Otto Mencke
Otto Mencke (ladina keeles Menckenius; 22. märts 1644, Oldenburg, Oldenburgi krahvkond – 18. jaanuar (ukj 29. jaanuar) 1707, Leipzig) oli Saksa filosoof ja teadlane.
Otto Mencke oli Johannes (Hans) Mencke poeg ning põlvnes suurest Oldenburgi õpetlaste suguvõsast, kust oli võrsunud mitu Leipzigi ülikooli professorit (sh Lüder Mencke). Pärast ladina kooli kodulinnas õppis ta Bremeni gümnaasiumis ja tudeeris seejärel filosoofiat Leipzigis, kus sai 1662. aastal bakalaureuse- ja 1664. aastal magistrikraadi. Seejärel õppis ta pool aastat Jena ülikoolis teoloogiat, enne kui naasis Leipzigisse õigusteaduse juurde. Lühidalt reisis Mencke ka Hollandis ja Inglismaal.[1][2]
Doktorikraadi omandas Mencke Leipzigi ülikoolis 1666. või 1668. aastal väitekirjaga "Ex Theologia naturali — De Absoluta Dei Simplicitate, Micropolitiam, id est Rempublicam In Microcosmo Conspicuam", tema juhendaja oli filosoof ja jurist Jakob Thomasius. 1667. aastal sai temast Leipzigi ülikooli filosoofiateaduskonna assessor, 1668. aastal vürstliku väikese kolleegiumi kollegiaat ning 1669. aastal Leipzigi ülikooli moraalifilosoofia professor. Ülikoolis pidas Mencke loenguid Hugo Grotiuse teosest "De iure belli ac pacis". Ajapikku jätkas ta ka oma teoloogiaõpinguid, omandades 1671. aastal teoloogialitsentsiaadi kraadi. Teisel Hollandi- ja Inglismaa-reisil 1680. aastal omandas ta kasulikke kontakte.[1][2]
Otto Mencke on teadusajaloos tähtsal kohal Saksamaa esimese teadusajakirja Acta Eruditorum rajajana 1682. aastal. Selles tegi ta koostööd akadeemilise seltsiga Collegium Gellianum.[1] Ajakirja toimetajana olid tal tihedad sidemed kogu tollase Euroopa teadlastega, ajakirja autorite seas olid näiteks Gottfried Leibniz, Jakob Bernoulli, Pierre-Simon Laplace ja Christian Wolff. 1693. aastal pidas ta lühikest kirjavahetust ka Isaac Newtoniga. Kui Acta Eruditorumi kaasasutaja Leibnizi ja Newtoni vahel puhkes pikk vaidlus selle üle, kumb neist avastas diferentsiaalarvutuse esimesena, kasutasid Leibnizi pooldajad Actat oma hääletoruna. Mencke püüdis konflikti mahendada, ehkki tal polnud selles erilist edu.
Pärast Otto Mencke surma jätkas Acta Eruditorumi toimetajana tema poeg Johann Burchard Mencke. Otto Mencke pojapoeg oli Friedrich Otto Mencke.
Akadeemiline sugupuu muuda
Tänapäeval tuntakse Otto Mencket tihti akadeemilise sugupuu tõttu, milles oli rida kuulsaid matemaatikuid nagu Carl Friedrich Gauss ja David Hilbert. Tema otseste juhendatavate hulgas olid Christian Michelmann ja Johann Christoph Wichmannshausen.
Matemaatikute akadeemilise genealoogia andmebaasi Mathematics Genealogy Project järgi kuulus Mencke sugupuusse 2012. aasta augustis 69 247 teadlast[3]. Analoogne projekt filosoofias The Philosophy Family Tree loetles tema akadeemilises sugupuus 2010. aasta mais 535 filosoofi. [4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 August Mutzenbecher "Mencke, Otto" Rmt: "Allgemeine Deutsche Biographie" (ADB). Band 21, Duncker & Humblot, Leipzig 1885, S. 312 f
- ↑ 2,0 2,1 Notker Hammerstein "Mencke, Otto" Rmt: "Neue Deutsche Biographie" (NDB) Band 17, Duncker & Humblot, Berlin 1994, S. 33 f
- ↑ Otto Mncke, Mathematics Genealogy Project (vaadatud 4. novembril 2012)
- ↑ "The Philosophy Family Tree". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2012. Vaadatud 4. novembril 2012.
Välislingid muuda
- Augustinus Hubertus Laeven "The "Acta Eruditorum" under the editorship of Otto Mencke (1644-1707). The history of an international learned journal between 1682 and 1707" APA-Holland University Press, Amsterdam und Maarssen 1990, ISBN 90-302-1296-9
- August Mutzenbecher "Mencke, Otto" Rmt: "Allgemeine Deutsche Biographie" (ADB). Band 21, Duncker & Humblot, Leipzig 1885, S. 312 f
- Notker Hammerstein "Mencke, Otto" Rmt: "Neue Deutsche Biographie" (NDB) Band 17, Duncker & Humblot, Berlin 1994, S. 33 f
- "Die Gelehrtenfamilie Mencke" Mencke akadeemiline sugupuu Leipzigi ülikooli kodulehel
- Otto Mencke teatmikus "Nordisk familjebok" (2. trükk, 1913)