Parempopulism
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2020) |
Parempopulismiks nimetatakse mitmesuguseid Euroopa parempoolseid poliitilisi voole, mille esindajad tunnistavad demokraatiat ning kellele on tüüpiline immigrantide, Euroopa Liidu ja etableerunud parteide populistlik vastustamine. Tüüpilised jooned on ka meritokraatliku ühiskonnakorra nõudmine, kristliku õhtumaa ja rahvuskultuuri rõhutamine, millega sageli kaasnevad law and order-poliitika nõudmine rahvusele kahjulikuks või ohtlikuks peetavate inimeste ning liiga liberaalseks ja paindumatuks peetavate olemasolevate riigistruktuuride ja otsustamisprotseduuride vastu.
.png)
Sinine: Parempopulistid parlamendis
Tumesinine: Parempopulistid valitsuseks
Parempopulistlikud liikumised ja parteid on tekkinud Lääne-Euroopas alates 1970. aastate lõpust ning on 1990. aastatel kanda kinnitanud ka Ida-Euroopa riikides.
Parempopulistid väidavad, et nad esindavad "vaikivat enamust", kelle huve etableerunud parteid ignoreeriksid, eelistades immigrantide ja rahvusvähemuste huve. Nii on parempopulism suunatud ühiskonna vähemuste ja poliitilise klassi vastu, pidades viimast korrumpeerunuks, võimuahneks ja rahvast kaugeks. Nad eeldavad, et on olemas tõeline rahva tahe, mis tuleb lihtsalt ilmsiks tuua.[1]
Erinevalt sõjajärgsetest neofašistlikest ja lepingurevisionistlikest parempoolsetest parteidest puudub parempopulismil Saksamaa völkisch-liikumisele omane maailmapilt; klassikalise rassismi asemel on pigem kultuuriline rassism. Parempopulism ei vastusta ka demokraatlikku süsteemi, küll aga kaldub varjatult vastustama mõningaid demokraatia elemente, nagu pluralism, vähemuste kaitse või usuvabadus. Parempopulistlikud parteid ja organisatsioonid on enamasti opositsioonis ning sõnastavad avalikkusele suunatud plakatlikke maksimumnõudmisi.
Osa politolooge näeb parempopulismis äärmusparempoolsuse uuenemisliikumist, mis on reaktsioon ühiskondlikele, poliitilistele ja majanduslikele muutustele alates 1970ndatest. Nende arvates kõnetavad parempopulistlikud parteid inimeste hirmu moderniseerumise, globaliseerumise ja teiste murrangute ees ning vastavad neile selgete ühekülgsete loosungitega, mis süüdistavad raskustes poliitilist klassi ja vähemusi. Parempopulismi mõiste on siiski raskesti arusaadav, sest selle esindajate programmid võivad olla väga erinevad ning piirid traditsioonilise paremäärmusluse ja konservatismiga on ähmased. Sotsiaalteaduslikust mõistest tuleb eristada sõna tarvitust meedias ja avalikkuses, mis on sageli halvustav. Peale selle on sõna tähendus üldkeeles enamasti ähmane ja asjaosalised sellist nimetust omaks ei võta. Ka politoloogilises diskussioonis on sellele terminile ette heidetud ähmasust ja sisutust[2]. Hoolimata termini levikust ei kasutata seda teaduskirjanduses ühtses üldtunnustatud tähenduses.
Parempopulismi vaadeldakse ka seoses võimaliku populistlike (sealhulgas vasakpopulism) liikumiste ja parteide leviku laienemisega üldse, kusjuures populistlikud parteid võistlevad sama elektoraadi pärast.[3]
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited muuda
- ↑ Karin Priester. Populismus als Protestbewegung. – Alexander Häusler (toim): Rechtspopulismus als „Bürgerbewegung“. Kampagnen gegen Islam und Moscheebau und kommunale Gegenstrategien, Wiesbaden 2008, lk 19–36, siin lk 30.
- ↑ Roland Sturm. Rechtspopulismus. – Dieter Nohlen, Rainer-Olaf Schultze. Lexikon der Politikwissenschaft, C.H. Beck Verlag, 4. ajakohastatud ja täiendatud trükk, München 2010, lk 887–889.
- ↑ Frank Decker. Die populistische Herausforderung. Theoretische und ländervergleichende Perspektiven. – Frank Decker (toim). Populismus in Europa, Bundeszentrale für politische Bildung: Bonn 2006, lk 22–24.