Paranoia on inimese instinkt või mõtlemine, mis on tugevalt mõjutatud ärevusest või hirmust, tihtipeale kaasnevad sellega luulumõtted, viirastused ja muu irratsionaalne.

Arstid on paranoiat isiksushäirena diagnoosinud rohkem meestel ja seda esineb 0,5–2,5 protsendil elanikkonnast. Paranoilise isiksushäirega inimesed on pidevalt valvel solvangute, vääritimõistmise ja ohu suhtes ning tõlgendavad oma hoiakute tõttu teiste signaale sageli endale ohtlikuna, petmisena jne. Sellest tulenevalt võivad paranoilise isiksusega inimeste reaktsioonid olla agressiivsed ja ennast kaitsvad.

Kuid paranoilise isiksushäirega inimesed võivad ka suhetest tagasi tõmbuda ja vältida sotsiaalseid olukordi, et mitte sattuda kokku enda jaoks ebameeldivate inimestega. Neil on raskusi enda avamisega ja teiste usaldamisega, nii et sügavate suhete loomine kulgeb väga raskelt. Sage on elukaaslase kahtlustamine truudusetuses. Teiste kahtlustamine ja süüdistamine loob aga nõiaringi, kus teised tõepoolest hakkavad paranoilist inimest korrale kutsuma või vältima, andes sellega kinnitust tema esialgsele uskumusele, et teisi ei tasu usaldada ja nad soovivad halba. Paranoilise isiksusega inimesed peavad kaua vimma ega andesta naljalt, kui on kellegagi konflikti sattunud.

Diagnoosimine muuda

Paranoiat iseloomustavad püsivalt kestvad luulumõtted või luulumõtete kompleks. Sümptomid avalduvad enamasti hilises täiskasvanu- või keskeas. Kaaskodanikel või lähikondlastel võib tihti olla raskusi paranoiliste indiviidide äratundmisega, sest kui luulud välja arvata, püsivad kannatanute kõne, käitumine ja emotsioonid tavapärasena.[1]

Paranoilise häirega isikute kõige sagedasemad käitumismallid kipuvad olema umbusaldus, vaidlushimulisus ja veendumus, et neid kritiseeritakse või tahetakse ära kasutada, samuti ülim valvsus ja pinges olek. Tihti on neil raskusi andestamisega.[2] Paranoilised inimesed väldivad teistele oma isikliku info jagamist, kartuses, et seda võidakse hiljem nende vastu ära kasutada, ning otsivad teiste öeldus või pilkudes tagamõtteid. Suheldes on nad eemalolevad ja armukadedad, samuti agressiivse reageerimismaneeriga. Seetõttu on paranoilistel inimestel lähisuhete loomine ja nende püsivana hoidmine oluliselt raskendatud.[3]

Tekkepõhjused muuda

Paranoial pole kindlaid tekkepõhjuseid, väljakujunemisele võivad kaasa aidata psühholoogilised ja bioloogilised põhjused kas eraldi või kombineerituna. Samuti seostatakse paranoiat vaimsete haigustega, näiteks dementsuse ja skisofreeniaga. Paranoia võib tekkida ka trauma tagajärjel või narkootiliste ainete kasutamise kõrvaltoimena.[4]

Bioloogilised muuda

Paranoia võib olla päritav: mida vereliini pidi lähedasem on paranoia all kannatav sugulane, seda suurem tõenäosus on inimesel paranoia tekkimiseks. Uuringud näitavad samuti, et ühemunakaksikutel on mõlemal 40% suurem tõenäosus paranoia väljakujunemiseks. Seoseid on leitud ka alkoholi või narkootiliste ainete, mis tekitavad ajutiselt paranoia sümptomeid, kuritarvitamisel, mis suurendavad psühhoosi ja paranoia tunnuste jäämise riski.[5]

Psühholoogilised muuda

Paranoia võib olla mõne vaimse haiguse sümptom, seoseid on leitud nii depressiooni, ärevuse, dementsuse kui ka skisofreeniaga. Paranoia tekkimist seostatakse tänapäeval ka ebakindluse ja negatiivsusega. Inimese alaväärsuskompleks ehk komme end teistest madalamana tunda ning hirm ärakasutamise ees võib aeg-ajalt kontrolli alt väljuda. Aja jooksul hakkavad paranoilised indiviidid kõike negatiivsena nägema, mis võib kujuneda harjumuseks, ja sealt võivad välja kujunema hakata ka muud paranoia sümptomid.[5]

Elusündmused muuda

Stress või suured muutused võivad inimese muuta kriitilisemaks ja kahtlustavamaks, seeläbi paranoiliseks. Kõige sagedasemad näited selle kohta on töökaotus või lahkuminek, mil elumuutused toovad kaasa millestki ilmajäämise. Sellele vastupidi võib paranoia tekkida ka ootamatu võimu või jõukuse saavutamise tagajärjel, mida kogevad tihti kuulsused. Lisaks reaalsustunde kaotamisele võib see kaasa tuua ka usaldamatuse: teistel oleks nüüd otsekui motiiv tema ärakasutamiseks. Aja jooksul võib selline mõttemuster kujuneda paranoiaks.[5]

Seos vaimsete haigustega muuda

Paranoia ja depressioon muuda

Paranoia esineb enamasti psühhootilise depressiooni korral, mil lisaks depressiooni sümptomitele kogeb inimene ka viirastusi ja hallutsinatsioone. Sellised inimesed võivad hakata arvama, et keegi sisestab nende pähe või suudab pealt kuulda nende mõtteid. Seda on keeruline diagnoosida, sest üldjuhul suudavad inimesed mõista, et nende kahtlused ei vasta tõele. Seetõttu võib psühhootiline depressioon kujuneda krooniliseks, areneda edasi bipolaarsuseks või lõppeda suitsiidiga.[6]

Paranoia ja ärevus muuda

Paranoia ja ärevushäire sümptomid on küll sarnased, kuid tegemist on eri haigustega. Kuigi ärevushäirega inimesed võivad kogeda paranoia sümptomeid (ja vastupidi), teavad nad, et tegemist on pelgalt muremõttega. Paranoia all kannatavat inimest on selles keeruline veenda, sest ta on veendunud, et teda ähvardab oht.[7]

Paranoia seotus skisofreenia ja dementsusega muuda

Paranoia on tihti skisofreenia või dementsuse käes kannatava inimese üks põhisümptomeid.

Ravivõimalused muuda

Kuigi paranoiast täielikult vabanemiseks ei ole välja töötatud kindlat ravimeetodit, on sümptomeid võimalik leevendada ja kontrolli all hoida. Levinuimad viisid selleks on ravimite võtmine ja teraapia, ekstreemsematel juhtudel ka haiglas viibimine. Määratud ravi sõltub sellest, kui ägedad on haige sümptomid.[8] Tihti ei otsi paranoilised indiviidid iseseisvalt abi, sest nad ei näe ise oma käitumises probleemi.[2]

 
Tioridasiini (rahusti, mida paranoia puhul välja kirjutatakse) molekul

Ravimid muuda

Paranoia raviks kirjutatakse ravimeid välja vaid siis, kui sümptomid on väga rängad või lisaks on diagnoositud ka mõni muu ravimitega ravitav vaimne haigus, näiteks ärevushäire või depressioon. Võib aga juhtuda, et patsient keeldub talle määratud ravimeid võtmast, kartes, et see teeb talle liiga.[8]

Teraapia muuda

Paranoia ravimiseks kasutatakse enamasti psühhoteraapiat. Keskendutakse eelkõige sümptomite leevendamisele, suhtlusoskuse arendamisele ja patsiendi madala enesehinnangu tõstmisele. Ravi läbiviimine võib olla keeruline, sest antud vormis on usaldus ülioluline, mis on vastuoluline paranoilise indiviidi usaldamatusega. Tulemusena ei pruugi patsient oma raviplaani järgida.[3]

Viited muuda

  1. Liiv, A. (2009). Paranoia. https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/paranoia/id-1310 Kasutatud 30.10.2016
  2. 2,0 2,1 Paranoia and Delusional Disorders. http://www.mentalhealthamerica.net/conditions/paranoia-and-delusional-disorders. Kasutatud 30.10.2016
  3. 3,0 3,1 Paranoid Personality Disorder. http://www.webmd.com/mental-health/paranoid-personality-disorder?page=2 Kasutatud 30.10.2016
  4. Paranoia. http://medical-dictionary.thefreedictionary.com/paranoia Kasutatud 06.11.2016
  5. 5,0 5,1 5,2 The Causes of Paranoia http://www.healthguidance.org/entry/15511/1/The-Causes-of-Paranoia.html Kasutatud 06.11.2016
  6. Psychotic Depression. http://psychcentral.com/lib/psychotic-depression/. Kasutatud 27.11.2016
  7. Understanding Anxiety and Paranoia. http://www.calmclinic.com/anxiety/understanding-paranoia. Kasutatud 27.11.2016
  8. 8,0 8,1 Paranoia. https://www.betterhealth.vic.gov.au/health/conditionsandtreatments/paranoia Kasutatud 30.10.2016