Osmanite sõjad Euroopas

Osmanite sõjad Euroopas olid rida relvakonflikte Osmanite riigi ja erinevate Euroopa riikide vahel alates hiliskeskajast kuni 20. sajandi alguseni. Varaseimad konfliktid said alguse Bütsantsi-Osmanite sõdade ajal, mis toimusid Anatoolias 13. sajandi lõpul, enne kui 14. sajandi keskel Bulgaaria-Osmanite sõdadega Euroopasse siseneti. 15. sajandi keskpaigas pidasid Serbia ja Albaania Osmani türklaste vastu vastavalt Serbia-Osmanite sõdu ja Albaania-Türgi sõdu. Suurt osa sellest perioodist iseloomustas Osmanite laienemine Balkanile. Osmanite riik tungis Kesk-Euroopasse 15. ja 16. sajandil, mis kulmineerus Osmanite territoriaalsete nõuete haripunktiga Euroopas.

Osmanite-Veneetsia sõjad kestsid neli sajandit, alates 1423. aastast kuni 1718. aastani. Sellel perioodil toimusid Negroponte langemine 1470. aastal, Famagusta langemine (Küpros) 1571. aastal, Osmanite laevastiku kaotus Lepanto merelahingus 1571. aastal (sel ajal ajaloo suurim merelahing), Candia langemine (Kreeta) 1669. aastal, Veneetsia Morea (Peloponnesos) tagasivallutus 1680. aastatel ja selle taaskaotus 1715. aastal. Korfu saar Veneetsia võimu all jäi ainsaks Kreeka saareks, mida Osmanid ei vallutanud.

17. sajandi lõpus hakkasid Euroopa võimud Osmanite vastu koonduma ja moodustasid Püha Liiga, võttes tagasi arvukalt Osmanite maavallutusi Suure Türgi sõja ajal (1683–99). Sellest hoolimata suutsid Osmanite armeed end oma Euroopa rivaalide vastu 18. sajandi teise pooleni kaitsta.

19. sajandil seisid Osmanid silmitsi Serbia (1804–1817) ja Kreeka (1821–1832) alamate ülestõusuga. See juhtus koos Vene-Türgi sõdadega, mis destabiliseerisid riiki veelgi. Osmanite võimu viimane taandumine toimus Esimese Balkani sõjaga (1912–1913), millele järgnes Sèvresi rahu sõlmimine Esimese maailmasõja lõpus.

Osmanite tõus (1299–1453) muuda

Bütsants muuda

Pikemalt artiklis Bütsantsi-Osmanite sõjad

Konstantinoopoli vallutamine sultan Mehmed II poolt 1453. aastal

Pärast lööki nõrgenenud Bütsantsile 1356. aastal (või 1358. aastal – vaieldav Bütsantsi kalendri muutuse tõttu) (vaata Süleyman Paşa), mis andis Gallipoli operatsioonidebaasiks Euroopas, hakkas Osmanite riik 14. sajandi keskpaigas lääne suunas Euroopa mandrile laienema.

Konstantinoopol langes 1453. aastal pärast Varna lahingut (1444) ja Teist Kosovo lahingut (1448).

Ülejäänud Kreeka riigid (Morea despootkond ja Trapezundi keisririik) langesid 1461. aastal (vaata Osmanite Kreeka).

Bulgaaria tsaaririik muuda

Pikemalt artiklis Bulgaaria-Osmanite sõjad

14. sajandi teises pooles suundus Osmanite riik Balkanil põhja ja läände, allutades pärast Maritsa lahingut 1371. aastal täielikult Traakia ja enamiku Makedooniast. Sofia langes 1382. aastal, millele järgnes Teise Bulgaaria tsaaririigi pealinn Veliko Tărnovo 1393. aastal ja riigi loodeosa pärast Nikopoli lahingut 1396. aastal.

Serbia tsaaririik muuda

Pikemalt artiklis Serbia-Osmanite sõjad

Olulist Osmanite vastast, noort Serbia tsaaririiki, kurnasid mitmed sõjakäigud, eriti Kosovo lahing 1389. aastal, milles mõlema armee juhid tapeti, ja mis omandas Serbia folklooris keskse rolli kui eepiline lahing ja kui keskaegse Serbia lõpu algus. Suur osa Serbiast langes 1459. aastaks Osmanite kätte, Ungari kuningriik tegi 1480. aastal osalise tagasivallutuse, kuid see langes taas 1499. aastaks. Serbia tsaaririigi territooriumid jagati Osmanite riigi, Veneetsia vabariigi ja Ungari kuningriigi vahel, ülejäänud territooriumid olid kuni Ungari vallutamiseni mingis selle vasalli staatuses.

Kasv (1453–1683) muuda

Lüüasaamine 1456. aastal Belgradi piiramisel pidurdas Osmanite laienemist katoliiklikusse Euroopasse 70 aastaks, kuigi üheks aastaks (1480–1481) vallutati Itaalia sadam Otranto ja 1493. aastal ründas Osmanite armee edukalt Horvaatiat ja Steiermarki.

Sõjad Albaanias ja Itaalias muuda

Pikemalt artiklis Osmanite Albaania

Albaania rünnak Türgi laagrile 1457. aastal

Osmanid vallutasid 1385. aasta Savra lahinguga suure osa Albaaniat. 1444. aasta taastas Lezhë liiga korraks ühe osa Albaaniast, kuni Osmanid vallutasid pärast Shkodëri vallutamist 1479. aastal ja Durrësi vallutamist 1501. aastal kogu Albaania territooriumi.

Osmanid seisid silmitsi albaanlaste vastupanuga, kes kogunesid oma juhi, feodaalse Albaania aadliku Gjon Kastrioti (võitles Osmanite vastu Gjergj Arianiti juhitud Albaania mässus (1432–1436)) poja Skanderbegi ümber. Skanderbegil õnnestus enam kui 25 aastat tõrjuda Osmanite rünnakuid, mis lõppesid Shkodëri piiramisega aastatel 1478–79. Sel perioodil saavutati palju Albaania võite, nagu Torviolli lahing, Otonetë lahing, Krujë piiramine, Pologi lahing, Ohridi lahing, Mokra lahing, 1456. aasta Oraniki lahing ja palju muid lahinguid, mis kulmineerusid Albulena lahinguga 1457. aastal, kus Skanderbegi juhitud Albaania armee võttis Osmanite üle otsustava võidu. 1465. aastal toimus Skanderbegi vastu Ballabani kampaania. Selle eesmärk oli purustada Albaania vastupanu, kuid see ei olnud edukas ja lõppes Albaania võiduga. Skanderbegi surmaga 17. jaanuaril 1468 hakkas Albaania vastupanu vaibuma. Pärast Skanderbegi surma juhtis aastatel 1468–1479 Albaania vastupanu Lekë Dukagjini, kuid see ei saavutanud sama edu kui varem. Vaid kaks aastat pärast Albaania vastupanu kokkuvarisemist 1479. aastal alustas sultan Mehmed II Itaalia kampaaniat, mis ebaõnnestus tänu Otranto tagasivõitmisele kristlaste poolt ja sultani surmale 1481. aastal.

Bosnia vallutamine muuda

Pikemalt artiklis Osmanite Bosnia-vallutus

Osmanite riik jõudis Bosniasse esimest korda 1388. aastal, kus nad said Bileća lahingus Bosnia vägedelt lüüa ja olid sunnitud taganema. Pärast Serbia langemist 1389. aastal Kosovo lahingus, kus bosnialased osalesid Vlatko Vukovići kaudu, alustasid türklased erinevaid rünnakuid Bosnia kuningriigi vastu. Bosnialased kaitsesid end, kuid ilma suurema eduta. Bosnialased hakkasid tugevalt vastu Bosnia kuningalossis Jajces (Jajce piiramine), kus viimane Bosnia kuningas Stjepan Tomašević üritas türklasi tõrjuda. Osmanite armee vallutas Jajce mõne kuu pärast 1463. aastal ja hukkas viimase Bosnia kuninga, lõpetades keskaegse Bosnia.

Kosača aadliperekond valitses Hertsegoviinat 1482. aastani. Võttis veel 40 aastat, enne kui Osmanid alistasid 1527. aastal Ungari garnisoni Jajce kindluses. Bihać ja Bosnia läänepoolsed alad vallutati Osmanite poolt lõpuks 1592. aastal.

Horvaatia muuda

Pikemalt artiklis Horvaatia-Osmanite sõjad

Horvaatia kapten Petar Kružić juhtis Klisi kindluse kaitset Türgi sissetungi ja piiramise vastu, mis kestis üle kahe ja poole aastakümne. Selle kaitsmise käigus moodustati Horvaatia sõjaline eliitklikk uskokid.

Pärast Bosnia kuningriigi Osmanite kätte langemist 1463. aastal jäid kaitseta Horvaatia kuningriigi lõuna- ja keskosad, mille kaitsmine jäi Horvaatia alamaadli hooleks, kes hoidis omal kulul kindlustatud piirialadel väiksemaid vägesid. Osmanid jõudsid vahepeal Neretva jõeni ja olles 1482. aastal vallutanud Hertsegoviina (Rama), tungisid nad Horvaatiasse, vältides oskuslikult kindlustatud piirilinnu. Osmanite otsustav võit Krbava lahingus raputas kogu Horvaatiat. Kuid see ei heidutanud horvaate tegemast järjekindlaid katseid kaitsta end Osmanite ülekaalukate vägede rünnakute eest. Pärast peaaegu 200 aastat Horvaatia vastupanu Osmanite riigile tähistas võit Sisaki lahingus Osmanite võimu ja Saja-aastase Horvaatia-Osmanite sõja lõppu. Asekuninga armee, jälitades 1595. aastal Petrinjas põgenevaid armee jäänuseid, pitseeris võidu.

Ungari kuningriigi keskosa vallutamine muuda

Pikemalt artiklis Osmanite-Ungari sõjad

Mohácsi lahing 1526. aastal, Osmanite miniatuur

Ungari kuningriiki, mis sel ajal hõlmas ala Horvaatiast läänes Transilvaaniani idas, ohustas Osmanite edenemine samuti tõsiselt. Sellise allakäigu põhjuseks võib pidada valitseva Árpádi dünastia langemist ning selle asendamist Anjou ja Jagelloonide kuningatega. Pärast mitmeid selge võitjata sõdu 176 aasta jooksul lagunes kuningriik lõpuks 1526. aasta Mohácsi lahingus, misjärel suurem osa sellest kas vallutati või võeti Osmanite ülemvõimu alla. (150 aastat Türgi võimu, nagu seda Ungaris nimetatakse, kestis 17. sajandi lõpuni, kuid osa Ungari kuningriigist oli Osmanite võimu all aastatel 1421–1718.)

Serbia vallutamine muuda

Pikemalt artiklis Serbia-Osmanite konfliktide loend

Osmanite poolt 1371. aastal Maritsa lahingus tekitatud suurte kaotuste tagajärjel lagunes Serbia tsaaririik mitmeks vürstiriigiks. 1389. aasta Kosovo lahingus löödi Serbia väed taas puruks. Läbi kogu 15. ja 16. sajandi toimusid erinevate Serbia kuningriikide ja Osmanite riigi vahel pidevad võitlused. Pöördepunktiks oli Konstantinoopoli langemine türklaste kätte. 1459. aastal langes pärast piiramist ajutine Serbia pealinn Smederevo. Zeta vallutati 1499. aastal. Belgrad oli viimane suur Balkani linn, mis Osmanite vägedele vastu pidas. Serblased, ungarlased ja Euroopa ristisõdijad võitsid Türgi armeed 1456. aasta Belgradi piiramisel. Pärast Osmanite rünnakute tõrjumist enam kui 70 aasta jooksul langes Belgrad lõpuks 1521. aastal ja seda koos suurema osa Ungari kuningriigiga. Serbia väejuhi Jovan Nenadi mäss aastatel 1526–1528 viis Teise Serbia tsaaririigi väljakuulutamiseni tänapäeva Serbia Vojvodina provintsis, mis oli viimaste Serbia territooriumite hulgas, kes Osmanitele vastu hakkasid. Serbia despootkond langes 1459. aastal, tähistades seega kaks sajandit kestnud Serbia vürstiriikide vallutamist Osmanite poolt.

1463–1503: sõjad Veneetsiaga muuda

Osmanite edusammud viisid mõned vangistatud kristlased sügavale Türgi territooriumile

Sõjad Veneetsia vabariigiga algasid 1463. aastal. Soodne rahuleping sõlmiti 1479. aastal pärast pikka Shkodëri piiramist (1478–79). 1480. aastal, mil Veneetsia laevastik seda enam ei takistanud, piirasid Osmanid Rhodost ja vallutasid Otranto. Sõda Veneetsiaga jätkus aastatel 1499–1503. 1500. aastal vallutas Hispaania-Veneetsia armee Gonzalo Fernández de Córdoba juhtimisel Kefalloniá, peatades ajutiselt Osmanite pealetungi Veneetsia idaterritooriumitele. Pealetung jätkus pärast Osmanite võitu Prévezas (1538), kus võitlesid Hayreddin Barbarossa juhitud Osmanite laevastik ja paavst Paulus III kokkupandud kristlik liit.

1462–1483: Valahhia ja Moldova kampaaniad muuda

1462. aastal lõi Valahhia vürst Vlad Dracula öises rünnakus Târgoviştele tagasi Mehmed II. Kuid Ungari kuningas Mátyás I vangistas viimase. See tekitas pahameelt paljude mõjukate Ungari tegelaste ja Vladi edu lahingus Osmanite riigi vastu (ja ähvarduse varajases äratundmises tema poolt) lääne imetlejate, sealhulgas kõrgete Vatikani liikmete seas. Seetõttu andis Mátyás talle auväärse vangi staatuse. Lõpuks vabastati Dracula 1475. aasta lõpus ning saadeti koos Ungari ja Serbia sõdurite armeega Bosniat Osmanitelt tagasi võtma. Seal alistas ta esmakordselt Osmanite väed. Selle võidu järel sisenesid Osmanite väed 1476. aastal Mehmed II juhtimisel Valahhiasse. Vlad tapeti ja mõne allika kohaselt saadeti tema pea Konstantinoopolisse, et teisi mässulisi heidutada. (Bosnia liideti täielikult Osmanite maadega 1482. aastal.)

Türgi edasiliikumine peatus ajutiselt, kui Moldova Ștefan cel Mare võitis 1475. aastal Osmanite sultani Mehmed II armeesid Vaslui lahingus, mis oli Osmanite riigi üks suurimaid lüüasaamisi kuni selle ajani. Ștefan sai järgmisel aastal Războienis (Valea Albă lahing) lüüa, kuid Osmanid pidid taganema, kuna nad ei suutnud vallutada ühtegi märkimisväärset linnust (vaata Neamți tsitadelli piiramine), sest Osmanite armees hakkas levima katk. Ștefani Euroopa abiotsingud türklaste vastu ei andnud suurt edu, kuigi ta oli "pagana parema käe ära lõiganud", nagu ta ühes kirjas ütles.

1526–1566: Ungari kuningriigi vallutamine muuda

Osmanite sõdurid tänapäeva Ungari territooriumil

Osmanite kampaania Ungaris 1566. aastal, Krimmi tatarlased esirinnas

Pärast Osmanite võitu 1526. aasta Mohácsi lahingus vallutati tegelikult vaid Ungari kuningriigi edelaosa. Osmanite kampaania jätkus aastatel 1526–1556 väikeste kampaaniate ja suurte suviste sissetungidega – väed pidid enne talve naasma Stara planinast lõunasse. 1529. aastal korraldasid nad oma esimese suure rünnaku Austria Habsburgide monarhia vastu, püüdes vallutada Viini (Viini piiramine). 1532. aastal peatas väike kants Kőszeg (800 kaitsjat) Lääne-Ungaris teise rünnaku Viinile (60 000-mehelise väega peaarmees), pidades enesetapjalikku lahingut. Sissetungivad väed seoti, kuni talv oli lähedal ja Habsburgide impeerium oli koondanud Viini 80 000-mehelise väe. Osmanite väed läksid koju Steiermargi kaudu, tehes riigile kahju.

Vahepeal tungis Osmanite riik 1538. aastal Moldova vürstiriiki. 1541. aastal võeti teise Ungari kampaaniaga Buda ja Pest (mis täna moodustavad koos Ungari pealinna Budapesti) suuresti veretu trikiga: pärast rahukõneluste kokkuleppega lõpetamist tungisid väed öösel läbi Buda avatud väravate. Kättemaksuks Austria ebaõnnestunud vasturünnaku eest 1542. aastal lõpetati Kesk-Ungari lääneosa vallutamine 1543. aasta kampaaniaga, millega haarati nii endine kuningalinn Székesfehérvár kui ka kardinali endine asukoht Esztergom. 35–40 000-mehelisest armeest aga ei piisanud, et Suleiman I saaks Viinile järjekordse rünnaku korraldada. 1547. aastal sõlmiti Habsburgide ja Osmanite vahel ajutine vaherahu, mida Habsburgid peagi eirasid.

1552. aasta suure, kuid mõõdukalt eduka kampaania käigus vallutasid kaks armeed Kesk-Ungari idaosa, surudes Osmanite riigi piiri põhjapoolsete végváride (piirilinnused) teisele (sisemisele) liinile, mille Ungari ehitas algselt kaitseks eeldatava teise mongoli sissetungi vastu — järelikult muutusid piirid sellel rindel vähe. Ungarlastele oli 1552. aasta kampaania rida traagilisi kaotusi ja mõni kangelaslik (kuid Pyrrhose) võit, mis jõudsid folkloori — eriti Drégely langemine (väike kants, mida kaitses viimase meheni vaid 146 meest) ja Egeri piiramine. Viimane oli suur végvár rohkem kui 2000 mehega, ilma välise abita. Nende vastas oli kaks Osmanite armeed, kes üllatuslikult ei suutnud viie nädala jooksul linnust võtta. (Linnus võeti hiljem 1596. aastal.) Lõpuks tagas 1556. aasta kampaania Osmanite mõjuvõimu Transilvaania üle (mis oli mõneks ajaks Habsburgide kontrolli alla langenud), kuid ei suutnud läänerindel enam võitu saada, olles seotud Ungari edelapoolse piirilinnuse Szigetvári teise (pärast 1555. aastat) edutu piiramisega.

Osmanite riik pidas aastatel 1566–1568 veel ühe suure sõja Habsburgide ja nende Ungari alade vastu. 1566. aasta Szigetvári piiramine, kolmas piiramine, millega kants viimaks vallutati, kuid eakas sultan suri, hoides ära sellel aastal Viini poole tungimise.

1522–1573: Rhodos, Malta ja Püha Liiga muuda

Malta piiramine – Türgi laevastiku saabumine, Matteo Pérez

Osmanite väed tungisid pärast kahte eelmist ebaõnnestunud katset 1522. aastal Rhodose saare ja vallutasid selle (vaata Rhodose piiramine (1522)). Johanniidid pagendati Maltale, mida omakorda piirati 1565. aastal.

Pärast kolmekuulist piiramist ei suutnud Osmanite armee kõiki Malta kantse kontrollida. Osmanite viivitus halbade ilmastikutingimuste ja Sitsiilia abivägede saabumiseni sundis Osmanite komandöri Kızılahmedli Mustafa Pashat piiramisest loobuma. U. 22 000-48 000 Osmanite sõdurit 6000–8500 Malta sõduri vastu, Osmanid ei suutnud Maltat vallutada, kandes kaotusi üle 25 000 mehe, sealhulgas tolle aja ühe suurima moslemikorsaari kindrali Turgut Reisi, ning nad löödi tagasi. Kui Malta oleks langenud, oleks Sitsiilia ja Mandri-Itaalia võinud sattuda Osmanite sissetungiohu alla. Malta võit selle sündmuse ajal, mida tänapäeval nimetatakse Malta piiramiseks, kallutas suunda ning andis Euroopale lootusi ja motivatsiooni. See tähistas ka Johanniitide tähtsust ja nende kohalolekut Maltal, et aidata kaitsta ristiusumaailma moslemite vallutusretke vastu.

Osmanite laevastiku võidud sel perioodil olid Préveza merelahing (1538) ja Djerba merelahing (1560).

Lepanto merelahing 7. oktoobril 1571

Vahemere kampaania, mis toimus aastatel 1570–1573, viis Küprose vallutamiseni Osmanite poolt. Veneetsia, Paavstiriigi, Hispaania, Johanniitide (Maltal) ja esialgu Portugali Püha Liiga Osmanite riigi vastu moodustati sel perioodil. Liiga võit Lepanto merelahingus (1571) peatas lühikeseks ajaks Osmanite domineerimise merel.

1570–1571: Küprose vallutamine muuda

Pikemalt artiklis Osmanite-Veneetsia sõda (1570–1573)

1570. aasta suvel andsid türklased uuesti löögi, kuid seekord pigem täiemahulise sissetungi kui rüüsteretkega. U. 60 000 sõdurit, sealhulgas ratsavägi ja suurtükivägi, maabus 2. juulil 1570 Lala Mustafa Paşa juhtimisel vastupanuta Limassoli lähedal ja asus Nikosiat piirama. Võiduorgial päeval, mil linn langes – 9. septembril – rüüstati kõik avalikud hooned ja paleed. Sõna Osmanite suurest arvust levis ja mõni päev hiljem vallutas Mustafa Kyrenia ilma tulistamata. Famagusta aga avaldas vastupanu ja asus kaitsele, mis kestis septembrist 1570 augustini 1571.

Famagusta langemine tähistas Osmanite perioodi algust Küprosel. Kaks kuud hiljem võitis peamiselt Veneetsia, Hispaania ja paavsti laevadest koosnev Püha Liiga merevägi Juan de Austria juhtimisel Osmanite laevastikku Lepanto merelahingus, ühes maailma ajaloo otsustavas lahingus. Võit türklaste üle tuli aga Küprose abistamiseks liiga hilja ja saar jäi järgmiseks kolmeks sajandiks Osmanite võimu alla.

1570. aastal vallutas Osmanite riik esmakordselt Küprose ja Lala Mustafa Paşast sai esimene Osmanite kuberner Küprosel, kes vaidlustas Veneetsia nõuded. Samal ajal moodustas paavst Paavstiriigi, Malta, Hispaania, Veneetsia ja mitme muu Itaalia riigi koalitsiooni, ilma tegeliku tulemuseta. 1573. aastal veneetslased lahkusid, kaotades katoliku kiriku mõju.

1593–1669: Austria, Veneetsia ja Valahhia muuda

Pikk sõda (15-aastane sõda Austriaga, 1593–1606) lõppes status quoga.
Mihai Vapra kampaania Osmanite riigi vastu (1593–1601)
sõda Veneetsiaga 1645–1669 ja Kreeta vallutamine (vaata Kreeta sõda (1645–1669)).
Austria-Türgi sõda (1663–1664): nurjunud Osmanite katse Austriat lüüa ja sisse tungida.

1620–1621: Poola-Leedu muuda

Pikemalt artiklites Poola-Osmanite sõda (1620–1621) ja Poola-Osmanite sõda (1633–1634)

Sõjad peeti Moldova vürstiriigi pärast. Poola armee tungis Moldova vürstiriiki ja sai Ţuţora lahingus lüüa. Järgmisel aastal tõrjusid poolakad Türgi sissetungi Hotõni lahingus. Teine konflikt sai alguse 1633. aastal, kuid see lahenes peagi.

1657–1683 Sõdade lõpetamine Habsburgidega muuda

Transilvaania, endise Ungari kuningriigi idaosa, saavutas pooliseseisvuse 1526. aastal, makstes andamit Osmanite riigile. 1657. aastal tundis Transilvaania end piisavalt tugevana, et rünnata idas asuvaid tatarlasi (Osmanite vasallid) ja hiljem tatarlaste kaitseks tulnud Osmanite riiki ennast. Sõda kestis 1662. aastani, lõppedes ungarlaste lüüasaamisega. Ungari kuningriigi lääneosa (Partium) annekteeriti ja läks Osmanite otsese kontrolli alla. Samal ajal toimus aastatel 1663–1664 veel üks kampaania Austria vastu. Hoolimata sellest, et 1. augustil 1664 saadi Saint Gotthardi lahingus Raimondo Montecuccolilt lüüa, saavutasid Osmanid Nové Zámky vallutamisele tunnustuse Vasvári rahus Austriaga, mis tähistas Osmanite võimu suurimat territoriaalset ulatust endises Ungari kuningriigis.

1672–1676: Poola-Leedu muuda

Pikemalt artiklis Poola-Türgi sõda (1672–1676)

Poola-Türgi sõda (1672–1676) lõppes Žuravno rahuga, millega Poola-Leedu loovutas kontrolli enamiku Ukraina territooriumite üle Osmanite riigile. Sõda näitas Poola-Leedu kasvavat nõrkust ja korratust, mis 17. sajandi teiseks pooleks oli alustanud järkjärgulist allakäiku, mis kulmineerus sajand Poola jagamisega.

Stagnatsioon (1683–1828) muuda

Pikemalt artiklites Osmanite vana režiim ja Tulpide periood

1683–1699: Suur Türgi sõda – Ungari ja Morea kaotamine muuda

Pikemalt artiklis Suur Türgi sõda

Viini lahing 12. septembril 1683, Gonzales Franciscus Casteels

Suur Türgi sõda algas 1683. aastal, kui Viini suunas marssis suur 140 000 meheline invasioonivägi, mida toetasid Habsburgide võimu vastu mässavad protestantlikud Ungari aadlikud. Sissetungi peatamiseks moodustati veel üks Püha Liiga, mis koosnes Austriast ja Poolast (eriti Viini lahingus), veneetslastest ja Venemaa Keisririigist. Osmanite riik piiras Viini kaks kuud. Lahing oli esimene kord, kui Poola-Leedu ja Saksa-Rooma riik tegid sõjalist koostööd Osmanite vastu, ning seda peetakse sageli ajaloo pöördepunktiks, mille järel "Osmanite türklased lakkasid kristlikule maailmale ohtu kujutamast". Sellele järgnenud sõjas, mis kestis 1699. aastani, kaotasid Osmanid peaaegu kogu Ungari Saksa-Rooma keiser Leopold I-le.

Pärast Viini lahingu võitmist saavutas Püha Liiga ülekaalu ja vallutas tagasi Ungari (Buda ja Pest võeti tagasi 1686. aastal, esimene oli Šveitsis sündinud islamiusku pöördunud juhi alluvuses). Samal ajal alustasid veneetslased sõjakäiku Kreekasse, millega vallutati Peloponnesos. 1687. aasta Veneetsia rünnaku ajal Ateenale (Osmanite poolt vallutatud) muutsid Osmanid iidse Parthenoni laskemoonalaoks. Veneetsia mortiir tabas Parthenoni, lõhates seal hoitud Osmanite püssirohu, hävitades selle osaliselt.

Sõda lõppes 1699. aastal Karlowitzi rahuga. Savoia prints Eugene paistis esmakordselt silma 1683. aastal ja jäi Austria tähtsaimaks komandöriks kuni 1718. aastani.

18. sajand muuda

Austria vallutatud Belgrad: 1717. aastal Savoia prints Eugene poolt, Austria-Türgi sõja (1716–1718) ajal

Teine Vene-Türgi sõda toimus aastatel 1710–1711 Pruti lähedal. Selle õhutas Karl XII pärast lüüasaamist Poltava lahingus, et siduda Venemaa Osmanite riigiga ja saada hingamisruumi üha ebaõnnestunumas Põhjasõjas. Venelased said rängalt peksa, kuid neid ei hävitatud ning pärast Pruti rahu sõlmimist Osmanite riik loobus, võimaldades Venemaal suunata oma energia Rootsi alistamisele.

Osmanite-Veneetsia sõda algas 1714. aastal. See kattus Austria-Türgi sõjaga (1716–1718), milles Austria vallutas ülejäänud endise Ungari kuningriigi alad, lõppes Passarowitzi rahuga 1718. aastal.

Veel üks sõda Venemaaga algas 1735. aastal. Austerlased ühinesid 1737. aastal; sõda lõppes 1739. aastal Belgradi rahuga (Austriaga) ja Niši rahuga (Venemaaga).

Neljas Vene-Türgi sõda algas 1768. aastal ja lõppes 1774. aastal Küçük Kaynarca rahuga.

Veel üks sõda Venemaaga algas 1787. aastal ja samaaegne sõda Austriaga järgnes 1788. aastal; Austria sõda lõppes 1791. aasta Sistova rahuga ja Venemaa sõda lõppes 1792. aasta Iaşi rahulepinguga.

Prantsusmaa Napoleoni sissetung Egiptusesse ja Süüriasse toimus aastatel 1798–99, kuid lõppes Briti sekkumise tõttu.

Napoleoni Malta-vallutamine oma teel Egiptusesse viis Venemaa ja Osmanite ebatavalise liiduni, mille tulemuseks oli ühine mereretk Joonia saartele. Saarte edukas vallutamine viis Seitsme Saare Vabariigi loomiseni.

19. sajand muuda

Kreeka Vabadussõda

Serbia esimene ülestõus toimus 1804. aastal, sellele järgnes Serbia teine ülestõus 1815. aastal; Serbia vabastati täielikult 1867. aastal. Iseseisvuse ametlik tunnustamine järgnes 1878. aastal.

Kuues Vene-Türgi sõda algas 1806. aastal ja lõppes 1812. aasta mais, vaid 13 päeva enne Napoleoni sissetungi Venemaale.

Moldova-Valahhia (Rumeenia) ülestõus (algas samaaegselt Kreeka revolutsiooniga).

Kreeka Vabadussõda toimus aastatel 1821–1832, millesse sekkusid 1827. aastast suurriigid, sealhulgas Venemaa (Seitsmes Vene-Türgi sõda, 1828–1829), Kreeka saavutas iseseisvuse; Adrianoopoli rahu lõpetas sõja.

Osmanite langus (1828–1908) muuda

Pikemalt artiklis Osmanite riigi langus

Osmanite kapitulatsioon Nikopolis, 1877

Osmanite riigi allakäik hõlmas järgmisi konflikte:

Bosnia mässud 1831–1836, 1836–1837, 1841.

Albaania mässud 1820–1822, 1830–1835, 1847.

Sõda Montenegroga 1852–1853.

Kaheksas Vene-Türgi sõda 1853–1856, Krimmi sõda, kus Ühendkuningriik ja Prantsusmaa ühinesid sõjaga Osmanite riigi poolel. See lõppes Pariisi rahulepinguga.

Teine sõda Montenegroga 1858–1859.

Sõda Montenegro, Bosnia ja Serbiaga 1862. aastal.

Kreeta ülestõus 1866. aastal.

Bulgaaria mäss 1876. aastal.

Üheksas ja viimane Vene-Türgi sõda algas 1877. aastal, samal aastal, kui Osmanid lahkusid Konstantinoopoli konverentsilt. Seejärel kuulutas Rumeenia välja oma iseseisvuse ja alustas sõda Türgiga, millega liitusid serblased ja bulgaarlased ning viimaks venelased. Austria okupeeris Bosnia 1878. aastal. Venelased ja Osmanid sõlmisid San Stefano lepingu 1878. aasta alguses. Pärast arutelusid Berliini kongressil, millest võtsid osa kõik tolleaegsed suurriigid, tunnustati Berliini lepinguga (1878) mitmeid territoriaalseid muudatusi.

Ida-Rumeelia sai 1878. aastal teatava autonoomia, kuid seejärel mässas ja ühines Bulgaariaga 1885. aastal. Tessaalia piirkond loovutati 1881. aastal Kreekale, kuid pärast seda, kui Kreeka ründas Osmanite riiki, et aidata Kreeta teist ülestõusu 1897. aastal, sai Kreeka Tessaalias lüüa. Kreeta saavutas autonoomia 1898. aastal pärast Kreeta mässu (1897–1898).

Lagunemine (1908–22) muuda

Pikemalt artiklis Osmanite riigi lagunemine

Avalik meeleavaldus Konstantinoopoli Sultanahmeti linnaosas, 1908

Itaalia-Türgi sõda muuda

Pikemalt artiklis Itaalia-Türgi sõda

1911. aastal tungis Itaalia Osmanite Tripolitaaniasse (Aafrika koloniseerimise ajal sai Tripolitaaniast Liibüa), mida kontrollis Osmanite riik. Sõda lõppes Itaalia poolt Tripolitaania annekteerimisega.

Ilinden-Preobraženie ülestõus muuda

Bulgaaria ülestõus aastast 1903. Vaata Ilinden-Preobraženie ülestõus.

1912–13: Balkani sõjad muuda

Ioánnina loovutamine Esat Paşa poolt Kreeka kroonprints Konstantínosele Esimese Balkani sõja ajal

Kaks Balkani sõda 1912. ja 1913. aastal tõid kaasa täiendavaid meetmeid Osmanite riigi vastu Euroopas. Balkani Liit vallutas Osmanite riigilt esmalt Makedoonia ja enamiku Traakiast ning läks seejärel tülli saagi jagamise pärast. Albaania kuulutas 1912. aastal pärast mitut mässu ja ülestõusu oma sõltumatust Osmanite riigist. See vähendas Türgi valdusi Euroopas (Rumeelias) nende praeguste piirideni Ida-Traakias.

Esimene maailmasõda muuda

Pikemalt artiklis Osmanite riik Esimeses maailmasõjas

Esimene maailmasõda (1914–1918) sai Osmanite riigi kokkuvarisemise lõplikuks põhjuseks. Riik lõpetas ametlikult eksisteerimise 1922. aastal. Kuid sõja ajal takistas Osmanite riik Briti laevastikul Konstantinoopolisse jõuda, peatades Antandi sissetungi Gallipoli lahingus (1915–1916). Sellegipoolest langes Osmanite riik lõpuks Lausanne'i lepingu (1923) sätete kohaselt.