Osmanite-Habsburgide sõjad
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2022) |
Artiklis puuduvad viited. (Märts 2022) |
Osmanite–Habsburgide sõjad toimusid 16.–18. sajandil Osmanite riigi ja Habsburgide monarhia vahel, viimast toetasid mõnikord Ungari kuningriik, Rzeczpospolita ja Habsburgide Hispaania. Sõdades domineerisid maakampaaniad Ungaris, sealhulgas Transilvaanias (nüüd Rumeenias) ja Vojvodinas (nüüd Serbias), Horvaatias ja Kesk-Serbias.
16. sajandiks olid Osmanid muutunud tõsiseks ohuks Euroopa suurriikidele, Osmanite laevad pühkid minema Veneetsia valdused Egeuse ja Joonia meredel ning Osmanite toetatud berberi piraadid hõivasid Hispaania valdusi Magribis. Reformatsioon, Prantsuse-Habsburgide rivaalitsemine ja arvukad Saksa-Rooma riigi tsiviilkonfliktid tõmbasid kristlaste tähelepanu konfliktist Osmanitega kõrvale. Vahepeal pidid Osmanid võitlema Pärsia Safaviidide riigiga ja vähemal määral ka Mamelukkide riigiga, mis alistati ja liidendati tervikuna Osmanite riigiga.
Esialgu saavutasid Osmanite vallutused Euroopas märkimisväärset edu otsustava võiduga Mohácsis, alandades u 1/3 (kesk) osa Ungari kuningriigist Osmanite maksualuse riigi seisusse. Hiljem jätsid Vestfaali rahu ja Hispaania pärilussõda vastavalt 17. ja 18. sajandil Austria keisririigist ainsaks kindla Habsburgide valduse. Pärast Viini piiramist 1683. aastal panid Habsburgid kokku suure Euroopa suurriikide koalitsiooni, mida tuntakse Püha Liigana, võimaldades neil võidelda Osmanite vastu ja taastada kontrolli Ungari üle. Suur Türgi sõda lõppes otsustava Püha Liiga võiduga Sentas. Sõjad lõppesid pärast Austria osalemist 1787.–1791. aasta sõjas, mille Austria pidas liidus Venemaaga. Vahelduvad pinged Austria ja Osmanite riigi vahel jätkusid kogu 19. sajandil, kuid nad ei võidelnud kunagi üksteisega sõjas ja lõpuks leidsid end liitlastena Esimeses maailmasõjas, mille tagajärjel mõlemad riigid lagunesid.
Ajaloolased on keskendunud Viini teisele piiramisele 1683. aastal, kujutades seda Austria otsustava võiduna, mis päästis Lääne tsivilisatsiooni ja tähistas Osmanite riigi allakäiku. Viimase aja ajaloolased on võtnud laiema vaatenurga, märkides, et Habsburgid seisid samal ajal vastu sisemistele separatistlikele liikumistele ning võitlesid Preisi ja Prantsusmaaga Kesk-Euroopa kontrolli pärast. Eurooplaste peamine edusamm oli tõhus kombineeritud relvastusdoktriin, mis hõlmas jalaväe, suurtükiväe ja ratsaväe koostööd. Sellest hoolimata suutsid Osmanid säilitada sõjalise pariteedi Habsburgidega kuni XVIII sajandi keskpaigani. Ajaloolane Gunther E. Rothenberg on rõhutanud konflikti mittelahingulist mõõdet, mille käigus ehitasid Habsburgid üles sõjaväelised kogukonnad, mis kaitsesid oma piire ja tootsid ühtlase vooluna hästikoolitatud ja motiveeritud sõdureid.
Juured muuda
Pikemalt artiklites Bütsantsi-Osmanite sõjad ja Osmanite-Ungari sõjad
_1.jpg)
Kui Habsburgid olid aeg-ajalt Ungari kuningad ja Saksa-Rooma riigi keisrid (pärast 15. sajandit peaaegu alati Saksa-Rooma riigi keisrid), siis ungarlaste ja Osmanite vahelised sõjad hõlmasid ka teisi dünastiaid. Loomulikult pälvisid Osmanite sõjad Euroopas toetust Läänest, kus arenevat ja võimsat islamiriiki peeti ohuks Euroopa kristlusele. Nikopoli (1396) ja Varna (1443–44) ristisõjad tähistasid Euroopa kõige kindlameelsemaid katseid peatada türgi edasitung Kesk-Euroopasse ja Balkanile.
Mõnda aega olid Osmanid liiga hõivatud Balkani mässuliste, nagu Vlad Dracula. Nende ja teiste mässuliste vasallriikide lüüasaamine avas aga Kesk-Euroopa Osmanite sissetungile. Ungari kuningriik külgnes nüüd Osmanite riigi ja selle vasallidega.
Pärast Ungari kuninga Lajos II hukkumist Mohácsi lahingus 1526. aastal põgenes tema leskkuninganna Austria Maria oma venna Austria ertshertsogi Ferdinand I juurde. Ferdinandi nõuet Ungari troonile tugevdas veelgi tema abielu Annaga, kuningas Lajos II õe ja ainsa pereliikmega, kes pretendeeris purustatud kuningriigi troonile. Seetõttu valiti Ferdinand I Böömimaa kuningaks ja Pozsony Riigipäeval valiti tema ja ta naine Ungari kuningaks ja kuningannaks. See oli vastuolus Türgi eesmärgiga asetada troonile marionett János I Zápolya, pannes seega aluse konfliktile kahe võimu vahel.
Austria-Osmanite konfliktide loend muuda
| Nimi | Aeg | Tulemus |
|---|---|---|
| Ferdinand I kampaania | 1527–1528 | Austria võit |
| 1529 | Osmanite võit | |
| 1529 | Austria võit | |
| 1530–1552 | Osmanite võit | |
| 1535 | Austria võit | |
| 1541 | Osmanite võit | |
| 1566 | Osmanite võit | |
| 1593–1606 | Ebaselge | |
| 1663–1664 | Austria sõjaline võit, Osmanite diplomaatiline võit | |
| 1683–1699 | Austria võit | |
| 1716–1718 | Austria võit | |
| 1737–1739 | Osmanite võit | |
| 1788–1791 | Austria võit, Austria-Osmanite sõdade lõpp |
Habsburgide edu muuda
.jpg)
Austria maad olid viletsas majanduslikus ja rahalises olukorras, mistõttu Ferdinand kehtestas meeleheitlikult nn Türgi maksu (Türken Steuer). Vaatamata sellele ei suutnud ta koguda piisavalt raha Austria maade kaitsekulude katteks. Tema iga-aastased sissetulekud võimaldasid tal palgata vaid 5000 palgasõdurit kaheks kuuks, seetõttu palus Ferdinand abi oma vennalt keiser Karl V ja hakkas raha laenama rikastelt pankuritelt nagu Fuggerid.
Ferdinand I ründas 1527. aastal Ungarit, tsiviilkonfliktidest tõsiselt nõrgenenud riiki, püüdes välja ajada János I Zápolyat ja kehtestada seal oma võimu. János ei suutnud takistada Ferdinandi kampaaniat, mis viis Buda ja mitme teise olulise Doonau-äärse asula vallutamiseni. Sellele vaatamata reageeris Osmanite sultan aeglaselt ja tuli oma vasallile appi alles siis, kui ta 10. mail 1529 käivitas u. 120 000-mehelise armee. Habsburgi monarhide Austria haru vajas Osmanite sõdadeks Ungari majanduslikku jõudu. Osmanite sõdade ajal kahanes endise Ungari kuningriigi territoorium u. 70%; vaatamata nendele territoriaalsetele ja demograafilistele kaotustele jäi väiksem, tugevalt sõjast räsitud Kuninglik Ungari 16. sajandi lõpus majanduslikult olulisemaks kui Austria või Böömimaa kuningriik, kuna see oli Ferdinandi suurim tuluallikas.
Lääne kristlike jõudude tehnoloogiline eelis muuda
Türgi vanimat tüüpi käsikahureid kutsuti "Şakaloz", mis tulenes 15. sajandil Ungari käsikahurist "Szakállas puska".
Kuigi Osmanite janitšarid võtsid tulirelvi lahingutes kasutusele alates 16. sajandi algusest, levis Osmanite käsitulirelvade kasutamine palju aeglasemalt kui läänekristlaste armeedes. Rataslukk-tulirelvad olid Osmanite sõduritele tundmatud kuni Székesfehérvári piiramiseni 1543. aastal, hoolimata sellest, et Ungari kuningriigi ja Lääne-Euroopa kristlikud armeed olid neid aastakümneid kasutanud. 1594. aasta teate kohaselt ei olnud Osmanite sõdurid püstolit veel omaks võtnud.
1602. aastal teatas suurvesiir Ungari rindelt kristlike vägede tulejõu üleolekust: "lahinguväljal või piiramise ajal oleme hädaolukorras, sest suurem osa vaenlase vägedest on musketitega relvastatud jalavägi, suurem osa meie vägedest on aga ratsanikud ja musketeid tundvaid spetsialiste on meil väga vähe". Alvise Foscarini (Veneetsia suursaadik Istambulis) 1637. aasta teate kohaselt "teadsid vaid vähesed janitšarid, kuidas arkebuusi kasutada".
Viini piiramine muuda
- Pikemalt artiklis Viini piiramine (1529)
Osmanite sultan Suleiman I võttis Ferdinandilt hõlpsasti tagasi enamiku kahe eelneva aasta edust – Ferdinand I pettumuseks pidas vastu vaid Bratislava kindlus. Arvestades Suleimani armee suurust ja Ungarit paaril eelneval aastal tabanud laastamistööd pole üllatav, et paljudes hiljuti garnisonidega varustatud Habsburgide asulates puudus tahe maailma ühele võimsamale riigile vastu seista.
Sultan saabus Viini 27. septembril 1529. Ferdinandi armee oli u. 16 000-meheline – vaenlane oli ülekaalus u. 7/1 ja Viini müürid olid väljakutse Osmanite kahuritele (mõnes kohas 180 cm paksud). Rasked kahurid, millele Osmanid müüride purustamisel tuginesid, jäeti aga teel Viini maha, kuna need jäid tugevate vihmasadude tõttu mutta kinni. Ferdinand kaitses Viini suure tarmukusega. 12. oktoobriks kutsuti pärast pikka mineerimist ja vastumineerimist kokku Osmanite sõjanõukogu ja 14. oktoobril loobusid Osmanid piiramisest. Osmanite armee taandumist takistas Bratislava vastupanu, mis taas pommitas Osmaneid. Varajane lumesadu tegi asja hullemaks ja Suleimanil kulus veel kolm aastat, enne kui Ungaris kampaaniat tegi.
Väike sõda muuda
- Pikemalt artiklis Väike sõda Ungaris
Pärast kaotust Viini all pidi Osmanite sultan pöörama tähelepanu oma valduse teistele osadele. Seda äraolekut ära kasutades alustas ertshertsog Ferdinand 1530. aastal pealetungi, vallutades tagasi Esztergomi ja muid linnuseid. Rünnak Budale nurjas vaid osmanitürgi sõdurite kohaloleku tõttu.
Nagu ka eelmise Austria pealetungi puhul, sundis Osmanite naasmine Habsburge Austrias kaitsele asuma. 1532. aastal saatis Suleiman tohutu Osmanite armee Viini vallutama. Kuid armee läks teist teed pidi Kőszegi. Pärast horvaadi krahvi Nikola Jurišići juhitud vaid 700-mehelise väe kaitset võtsid kaitsjad vastutasuks oma ohutuse eest ette kindluse "auväärse" loovutamise. Seejärel tõmbus sultan tagasi, olles rahul oma eduga ja tunnistades Austria piiratud kasu Ungaris, sundides Ferdinandi tunnustama János I Zápolyat Ungari kuningana.
Kui austerlaste ja Osmanite vaheline rahu kestis üheksa aastat, leidsid János I Zápolya ja Ferdinand, et on mugav jätkata jagelusi oma piiridel. 1537. aastal murdis Ferdinand rahulepingut, saates oma võimekamad kindralid Osijeki hukatuslikule piiramisele, mis oli järjekordne Osmanite triumf. Sellest hoolimata tunnustati Ferdinandi Nagyváradi lepinguga Ungari kuningriigi pärijana.
Pärast János I Zápolya surma 1540. aastal rööviti Ferdinandi pärand, mis anti Jánosi pojale János II Zsigmondile. Püüdes lepingut jõustada, tungisid austerlased Buda poole, kus nad said Suleimani käest järjekordselt lüüa; eakas Austria kindral Rogendorf osutus saamatuks. Seejärel tegi Suleiman lõpu ülejäänud Austria vägedele ja asus de facto Ungarit annekteerima. Rahulepingu jõustamise ajaks 1551. aastal oli Habsburgide Ungari kahanenud veidi rohkem kui piirimaaks. 1552. aastal asusid Osmanite riigi väed Kara Ahmed Paša juhtimisel piirama Egeri kindlust, mis asus Ungari kuningriigi põhjaosas, kuid István Dobó juhitud kaitsjad lõid rünnakud tagasi ja kaitsesid Egeri kindlust. Egeri piiramisest (1552) sai Ungari okupatsioonide riigikaitse ja isamaalise kangelaslikkuse embleem.
Pärast Buda vallutamist türklaste poolt 1541. aastal tunnistasid Lääne- ja Põhja-Ungari Habsburge kuningana ("Kuninglik Ungari"), samas kesk- ja lõunapoolsed krahvkonnad olid sultani poolt okupeeritud ("Osmanite Ungari") ja idaosast sai Transilvaania vürstkond. Valdav enamus 17–19 000 Osmanite sõdurist, kes teenisid Osmanite kindlustes Ungari territooriumil, olid õigeusklikud ja moslemite Balkani slaavlased, mitte etnilised türklased. Lõunaslaavlased tegutsesid tänapäeva Ungari territooriumil kui rüüstamisteks mõeldud akindžid ja muud kergeväelased.
Väikeses sõjas olid mõlemal poolel raisatud võimalused; Austria katsed oma mõju Ungaris suurendada olid sama ebaõnnestunud kui Osmanite sõit Viini. Sellegipoolest ei olnud status quo suhtes illusioone: Osmanite riik oli endiselt väga võimas ja kardetav oht. Sellegipoolest asusid austerlased taas pealetungile, nende kindralid rajasid verist mainet nii paljude inimohvrite tõttu. Selliseid kulukaid lahinguid nagu Budas ja Osijekis välditi, kuid eelseisvates konfliktides need ei puudunud. Igal juhul jagunesid Habsburgide huvid võitluseks islami kontrolli all oleva laastatud Euroopa maa eest, püüdes peatada järkjärgulist keisrivõimu detsentraliseerimist Saksamaal, ning Hispaania ambitsioonide eest Põhja-Aafrikas, Madalmaades ja prantslaste vastu. Sellegipoolest ei saanud Osmanid oma ülemvõimust kinni hoides laieneda nagu Mehmedi ja Bayezidi ajal. Idas toimusid järjekordsed sõjad nende šiiitlike vastaste Safaviidide vastu. Nii prantslased (1536. aastast) kui ka hollandlased (1612. aastast) töötasid aeg-ajalt koos Osmanitega Habsburgide vastu.
Suleiman juhtis 1566. aastal viimast sõjakäiku, mis lõppes Szigetvári piiramisega. Piiramine pidi olema vaid ajutine peatus enne Viini vallutamist. Kindlus pidas aga sultani armeedele vastu. Lõpuks sultan, juba vana mees, 72 aastane (iroonilisel kombel oma tervise taastamise nimel), suri. Ihuarst kägistati, et takistada uudiste jõudmist vägedeni, ja teadmatuses Osmanid vallutasid kindluse, lõpetades varsti pärast seda kampaania ilma Viini vastu liikumata.
Sõda Vahemerel muuda
1480–1540 muuda
- Pikemalt artiklites Rhodose piiramine (1480), Rhodose piiramine (1522) ja Klisi piiramine
Vahepeal hakkas Osmanite riik kiiresti oma kristlikke vastaseid merel tõrjuma. 14. sajandil oli Osmanitel vaid väike merevägi. 15. sajandiks olid Osmanite arsenalis Konstantinoopolis sajad laevad ning seadsid väljakutse Itaalia vabariikide Veneetsia ja Genova merejõududele. 1480. aastal piirasid Osmanid edutult hospitaliitide kantsi Rhodos saart. Kui Osmanid 1522. aastal tagasi tulid, olid nad edukamad ja kristlikud jõud kaotasid üliolulise mereväebaasi.
Kättemaksuks juhtis Karl V tohutut 60 000 sõduriga Püha Liiga Osmanite linna Tunise vastu. Pärast seda, kui Hayreddin Barbarossa laevastik sai Genova omalt lüüa, pani Karli armee 30 000 linnaelanikku relvile. Hiljem seadsid hispaanlased võimule sõbralikuma moslemivalitseja. Kampaanial ei olnud lõpmatut edu; paljud Püha Liiga sõdurid haigestusid düsenteeriasse, mis oli nii suure ülemerearmee jaoks loomulik. Lisaks ei olnud enamik Barbarossa laevastikust Põhja-Aafrikas ja Osmanid võitsid 1538. aastal Préveza merelahingu Püha Liiga vastu.
Malta piiramine muuda
- Pikemalt artiklis Malta piiramine
Vaatamata Rhodose kaotamisele jäi Küpros, Euroopast Rhodosest kaugemal asuv saar Veneetsiale. Kui Hospitaliidid kolisid Maltale, leidsid Osmanid, et nende võit Rhodosel kolis probleemi vaid ümber; Osmanite laevad sattusid rüütlite sagedaste rünnakute alla, kuna nad üritasid peatada Osmanite laienemist läände. Osmanite laevad ründasid paljusid Lõuna-Euroopa osi ja Itaalia ümbrust osana nende laiemast sõjast koos Prantsusmaaga Habsburgide vastu (vaata Itaalia sõjad). Olukord jõudis lõpuks haripunkti, kui Suleiman, Rhodose võitja 1522. aastal ja Jarbah' juures, otsustas 1565. aastal hävitada hospitaliitide baasi Maltal. Osmanite laevastiku kohalolek Paavstiriigile nii lähedal tegi hispaanlased ärevaks, kes asusid esmalt koondama väikest ekspeditsiooniväge (kes saabusid piiramiseks õigel ajal) ja seejärel suuremat laevastikku saare olukorra kergendamiseks. Ülimoodne tähekujuline Saint Elmo kindlus vallutati ainult suurte kaotustega, sealhulgas Osmanite kindral Turgut Reis, ja ülejäänud saar oli liiast. Sellest hoolimata jätkus berberipiraatlus ja võit Maltal ei mõjutanud Osmanite sõjalist tugevust Vahemerel.
Küpros ja Lepanto muuda
- Pikemalt artiklites Osmanite-Veneetsia sõda (1570–1573) ja Lepanto merelahing
Suleimani surm 1566. aastal tõi võimule Selim II. Mõnede poolt tuntud kui "Selim Joodik", kogus ta tohutu ekspeditsiooni, et vallutada Küpros Veneetsialt. Üks võimalus, millest Selim loobus, oli aidata mauride mässu, mille Hispaania kroon oli õhutanud ebalojaalsete mauride väljajuurimiseks. Kui Selimil oleks õnnestunud Pürenee poolsaarel maabuda, oleks ta võib-olla ära lõigatud, sest pärast Küprose vallutamist 1571. aastal sai ta otsustava merekaotuse Lepantos. Püha Liiga, mille paavst kogus saare kaitsmiseks, saabus liiga hilja, et seda päästa (vaatamata 11-kuulisele vastupanule Famagustas); olles kogunud nii suure osa Euroopa olemasolevast sõjalisest jõust, oli Püha Liiga paremini varustatud laskemoona ja turvisega ning andis löögi Osmanitele. Võimalus Küpros tagasi vallutada raisati võidule järgnenud tüüpilises tülis, nii et kui veneetslased 1573. aastal Osmanitega rahulepingu sõlmisid, tegid nad seda Osmanite tingimuste kohaselt.
Sõda India ookeanis ja Kagu-Aasias muuda
Suleimani valitsemisaja lõpuks oli riigi pindala u. 2 273 720 km², ulatudes üle kolme kontinendi: peamiselt Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Lisaks sai riigist domineeriv merevõim, kes kontrollis enamikku Vahemerest. Selleks ajaks oli Osmanite riik Euroopa poliitilise sfääri suur osa. Osmanid osalesid mitut mandrit hõlmavates ususõdades, kui Hispaania ja Portugal ühendati Habsburgist monarhi, kuningas Felipe II juhitud Ibeeria uniooni, Osmanid olid kaliifitiitli kandjad, mis tähendab kõigi maailma moslemite juhti, ja ibeerlased, kristlike ristisõdijate juhid olid haaratud ülemaailmsesse konflikti, kus tegutseti Vahemerel ja India ookeanil, kus ibeerlased seilasid Indiasse jõudmiseks ümber Aafrika, ning pidasid teekonnal sõdu Osmanite ja nende kohalike moslemiliitlastega, ning samamoodi läbisid ibeerlased äsja ristiusustatud Ladina-Ameerika ja saatsid Vaikse ookeani piirkonda ekspeditsioonid, et ristiusustada osaliselt moslemite Filipiinid ja kasutada seda baasina Kaug-Ida moslemite edasiseks ründamiseks. Sel juhul saatsid Osmanid armeed aitama oma idapoolseimat vasalli ja territooriumi, Acehi sultanaati Kagu-Aasias. 17. sajandil oli verine ülemaailmne konflikt Osmanite kalifaadi ja Ibeeria uniooni vahel siiski ummikseisus, kuna mõlemad riigid olid sarnase rahvaarvu, tehnoloogia ja majandusliku tasemega.
Luzoonid ja Filipiinide vallutamine Hispaania Habsburgide poolt muuda
- Pikemalt artiklis Filipiinide ajalugu
1500. aastatel olid luzoonid Filipiinidelt Luzonilt pärit rahvas, kellel olid kaubandus- ja sõjalised võrgustikud Lõuna-, Kagu- ja Ida-Aasias ning kes olid leidnud tööd nii Osmanite kui Portugali poolelt juba siis, kui Osmanid koondasid abi Kagu-Aasia sultanaatidele nende uuel protektoraadil, Acehi sultanaadil ja Portugal vallutas Malaka. Luzon, kust luzoonid pärit olid, oli jagunenud omavahel sõdivate islamiseeritud ja paganlike rahvaste vahel (budistid, hinduistid ja animistid). Sellegipoolest leidsid luzoonid tööd ametnikena kogu piirkonnas näiteks järgmistel juhtudel. Seoses Brunei sultanaadi sissetungiga Hindu Tondosse, mis moodustas marionetse moslemi Maynila kuningriigi, Manila vürst ja sultan Bolkiahi pojapoeg nimega Rajah Ache teenis Brunei sõjalaevastiku admiralina ja surus maha budistliku mässu Edela-Borneos Loue linnas ning oli Brunei huvide nõustaja Luzonil. Samuti saadeti Osmanite komandör Heredim Mafamede pärast Osmanite Acehi-ekspeditsiooni tema onu, Kairo asekuninga Suleimani poolt Suezist välja, kui tema laevastik hiljem hõivas Aru Malaka väinas, kus oli 4000 moslemit Türgist, Abessiiniast, Malabarist, Gudžaratist ja Luzonist, ning pärast tema võitu jättis Heredim sinna käsitsi valitud garnisoni luzoonide filipiinalse Sapetu Diraja juhtimise alla. Seejärel määras Acehi sultan 1540. aastal Sapetu Dirajale ülesandeks hoida Arut (Kirde-Sumatra). Luzoonid ühinesid isegi moslemite Malaka tagasivallutamise katsega Portugali vastu. Luzoni palgasõdurid osalesid 1525. aastal ka ebaõnnestunud katsel Malaka Portugali renegaadi Martin Avelari abiga tagasi vallutada. "Luces kapten" purjetas lipulaeval koos sõdalastega, Joao de Barrost peeti "kõige sõjakamaks ja vapramaks neist". Kuid luzoonid leidsid tööd ka Portugali Malakas ja üks neist, Regimo Diraja määrati temenggungiks (džavi: تمڠݢوڠ (kuberner ja ülemkindral)) põliselanike üle ning ta kontrollis isegi India ookeani, Malaka väina, Lõuna-Hiina mere ja Filipiinide keskaegsete merevürstiriikide vahelist kaubandust. Ida-, Kagu- ja Lõuna-Aasias kaubandusvõrke omavate filipiinlaste (Lucoes) topelttruudus Osmanite ja portugallaste vastu avaldas mõju Türgi huvidele India ookeanis, sest Luzon andis hiljem oma truuduse Habsburgide kontrolli all olevale Hispaaniale.
1521. aastal vallutasid kas Hispaania või Mehhiko konkistadoorid Hispaaniale ja Habsburgidele Filipiinid (sealhulgas Luzoni). Fernão de Magalhães ekspeditsioon läbis Filipiinid ja püüdis vallutada hinduistlikku Cebu kuningriiki, kuid see õnnestus ainult ajutiselt. Hiljem 1543. aastal saabus Ruy López de Villalobos Leyte ja Samari saartele ning nimetas need Las Islas Filipinas Felipe II auks, kes oli sel ajal Astuuria prints ja ise Habsburg, kuni nimi laiendati lõpuks kogu Filipiinide saarestikule. Euroopa kolonisatsioon algas tõsiselt, kui Hispaania maadeuurija Miguel López de Legazpi saabus 1565. aastal Mehhikost ja moodustas Cebus esimesed eurooplaste asulad. Alustades vaid viie laeva ja viiesaja mehega augustiini munkade saatel ning 1567. aastal kahesaja sõduri võrra tugevdatud, suutis ta portugallased tõrjuda ja panna aluse saarestiku koloniseerimisele. 1571. aastal ründasid hispaanlased, nende Ladina-Ameerika värvatud ja nende Filipiinide (Visaya) liitlased, keda juhtisid võimekad konkistadoorid, nagu Mehhikos sündinud Juan de Salcedo (kes oli armunud Tondo printsessi Kandarapasse), Brunei sultanaadi vasallriiki Maynilat ja vabastasid, kuid ka liidendasid Tondo kuningriigi, samuti rajasid Manila Hispaania Ida-India pealinnaks. Hispaanlased kasutasid lõhenenud rahva kiireks vallutamiseks "jaga ja valluta" poliitikat, pannes vastamisi erinevad animistide, hindude ja moslemite Filipiinide kuningriigid. Pärast esialgset vallutust kindlustas kontrolli saarestiku üle pidev Hispaania, Mehhiko ja Peruu asunike ning sõdurite voog Euroopast ja Ladina-Ameerikast, kuna Filipiine valitses Mehhiko-põhine Uus-Hispaania asekuningriik kuni Mehhiko iseseisvumiseni.
Osmanite-Brunei konflikt Hispaania-Filipiinidega muuda
- Pikemalt artiklites Kastiilia sõda ja Hispaania-Moro sõjad
Brunei Manila langemine Habsburgide Hispaania võimu alla avaldas katastroofilisi tagajärgi moslemite huvidele, eriti bruneilaste, Osmanite ja acehlaste seas, kuna endisest moslemite linnriigist sai kristlike ristisõdade keskus enamiku Kagu-Aasia sultanaatide vastu. Bruneilased kogusid mitu laevastikku Manila tagasivallutamiseks, kuid nad olid pettunud. Kuid Manila hispaanlased hakkasid kartma Brunei võimu ja üks hispaanlane nimega Melchor Davalos hoiatas isegi türklaste ja ka teiste Lähis-Ida moslemite pideva rände eest Borneole. Melchor Davalos oli nii kartlik, et kaebas Hispaania kuningale.
Kasvavad pinged Hispaania ja Brunei ning selle allasurutud liitlaste vahel Filipiinidel, peamiselt Sulu, Maguindanao ja Lanao sultanaadid, mida ajendas pidev Osmanite ja araablaste ränne Bruneisse, kellest mõned olid isegi kaotatud Lepanto merelahingu veteranid vastandudes Hispaania ja Ladina-Ameerika rännetele Filipiinidele, mis lõpuks puhkes Kastiilia sõja vägivallaks Brunei vastu ja Hispaania-Moro sõdadeks.
Kastiilia sõja puhkemise aeg oli Euroopas ja paljudes maailma osades religioosse tulihingelisuse aeg, mil järgiti ühtset riigiusku. Hispaanias oli riigiusk katoliiklus, mis kohustas teiste uskude järgijaid, nagu juudid ja moslemid, sellesse usku pöörduma. Hispaania oli hiljuti lõpetanud 700-aastase sõja Hispaania tagasivallutamiseks ja uuesti ristiusutamiseks, kuhu olid 8. sajandil tunginud Umaijaadide kalifaadi moslemid. Pikaajalist tagasivallutamisprotsessi, mõnikord lepingute kaudu, enamasti sõjaga, tuntakse Rekonkistana. Hispaanlaste kunagi Hispaaniasse tunginud moslemite vihkamine õhutas Kastiilia sõda sarnaselt moslemitest bruneilaste vastu. See sõda käivitas ka Hispaania-Moro sõjad Filipiinidel Sulu sultanaadi ja Maguindanao sultanaadi vastu.
1576. aastal saabus Mehhikost Manilasse Hispaania kuberner Francisco de Sande. Ta saatis ametliku missiooni naaberriiki Bruneisse, et kohtuda sultan Saiful Rijaliga. Ta selgitas sultanile, et nad tahavad Bruneiga häid suhteid luua ja palus ka luba kristluse levitamiseks Bruneis (katoliku kirik Bruneis oli hispaanlaste pärand). Samal ajal nõudis ta, et Filipiinidel lõpetataks Brunei islami proselütism. Sultan Saiful Rijal ei nõustunud nende tingimustega ja väljendas ka vastuseisu Filipiinide evangeliseerimisele, mida ta käsitles Dar al-Islami osana. Tegelikult pidas de Sande Bruneid ohuks Hispaania kohalolekule piirkonnas, väites, et "Borneo morod jutlustavad Muhamedi õpetust, pöörates ümber kõik saarte morod".
Hispaania kuulutas sõja 1578. aastal. Sama aasta märtsis alustas Hispaania laevastik capitán general de Sande enda juhtimisel teekonda Brunei poole. Ekspeditsioonil osales 200 hispaanlast ja 200 mehhiklast, 1500 filipiinlast ja 300 borneolast. Kampaania oli üks paljudest, mis hõlmas ka tegevust Mindanaol ja Sulul. Kristliku poole rassiline ülesehitus oli tõenäoliselt mitmekesine, sest mõnikümmend aastat hiljem ilmunud dokumentidest selgus, et jalavägi koosnes mestiitsidest, mulattidest ja indiaanlastest (Peruust ja Mehhikost), keda juhtisid Hispaania ohvitserid, kes olid töötanud koos kohalike filipiinlastega sõjalistes kampaaniates kogu Kagu-Aasias. Moslemite pool oli aga rassiliselt sama mitmekesine. Lisaks malai sõdalastele olid Osmanid korduvalt saatnud sõjalisi ekspeditsioone Acehi. Ekspeditsioonid koosnesid peamiselt türklastest, egiptlastest, suahiilidest, somaalidest, sindhidest, gudžarattidest ja malabaridest. Need ekspeditsiooniväed olid levinud ka teistesse lähedalasuvatesse sultanaatidesse nagu Brunei ja olid õpetanud kohalikele mudžahiididele uusi võitlustaktikaid ja tehnikaid suurtükkide sepistamiseks.
Lahingud olid ägedad, kuid Hispaanial õnnestus 16. aprillil 1578 kahe rahulolematu Brunei aadliku Pengiran Seri Lela ja Pengiran Seri Ratna abiga tungida Brunei pealinna Kota Batusse. Esimene oli sõitnud Manilasse, et pakkuda Bruneid Hispaania vasallriigiks abi eest tema venna Saiful Rijali poolt anastatud trooni tagasisaamiseks. Hispaania nõustus, et kui neil õnnestub Brunei vallutada, saab Pengiran Seri Lelast tõepoolest sultan, Pengiran Seri Ratnast aga uus bendahara.
Sultan Saiful Rijal ja Paduka Seri Begawan Sultan Abdul Kahar sunniti põgenema Meragangi, seejärel Jerudongi, kus nad plaanisid vallutusarmee Bruneist minema ajada. Vahepeal kandis Hispaania koolera- või düsenteeriapuhangu tõttu suuri kaotusi. Nad olid haigusest nii nõrgestatud. Kuid see sõda sisenes rahvuslikku südametunnistusse kangelasliku episoodina, kus hispaanlased tõrjusid välja Pengiran Bendahara Sakam Ibni Sultan Abdul Kahari ja tuhat põlisrahvusest sõdalast, et taastada sultani võim riigi üle. Hispaanlased läksid Manilasse tagasi 26. juunil 1578, kõigest 72 päeva pärast. Enne seda põletasid nad mošee, viiekorruselise katusega kõrge ehitise. Seejärel taastati rahumeelsed suhted hispaanlaste ja bruneilaste vahel. Kastiilia-Brunei sõja pärand on aga Tondo vandenõu, kui Manila Brunei aristokraatia üritas ülestõusu Hispaania vastu, liitlasteks Jaapan ja Brunei. Vandenõu suruti maha ja vandenõulased pagendati Guerrerosse Mehhikos, millest sai hiljem Hispaania-vastase Mehhiko iseseisvussõja keskus. Ibeeria uniooni alguse tulemusel võtsid Hispaania Habsburgid kogu maailmas üle Portugali valduses olevad territooriumid ning sel perioodil viisid Habsburgid läbi käimasoleva Osmanite–Portugali vastasseisu India ookeanil ja Vahemerel.
Kolmeteistkümneaastane sõda 1593–1606 muuda
- Pikemalt artiklites Pikk Türgi sõda ja Bocskai ülestõus
Pärast Suleimani surma 1566. aastal kujutas Selim II Euroopale vähem ohtu. Kuigi Küpros lõpuks vallutati, ebaõnnestusid Osmanid Habsburgide vastu merel (vaata Lepanto merelahing). Selim suri varsti pärast seda, jättes võimule oma poja Murad III, hedonisti, kes veetis rohkem aega oma haaremis, kui sõjarindel. Sellistes halvenevates oludes sattus riik taas austerlastega sõtta. Sõja algstaadiumis halvenes Osmanite sõjaline olukord, kuna Valahhia, Moldova ja Transilvaania vürstkonnad said kõik uued valitsejad, kes loobusid oma vasalliseisusest Osmanite ees. Sisaki lahingus sai rühm ghazisid, kes Horvaatia allumatuid maid ründama saadeti, lüüa tugevate keisrivägede käest, kes olid värskelt tulnud metsikutest võitlustest Madalmaades. Vastuseks sellele lüüasaamisele kogus suurvesiir kristlaste vastu suure armee 13 000 janitšarist pluss arvukad Euroopa värvatud. Kui janitšarid mässasid vesiiri-nõutud talvise kampaania vastu, olid Osmanid vallutanud vähe muud peale Veszprémi.
Tehnoloogilised puudused halvendasid oluliselt ka Osmanite positsioone Ungaris.
1594. aastal koondas suurvesiir Koca Sinan Paša veelgi suurema armee. Selle ohu ees jätsid austerlased pooleli Suleimani karjääri jooksul langenud Grani kindlus piiramise ja kaotasid seejärel Raabi. Austerlaste jaoks oli aasta ainuke lohutus see, kui Komárno kindlus pidas vesiiri vägedele piisavalt kaua vastu, enne kui need talveks taandusid.
Vaatamata eelmise aasta edule halvenes Osmanite olukord 1595. aastal uuesti. Endiste vasallriikide kristlik koalitsioon koos Austria vägedega vallutas tagasi Esztergomi ja marssis piki Doonaud lõunasse. Valahhia vürst Mihai Vapper alustas sõjakäiku türklaste vastu (1594–1595), vallutades mitu Alam-Doonau linnust, sealhulgas Giurgiu, Brăila, Hârşova ja Silistra, samal ajal kui tema Moldova liitlased võitsid türklasi Iaşis ja teistes Moldova osades. Mihai jätkas oma rünnakuid sügaval Osmanite riigis, vallutades Nikopoli, Ribnici ja Chilia kindlused ning jõudes isegi endise Osmanite pealinna Adrianoopolini (Edirne); ükski kristlik armee ei olnud piirkonda astunud alates Bütsantsi aegadest.
Pärast Osmanite armee lüüasaamist Valahhias (vaata Călugăreni lahing) ja ebaõnnestunud vastasseise Habsburgidega (kulmineerudes Osmanite valduses oleva Esztergomi laastava piiramise ja langemisega) ning olles mures ohu edust ja lähedusest, kägistas uus sultan Mehmed III võimu haaramiseks oma 19 venda ja marssis isiklikult oma armeega Ungari loodeossa, et vaenlaste käikudele vastu seista. 1596. aastal langes Eger Osmanite võimu alla. Otsustavas Keresztesi lahingus pühkisid Osmanid minema Austria aeglase vastuse. Mehmed III kogenematus valitsemisel tuli välja, kui ta ei suutnud janitšaridele nende lahingupingutuste eest tasuda; pigem karistas ta neid ebapiisavalt võitlemise eest ja õhutas sellega mässu.
Austerlased jätkasid sõda oma vaenlaste vastu 1597. aasta suvel, liikudes lõunasse, võttes Pápa, Tata, Raabi (Győr) ja Veszprémi. Täiendavad Habsburgide võidud saavutati, kui Grosswardeinis (Nagyvárad) alistati Türgi abijõud. Nendest lüüasaamistest raevunud türklased andsid energilisema vastuse, nii et 1605. aastaks jäi pärast Austria raisatud abipüüdlusi ja ebaõnnestunud piiramisi mõlemal poolel austerlaste kätte vaid Raab. Sel aastal valiti Ungari aadlike poolt Transilvaania juhiks Türgi-meelne vasallvürst ja sõda lõppes Zsitvatoroki rahuga.
Kreeta vallutamine muuda
Pärast Osmanite võite Rhodosel (1522), Chiosel (1566) ja Küprosel (1570) oli Kreeta (1669) viimane suurem saar Vahemere idaosas, mis läks Osmanite riigi kontrolli alla. Enne Osmanite vallutust oli Kreeta üks Veneetsia vabariigi suurimaid ja silmapaistvamaid ülemerealasid. Saar oli Osmanite jaoks oluline mitte ainult oma strateegilise asendi poolest Istanbuli ja Egiptuse vahelistel laevateedel, vaid ka rolli eest piraadiohutu sadamana.
1644. aasta juulis vallutasid hospitaliidid Egiptusse suundunud Osmanite laeva, millel oli haaremi endine pealik must eunuhh, Kairo kaadi ja palju palverändureid, kes suundusid Mekasse. Vastuseks kogusid Osmanid 1645. aastal märkimisväärse laevastiku, millel polnud ühtegi selget sihtmärki, kuigi paljud uskusid, et see sõidab Maltale. Üllatust ära kasutades alustasid Osmanid 1645. aasta juunis oma sõjakäiku Kreetale. Aastatel 1645–1648 vallutasid Osmanid peaaegu kogu saare ja 1648. aasta mais algas pealinna Candia (nüüd Irákleio) piiramine.
Kuigi Osmanid hoidsid saare üle peaaegu üldist kontrolli, kestis Candia piiramine 21 aastat. Olukorra muutsid keeruliseks mereväe tegevused kristlike laevastike vastu Egeuse merel, samuti sisepoliitiline segadus, sealhulgas sultan Ibrahimi kukutamine tema poja Mehmed IV kasuks. Samal perioodil möllas Osmanite-Veneetsia sõda mitmel teisel rindel, eelkõige kampaania Dalmaatsias ja mitu Veneetsia katset blokeerida Dardanellid. 1666. aastal saatsid Osmanid pärast mitme teise rinde lahendamist suurvesiir Köprülü Fazıl Ahmed Paşa isiklikul juhtimisel Kreeta poole märkimisväärseid abivägesid. Piiramise kahe viimase aasta jooksul keeldusid veneetslased, keda toetasid Osmanite sisevõitlused ja ootused Prantsusmaa abijõududele, mitmest rahulepingu pakkumisest. Pärast Prantsuse sõdurite ebaõnnestunud katset Beauforti hertsogi juhtimisel Osmanite piiramisrõngas murda alistus linn 5. septembril 1669. Selle võiduga kindlustasid Osmanid oma esimese suurema territoriaalse võidu peaaegu sajandi jooksul ja lõpetasid samal ajal 500-aastase Veneetsia valitsemise Kreeta üle.
Suur Türgi sõda muuda
- Pikemalt artiklis Suur Türgi sõda
1663. aastal algatasid Osmanid katastroofilise sissetungi Habsburgide monarhiasse, mis lõppes Saint Gotthardi lahinguga. Lahingu võitsid kristlased, peamiselt 6000 Prantsuse sõduri rünnakuga, mida juhtisid La Feuillade ja Coligny. Austerlased ei suutnud seda võitu järgida, kuna Prantsuse väed sekkusid Reinil; sellistes oludes oleksid katoliiklike Habsburgide protestantlikud liitlased osutunud ebausaldusväärseteks, soovides hoopis, et austerlased ise võitleksid prantslastega Saksa koalitsioonis. Osmanid pöörasid seetõttu oma tähelepanu uuesti põhja poole Rzeczpospolita vastu. Nüüdseks oli kuningriik langenud kohutavasse olukorda; Sejm oli lojaalsust jaganud ja riigikassa oli pankrotis. Seetõttu on tähelepanuväärne, et Poola kuningas Jan III Sobieski saavutas Teises Hotõni lahingus Osmanite üle otsustava võidu.
Rahututena pidi Osmanid saama uue võimaluse 1682. aastal, kui suurvesiir marssis tohutu armeega Ungarisse ja Viini vastuseks Habsburgide rüüsteretkedele Osmanite kontrollitud Ungarisse.
Viini piiramine muuda
- Pikemalt artiklis Viini lahing
1683. aastal pärast 15 kuud vägede mobiliseerimist jõudis suurvesiir Viini, leides linna hästi kaitstuna ja ettevalmistununa. Vesiiri jaoks halvim oli austerlaste loodud arvukad liidud, sealhulgas Sobieskiga. Kui Viini piiramine 1683. aastal algas, saabus Sobieski ning tema sakslaste ja poolakate koalitsioon just siis, kui Viini kaitse oli muutumas talumatuks. Ühes ajaloo tõeliselt otsustavas lahingus ja samal ajal Osmanite kõrge vesimärk, said nad lüüa ja piiramine lõpetati.
Osmanite poolt okupeeritud Ungari kuningriigi alade tagasivallutamine muuda
1686. aastal, kaks aastat pärast edutut Buda piiramist, algas uus Euroopa kampaania keskaegse Ungari kunagisse pealinna Budasse. Seekord oli Püha Liiga armee kaks korda suurem, koosnedes rohkem kui 74 000 mehest, sealhulgas saksa, horvaadi, hollandi, ungari, inglise, hispaania, tšehhi, itaalia, prantsuse, burgundia, taani ja rootsi sõdurid; koos teistest eurooplastest vabatahtlike, suurtükiväelaste ja ohvitseridega vallutasid kristlikud väed Buda tagasi. (vaata Buda piiramine)
1687. aastal kogusid Osmanid uued armeed ja marssisid taas põhja poole. Kuid hertsog Karl pidas türklased Teises Mohácsi lahingus kinni ja maksis kätte kaotuse eest, mille Suleiman üle 160 aasta tagasi viimasele Ungari kuningale tekitas. Osmanid jätkasid vastupanu lõunasse liikuvatele austerlastele, võttes neilt võimaluse pidada läbirääkimisi jõupositsioonilt. Alles siis, kui Osmanid 1697. aastal Senta ületuskohas järjekordse katastroofilise lahingu üle elasid, palusid Osmanid rahu; Karlowitzi rahuleping 1699. aastal kindlustas austerlastele territooriumid, ülejäänud Ungari ja ülemvõimu Transilvaanias.
Kogu Euroopas tervitasid protestandid ja katoliiklased Savoia prints Eugenit "kristluse päästjana" – inglise vabatahtlikud, sealhulgas prints Ruperti (Inglismaa Charles I õepoeg) poeg, ja protestandid Šotimaalt võitlesid printsi armees. Osmanitele olid aastad 1683–1702 kurb aeg; 19 aasta sees kukutati 12 suurvesiiri – pärand, mis oli Köprülü Mehmed Paşa ajal maailma ühe võimsaima riigi võimsaim positsioon.
-
Osmanite sipahid Viini lahingus 1683. aastal -
Buda piiramine 1686. aastal kristlaste ühendväe poolt, Frans Geffels -
Buda tagasivallutamine 1686. aastal
Lõppmäng muuda
18. sajandi sõjad muuda
- Pikemalt artiklites Hispaania pärilussõda, Austria-Türgi sõda (1716–1718), Vene-Türgi sõda (1735–1739) ja Austria-Türgi sõda (1788–91)
Kuigi Suur Türgi sõda oli Osmanite jaoks katastroof, haarati Habsburgid peagi järjekordsesse hävitavasse Euroopa sõtta (Hispaania pärilussõda) nende traditsiooniliste rivaalide prantslaste vastu.
Pärast võitu venelaste üle 1711. aastal (Pruti jõe sõjakäik) ja veneetslaste üle 1715. aastal (Osmanite-Veneetsia sõda (1714–1718)) tulvil enesekindlust kuulutasid Osmanid 1716. aastal sõja Habsburgide monarhiale ja marssisid juulis suurvesiir Ali Paşa juhtimisel Belgradist põhja poole. Sissetung oli aga katastroof ja Osmanite armee hävitati täielikult ning suurvesiir tapeti augustis Petrovaradini lahingus ülekaaluka Austria armee poolt, mida juhtis Savoia prints Eugen, kes vallutas aasta hiljem Belgradi. Järgnenud Passarowitzi rahuga 1718. aastal said austerlased oma valdusse Banaadi, Serbia ja Olteenia.
Austria ühines Venemaaga sõjas Osmanite vastu 1737. aastal. Grocka lahingus 1739. aastal said ülekaalukad ja korratud austerlased Osmanite käest lüüa. Selle tulemusena tühistati Belgradi rahuga (1739) vallutused Serbias ja Valahhias. Habsburgid loovutasid Serbia (sealhulgas Belgradi), Temesvári banaadi lõunaosa ja Bosnia põhjaosa Osmanitele ning Passarowitzi rahuga 1718. aastal omandatud Craiova banaadi (Olteenia) Valahhiale (Osmanite alam) ning demarkatsioonijooneks seati Sava ja Doonau jõed.
Austria-Türgi sõda (1788–91) oli ebaselge võitlus ja Austria territoriaalsed edusammud olid Svištovi rahuga kesised. Austerlased olid okupeerinud suuri territooriume, sealhulgas Bosnia, Belgradi ja Bukaresti, kuid sattusid ohtu peatsetest Prantsuse revolutsioonisõdadest ja diplomaatilisest pingest Preisimaaga, kes ähvardas sekkuda. Ettevõtmisest saadi kasu Valahhias asuvast Orșova linnast ja kahest Horvaatia piiril asuvast väikelinnast.
19. sajand muuda
Järgmise 100 aasta jooksul hakkasid austerlased ja Osmanid oma võimu aeglaselt prantslastele, brittidele, preislastele ja venelastele kaotama. Nii Osmanitel kui austerlastel puudus nende teiste Euroopa partnerite rasketööstus, kuid Osmanid jäid austerlastest kaugemale. Seega lagunes Osmanite võim kiiremini kui Austria võim. Balkanil muutusid üha levinumad rahvuslikud iseseisvushüüded sõjaliselt ebapädevamate Osmanite jaoks suuremaks probleemiks. Pärast 1867. aastat tegid austerlased ungarlastega kompromisse, et moodustada Austria-Ungari, takistades seega suuremal etnilisel rühmal lühemas perspektiivis mässamast. Osmanid ei saanud samu eeliseid.
Jõupingutused Euroopa tehnoloogiale järele jõudmiseks viisid ohvitserid ja intellektuaalid välismaale õppima — plaan, mis andis Osmanite jaoks tagasilöögi, kui need inimesed tõid kaasa Euroopa valgustus- ja egalitarismi ideed. Need ideed põrkusid seejärel traditsioonilise türgi-domineeriva, autokraatliku Osmanite millet-süsteemiga. Seetõttu lagunes Osmanite võim kiiremini kui Austria võim ja nad olid võimetud peatama Bosnia okupeerimist 1878. aastal (ametlikult annekteeriti 1908. aastal).
Austria ja teised suurriigid (Suurbritannia, Preisimaa, Venemaa) päästsid Osmanite riigi varajasest kokkuvarisemisest Egiptuse vastu 1840. aasta Oriendikriisis. Briti, Austria ja Osmanite laevad ründasid Süüria ja Aleksandria sadamaid ning liitlased hõivasid Akko, pannes Egiptuse alla andma.
Esimene maailmasõda muuda
Austria ja Osmanite vahelised suhted hakkasid paranema, kui nad nägid ühist ohtu Venemaas ja ühist liitlast Saksamaas tsaariohu tõrjumisel. Osmanid lootsid, et sakslased industrialiseerivad oma riigi, et kaitsta end venelaste eest, kes olid viinud "türgivastase ristisõja" pühendunumale tasemele, tõrjudes türklased Krimmist ja Kaukaasiast välja. Vahepeal lähenes Preisimaa Saksa impeerium austerlastele ühise kultuuri, keele ja pärast Austria-Preisi sõda kehtestatud leebete tingimuste kaudu. Austerlased ei kiirustanud nägema Venemaa edenemist Osmanite arvelt nende piiride poole. Nii leidsid kaks endist vaenlast aastatel enne Esimest maailmasõda endid liitlastena prantslaste, venelaste ja brittide vastu. 1918. aastal alistus Austria-Ungari Saint-Germaini rahu alusel jagamisele, nagu ka Osmanid Sèvresi rahu alusel.