded diakonitele (3:8-13), mis on sarnased ülevaatajate nõuetega. [15]Esile kerkib taas aususe ja väärikuse nõue, sest selline nõue äratab lugupidamist.[16]
    • Koguduse iseloomust (3:14-16) Et seada juhised õigesse perspektiivi teeb Paulus antud lõigus nende jagamisest pausi, sealhulgas ka, et põhjendada ja tuletada meelde kristliku ilmutuse imet, mida ei tohi kunagi praktilistest juhistest lahutada. [16] Ka annab Paulus teada Timoteosele, et ta loodab teda tulevikus külastada. Külastuse eesmärgiks oleks pidada talle epistlit ja juhendada Timoteost, kuidas vastavalt kirikus käituda. [15]
    • Ohtudest koguduse turvalisusele (4:1-16) Juhtinud keskendumuse Kristuse ülendusele ja koguduse tulevikuperspektiividele, jõuab apostel järgmisena eksiõpetajate teema juurde. Kui õitseb tõde, tõstab pead ka eksitus, seega Paulus tahab, et Timoteos tegeleks õigesti selle salaliku vastasrindega. [16]
  • Distsipliinist ja vastutusest (5:1-6:2) Erinevad inimgrupid peaksid kirikus olema koheldud erinevalt ning selle kohta saab Timoteos detailsed juhtnöörid. [15]
    • erinevatest vanuserühmadest (5:1,2) Eakate meestega ei tohi pahandada, vaid nendega tuleb lahkesti kõnelda nagu isaga. Nooremaid mehi tuleb kõnetada nagu vendi. Vanemate naistega tuleb rääkida nagu emaga ja nooremate naistega nagu õdedega. Seda kõiges puhtuses. (1Tm 5:1,2)
    • Lesknaistest (5:3-16) Paulus käsib austada ainult neid lesknaisi, kes on tõelised lesed. Õige lesk, kes on üksikuna mahajäänud, jääb lootma ja palvetama Jumala suunas. Muuhulgas toob apostel välja mõningad õige lesknaise omadused: ta on üksik, jumalakartlik, on olnud ühemehenaine, suuremeelne, vähemalt kuuekümneaastane. Nooremaid leski tuleb kogudusest välja jätta, sest nad tahavad hoolimata Kristusest uuesti abielluda. (1Tm 5:1-16)
    • Kogudusevanematest (5:17-20) Vanemaid tuleb neile sobivalt austada ning ilma piisavate tõenditeta ei tohi nende suhtes põhjendamatuid süüdistusi tunnistada. [15] Äärmiselt oluline oli kaitsta süütuid mehi valesüüdistuste eest ning nii nagu juudi seadus nõudis, peavad vähemalt kaks tunnistajat sama tunnistama, enne kui süüdistus esitatakse (vt 5Ms 19:15), nii peab olema ka koguduses (vrd Mt 18:16; 2Kr 13:1), eriti kui asjasse on segatud vanem. [17]
    • Timoteose käitumisest (5:21-25) Paulus rõhutab Timoteosele usaldatud kohustuse pühalikkust ja tõsidust. Ta peaks hoolitsema oma vaimse kui ka füüsilise tervise eest, ehk jooma vee sekka aeg-ajalt veini ja mitte kiirustama inimestele käte pealepanemisega. (1Tm 5:21-25)
    • Orjadest ja isandatest (6:1,2) Kogukondades, mille liikmeskonnas oli arvukalt orje ja ka mõned nende isandad, kujunes nendevaheline suhe päevakajaliseks küsimuseks. Koguduses olid orjad teistega võrdsed, kodus siiski sotsiaalselt madalamal positsioonil - sobitamatu vastuolu, mis lõpuks leidis vastuse vaid orjuse kaotamises. Ent kuna aeg selle sügavalt juurdunud süsteemi ümberlükkamiseks polnud veel kätte jõudnud, oli tarvis vahepealseks ajaks kristlikke reegleid. [17]
  • Erinevad korraldused (6:3-21) Siin on välja toodud mõtteid taas kord eksiõpetajatest ning eraldi kaks jõukusega tegelevat lõiku, nende vahel ka isiklik märkus Timoteosele ja lõpuks majesteetlik doksoloogia. Seejärel lõpeb kiri veel ühe juhtnööriga Timoteosele, kuidas valeõpetusega hakkama saada, mis otsekui postskriptum lisab kaalu juba varem kirjutatule. [18]

Kiriku ametite loomine muuda

Kvalifitseeritud indiviidide määramine juhtpositsioonile kirikus on pastoraalkirjades tähtsal ja päevakajalisel kohal. Nad on juhid, kelle peamiseks vastutuseks on kaitsta õiget õpetamist ja praktikat ning säilitada traditsioone, mis tagavad jätkusuutlikuse ja järjepidavuse, pikendades vaheperioodi Kristuse esimese ja teise tulemise vahel.[19]

Pastoraalkirjades mainitud ametid on: ülevaataja (episkopos), vanem (presbyteros) ja diakon (diakonos). 1. Timoteose kirjas kui ka Tiituse kirjas nõutakse ülevaatajatelt ehk piiskoppidelt teatavaid omadusi, kuid on märkimisväärne, et need omadused on üpris tavalised. Õigupoolest on üllatav see, et nii madalate nõuete sõnastamist üldse vaja oli. Küll aga on tähenduslik, et mõlemas kirjas nõutakse piiskoppidelt võimet õpetada, kuid seegi pole midagi enamat, kui võiks nõuda vastutavas rollis olevalt koguduseliikmelt. 1. Timoteose kiri sisaldab juhiseid diakonite valimiseks, aga nende kohustuste kohta ei lausuta midagi.[20]

Kogudusevanem (presbüter) (1 Tm 5:17 – 22) Piiskopid (1Tm 3:2-7) Diakonid (1Tm 3:8-13) Teenija (2Tm 2:24)
Hea valitseja Üle etteheidete Tõsine Pole riiakas
Jutlustamine ja õpetamine Ühenaisemees Ei ole kahepalgelised Lahke kõigi vastu
Kahekordse au väärilised Mõistlik Pole veinist sõltuvuses Sobiv õpetaja
Ärge süüdistage vanemaid, välja arvatud kahe või kolme tunnistaja ütluste alusel Arukas Pole kasuahned Kannatlik
Tuleb noomida neid vanemaid, kes püsivad patus Väärikas Hoiab usku puhta südametunnistusega Parandab vastaseid leebusega
Hoiab reegleid ilma vastuteeneteta Külalislahke Peab läbima katse
Osav õpetaja Naised peavad olema tõsised, ei tohi olla laimajad, mõistlikud, ustavad kõiges
Pole alkoholilembene Ühenaisemees
Pole vägivaldne, küll aga leebe Juhib oma kodu hästi
Pole riiakas Mõistlik
Ei ole rahaahne
Juhib oma kodu hästi
Lapsed on alluvad ja lugupidavad
Ei tohi olla vastpöördunu
Kogudusest väljas olijad arvavad temast hästi

Viited muuda

  1. ↑ Hagner, lk 636-636.
  2. ↑ 2,0 2,1 Parman, Alland (2000). "Uus Testament - Ülevaade - Paulus ja tema kirjad". Originaali arhiivikoopia seisuga 22.02.2018. Vaadatud 29.10.2019.
  3. ↑ 3,0 3,1 Lohse, lk 80-82.
  4. ↑ Brown, lk 655.
  5. ↑ "Esimene kiri Timoteosele Georg Mülleri jutlustustes 1600-1607". Vaadatud 18.11.2019.
  6. ↑ "Esimene kiri Timoteosele 1686. aasta "Wastses Testamendis"". Vaadatud 18.11.2019.
  7. ↑ "Esimene kiri Timoteosele 1694. aasta Müncheni käsikirjas". Vaadatud 18.11.2019.
  8. ↑ "Esimene kiri Timoteosele 1739. aasta Piiblis". Vaadatud 18.11.2019.
  9. ↑ Guthrie (1990), lk 649-650.
  10. ↑ Hiob, Arne. "Ehtsad ja ebaehtsad Pauluse kirjad?". 01.11.2018.
  11. ↑ Guthrie (2013), lk 46.
  12. ↑ Brown, lk 662-663.
  13. ↑ Lohse, lk 86.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Guthrie (2013), lk 53-67.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 15,6 15,7 15,8 Guthrie (1990), lk 652-655.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Guthrie (2013), lk 68-99.
  17. ↑ 17,0 17,1 Guthrie (2013), lk 107-111.
  18. ↑ Guthrie (2013), lk 112.
  19. ↑ Hagner, lk 532-633.
  20. ↑ Guthrie (2013), lk 24.

Kirjandus muuda

  • Brown, Raymond E. An introduction to the New Testament. New Heaven, London: Yale University Press, 2010.
  • Guthrie, Donald. Pauluse esimene ja teine kiri Timoteosele. Pauluse kiri Tiitusele. Tallinn: Logos, 2013.
  • Guthrie, Donald. New Testament introduction - revised edition. Illinois: InterVarsity Press, 1990.
  • Hagner, Donald A. The New Testament. A Historical and Theological Introduction. Grand Rapids, Mi: Baker Academic, 2012.
  • Lohse, E. Uue Testamendi tekkelugu. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 1994.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pauluse_esimene_kiri_Timoteosele&oldid=6192765"