Paul Laasimir (vene Павел Евгеньевич Лазимир) (21. jaanuaril 1891 Novõi Peterhof, Peterburi17. mai 1920 Krementšug, Poltava kubermang, Ukraina) oli eesti päritolu Venemaa revolutsionäär, sõjaväevelsker. Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja 1918. aastast VSDT(b)P liige.

Paul Laasimir
Sünniaeg 21. jaanuaril 1891
Sünnikoht Novõi Peterhof, Peterburi
Surmaaeg 17. mai 1920
Erakond Sotsialistide-Revolutsionääride Partei
VSDT(b)P
Amet Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee liige
Õppeasutus Peterburi sõjaväevelskrite kool

Noorus muuda

Paul Laasimir sündis Peterburis Novõi Peterhofi linnaosas, kus tema isa teenis Novõi Peterhofis asuvas ulaanipolgus. 7-aastaselt pandi Paul kantonistide kooli, mille lõpetamise järel suunati Paul Laasimir Peterburi sõjaväevelskrite kooli, mille ta lõpetas kiitusega.

Seejärel määrati Paul Laasimir teenistust jätkama Novõi Peterhofis asuvas ulaanipolgus.

Revolutsiooniperiood muuda

1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal astus Paul Laasimir Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Parteisse ning ta valiti vasakpoolste esseeride esindajana Petrogradi Nõukogu koosseisu.

1917. aastal valiti ta Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee liikmeks ja Täitevkomitee soldatite sektsiooni esimeheks ning Petrogradi Nõukogu sõjaväeosakonna esimehe asetäitjaks.

Paul Laasimir asus Petrogradi TSSN toimunud riigipöörde ettevalmistamiseks vajaliku Sõjarevolutsioonikomiteede organiseerimise küsimuses relvastatud võimu haaramist toetavate bolševike seisukohal, ta koostas Petrogradi SRK põhimääruse projekti ja oli 21. oktoobril 1917 moodustatud Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimene esimees, asetäitjateks Nikolai Podvoiski ja Vladimir Antonov-Ovsejenko.

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni tagajärjel võimu haaramist Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei poolt määrati Paul Laasimir algul sõjaasjade rahvakomissariaadi ja hiljem siseasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmeks.

Venemaa kodusõda muuda

1918. aasta augustis suunati Paul Laasimir Venemaa kodusõja Lõunarindele, kus ta määrati Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmeks, kuid haigestus kõhutüüfusse ning asus oma ülesandeid täitma alles 1919. aasta jaanuaris. Ta tegeles Lõunarinde piirkonnas Ukrainas Punaarmee poolt Ukraina vallutamiseks ja Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi esimehe Simon Petljura kukutamiseks peetud Nõukogude-Ukraina sõjas Punaarmee erakorralise varustuskomisjoni juhina.

Pärast 1919. aasta detsembris Punaarmee poolt Kiievi vallutamist nimetati Paul Laasimir revolutsioonilise sõjanõukogu poolt "Kiievi sanitaardiktaatoriks", kuid pärast Nõukogude-Poola sõja käigus Poola vägede poolt Kiievi vallutamise järel alanud Punaarmee ja raviasutuste evakuatsiooni käigus haigestus Paul Laasimir uuesti tüüfusse. Ta suri Poltava kubermangus 20. mail 1920 ning maeti Krementšuki linnas ühishauda.

Kirjandus muuda

  • Mihhail Korsunski, Revolutsionääride esireas, Aja Pulss, 1987, nr. 20 (68), lk 11-12

Välislingid muuda