Papaaha

Papaaha (armeenia փափախ, p‘ap‘akh, armeenia hääldus: [pʰɑˈpʰɑχ]; aserbaidžaani papaq; adõgee па1о, pa'o; gruusia ფაფახი, p’ap’akhi, [pʰapʰaxi]; tšetšeeni холхазан куй, xolxazan kuy; vene папаха papahha, IPA: [pɐˈpaxə]), samuti tuntud inglise keeles kui astrakhan peruk 'astrahani müts', on villast müts, mida kannavad mehed kogu Kaukaasias. Sõna "papaaha" on Türgi algupäraga.

Pärsia kasakabrigaad Tabrizis 1909. aastal. Mehed kannavad tšerkeskat, kamat ja papaahat.

On kahte tüüpi Vene papaahasid. Üks, mida kutsutakse papaahaks, on kõrge karusnahast müts, mis on tavaliselt valmistatud karakullilamba nahast. Papaahal võivad olla allakeeratavad kõrvaklapid. Teine, papaahaga sarnane müts on kubanka, kuid see on veidi madalam ja sellel pole allakeeratavaid kõrvaklappe. Kubankat kannavad peamiselt kasakad.

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 ohvitserid Vabadussõja alguses rongi kuulipildujavaguni ees. Paljud kannavad papaahat. (detsember 1918).

Papaaha on väga levinud Armeenias ja mujal mägipiirkondades, kus mehe müts on väga tähtis osa tema identiteedist. Ka Gruusias kantakse papaahat peamiselt Pshavi, Khevi, Mtiuleti ja Tusheti mägipiirkondades. Papaaha on samuti väga levinud Aserbaidžaanis. Papaahat kannavad samuti tšetšeenid, dagestanlased ja teised Kaukaasia hõimud.

Papaaha Vene sõjaväes

Kaukaasia sõja ajal tutvusid venelased papaahaga ja võtsid selle (1855) koos tšerkeskaga ka Vene sõjaväe kasakate ametlikuks riietuseks. Hiljem hakkasid seda kandma kõik ratsaväelased. Vene sõjaväe papaahat kandsid ka Eesti sõdurid Eesti Vabadussõja alguses.

Nõukogude sõjaväes oli papaaha esialgu keelatud, kuna seostus tsaariarmeega. Kuid 1935. aastal võeti see taas kasutusse ja aastast 1941 kandsid seda kõrgemad ohvitserid.

Pärast Nõukogude liidu lagunemist oli papaaha edasi kasutuses Venemaa sõjaväes. 1994. aastal keelati selle kandmine ära, kuna see meenutas nõukogude aega. Kuid 2005. aastal võeti papaaha Vene sõjaväes taas kasutusse.