Oscar Niemeyer
Oscar Ribeiro de Almeida Niemeyer Soares Filho (15. detsember 1907 Rio de Janeiro – 5. detsember 2012 Rio de Janeiro) oli Brasiilia funktsionalistlik arhitekt, Pritzkeri auhinna laureaat (1988).
| Oscar Niemeyer | |
|---|---|
 Oscar Niemeyer (1968) | |
| Sünninimi | Oscar Ribeiro de Almeida Niemeyer Soares Filho |
| Sündinud |
15. detsember 1907 Rio de Janeiro |
| Surnud |
5. detsember 2012 (105-aastaselt) Rio de Janeiro |
| Haridus |
Escola Nacional de Belas Artes Rio de Janeiro Föderaalülikool |
| Elukutse | arhitekt |
| Abikaasa |
Annita Baldo (abiellus 1928; suri 2004) Vera Lúcia Cabreira (abiellus 2006) |
|
| |
| Autogramm |
 |
| Koduleht | |
| http://www.niemeyer.org.br/ | |
Oscari isale kuulus trükikoda, kus ka Oscar noorena töötas. Aastal 1928 lõpetas ta keskkooli, abiellus ja astus ülikooli.
Aastal 1934 lõpetas ta õppeasutuse Escola Nacional de Belas Artes insener-arhitektina. Ta asus tööle Lúcio Costa ja Carlos Leão arhitektibüroosse, mis 1937 sai pakkumise Brasiilia haridusministeeriumi hoone projekteerimiseks. Projektil oli tähtis ideoloogiline ülesanne: see pidi näitama Brasiilia arengut kohvi eksportivast riigist industriaalühiskonda. Le Corbusier oli projekti konsultant. 1943 valminud maja oli üks esimesi nii mastaapseid rangelt modernistlikke ehitisi. Hoone toetub ainult betoontaladele ja maja alla jääb jalakäijate ala. Maja oli esimene riigi rahastatud modernistlik pilvelõhkuja maailmas ja suurem seni Le Corbusier'l valminud hoonetest. Aastal 1985 nimetati see Niemeyeri soovil ümber Edifício Gustavo Capanemaks (Capanema oli haridusminister, kes selle hoone tellis).
Aastal 1939 projekteeris Niemeyer koos Costaga Brasiilia paviljoni New Yorgis toimunud maailmanäitusel. Paviljon valmis koostöös USA arhitekti Paul Lester Wieneriga. Paviljonist vaimustunud New Yorgi linnapea Fiorello La Guardia autasustas Niemeyerit linna võtmetega.
Aastal 1940 alustas Niemeyer oma esimest iseseisvat projekti. Minas Geraisi osariigi kuberner Benedito Valadares ja Minas Geraisi keskuse Belo Horizonte linnapea Juscelino Kubitschek soovisid rajada Pampulha linnast põhja poole uue eeslinna ning tellisid Niemeyerilt mitu hoonet, mida tänapäeval nimetatakse Pampulha kompleksiks, muu hulgas kasiino, tantsusaal, restoran, jahtklubi ja golfiklubi, mis asusid tehisjärve kaldal. Kompleks valmis 1943 ja sinna kuulus Pampulha Püha Franciscuse kabel, kuid katoliku kirik keeldus seda õnnistamast mittekirikliku välimuse tõttu. Vastuseisu tekitas Candido Portinari abstraktne fresko, millel oli kujutatud Püha Franciscust haigete, vaeste ja eelkõige patuste päästjana, ning Niemeyeri kasutatud raudbetoon ja looklevad jooned. Kabel õnnistati sisse alles 1959. Pampulhast alates hakkas Niemeyeril kujunema kindel stiil: jooned peavad olema loomulikud, nagu käega tõmmatud. Hoonete esteetiline nauditavus on tal tähtsam kui funktsioon.
Aastal 1947 kutsuti Niemeyer USA-sse, kus ta osales rahvusvahelise meeskonna koosseisus New Yorgis asuva ÜRO peahoone projekteerimises. Projekteerimiskomitee kiitis tema esitatud projekti heaks, aga lõpuks ühendati see Le Corbusier' projektiga: Niemeyeri projekt võeti aluseks ja sellele lisati Le Corbusier' projekti elemente.
Aastal 1946 kutsuti ta Yale'i ülikooli professoriks, kuid sotsialistlike vaadete tõttu ei antud talle viisat. Aastal 1953 valiti ta Harvardi disainikooli dekaaniks, aga kuna ta kuulus kommunistlikku parteisse, keelduti talle jälle viisa andmisest.
Aastal 1951 projekteeris Niemeyer São Paulo 400. aastapäevaks linna Ibirapuera pargi. Samal aastal valmis Belo Horizontes tema projekteeritud Edifício JK, mis on Belo Horizonte kõrgeim hoone. JK selle nimes tähendab Belo Horizonte kauaaegset linnapead Juscelino Kubitscheki. 1952–1953 valmis tal Rio de Janeiros oma kodumaja ja 1954–1960 Belo Horizontes luksuskorterelamu.
1956 sai Brasiilia presidendiks Kubitschek, kes oli Niemeyerilt tellinud Pampulha kabeli projekti. Nüüd olid tal palju ambitsioonikam plaan: Niemeyer pandi juhtima Novacapi projekti, mille eesmärk oli rajada uus pealinn Brasília riigi keskossa. Linnaplaani koostas Niemeyeri vana tuttav Lúcio Costa ja Niemeyeri õlule jäi majade plaanimine. Mõne kuuga projekteeris ta presidendipalee, Rahvuskongressi hoone, Brasília katedraali, ministeeriume ja elumaju. Projekt oli tugevalt sotsialistlik: puudusid rikaste elurajoonid. Pärast seda sai Niemeyerist Brasília ülikooli arhitektuuriosakonna juhataja, samal aastal austas Nõukogude Liit teda Lenini rahupreemiaga.
Aastal 1945 astus Niemeyer Brasiilia Kommunistlikku Parteisse. Kui Brasiilias toimus 1964 sõjaväeline diktatuur, otsiti tema kontor läbi, kliendid kadusid. Järgmisel aastal pani ta maha oma ameti ülikoolis ja suundus eksiili Prantsusmaale, kus alustas uut etappi oma elus.
Ta sai tellimusi paljudest riikidest, eriti Alžeeriast (Constantine'i ülikool, välisministeerium). Prantsusmaal projekteeris ta kommunistliku partei peahoone ning Le Havre'i kultuurikeskuse. Euroopas külastas ta paljusid riike, tutvus paljude sotsialistlike riigipeadega ja sai mitmega neist lähedaseks. Väidetavalt olla Fidel Castro öelnud: "Niemeyer ja mina oleme selle planeedi kaks viimast kommunisti."
1980. aastatel naasis Niemeyer kodumaale. Pärast sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemist lõhenes ka Brasiilia Kommunistlik Partei. Erakond vajas karismaatilist liidrit ja Niemeyer selleks sobis. Kuigi ta polnud erakonna juhtimises väga aktiivne, aitas ta parteil siiski kriisist üle saada ja osalt tänu temale Brasiilia KP ei hääbunud, vaid jäi erakonnana püsima. Aastal 1996 sai Niemeyeri asemel erakonna juhiks Zuleide Faria de Mello.
1996 projekteeris ta Niterói moodsa kunsti muuseumi hoone, mis on paljude arvates tema parim töö[viide?]. Hoone kujutab endast ühe sambaga kaljule toetuvat kausikujulist ehitist.
Oscar Niemeyer tegutses arhitektina ka üle saja aasta vanuselt. 2010. aasta märtsis avati Belo Horizontes tema projekteeritud 80 ha suuruse üldpinnaga kohaliku omavalitsuse hoone.
Tunnustus muuda
- 1963 – Rahvusvaheline Lenini rahupreemia
- 1964 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
- 1988 – Pritzkeri auhind
- 1989 – Astuuria printsessi auhind
- 1998 – Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi kuninglik kuldmedal
- 2004 – Praemium Imperiale
Tema 100. sünnipäeval (2007) andis Vladimir Putin talle Sõpruse ordeni.
Isiklikku muuda
Ta abiellus 1928. aastal Annita Baldoga, kes oli itaalia immigrantide tütar. Neil sündis tütar Ana Maria.