Orden

Orden on rüütliordu liikme tunnusmärk. Orden on välja kujunenud ordurüütli mantlile õmmeldud ordu sümbolist siis kui ordude suurmeistrid hakkasid oma mõjuvõimu ja jõukust näitama muuhulgas väärismetallist ja -kividest ordenimärkide kaudu. Tulenevalt ajaloolisest taustast esinevad ordenimärgid enamasti risti kujul, kuid leidub ka erandeid. Näiteks on Kuldvillaku ordu ordenimärgiks kuldne jäär ja selle kohal sädemeid pilduv tulekivi. Ordenimärgid või ordenikomplektid tervikuna esinevad ennekõike metallist märkidena ja on seetõttu saanud muuhulgas ka faleristika uurimisobjektideks. Tänapäeval on orden tavaliselt teenetemärkide kõrval aumärkide teiseks alaliigiks. Ordeniga kaasneb alati kuulumine vastavasse organisatsiooni – rüütliordusse.

Barbara Krafft, "Baieri kindralleitnant Clemens von Raglovich" (u 1813, portreteeritav kannab kaeluses Prantsuse Auleegioni ordenit ja kuuekäänise alt paistab Max Josephi ordeni rüütlirist.)

Tulenevalt ordu põhikirjast jagunevad ordenid üldjuhul kuude kuni kaheksasse klassi, mis märgivad ordu liikmete asukohta ordusiseses hierarhias. Siiski leidub ka ordusid, kus liikmetel sisemine hierarhia puudub ning seetõttu on ka kõik ordenid vaid ühest klassist. Niisuguste hulka kuulub näiteks Taani kuningakoja liikmete poolt juhitava Elevandi ordu. Ordeni ühe või teise klassiga võib kaasneda rida privileege. Näiteks võib ordeni mõningate klassidega kaasneda isiklik või pärandatav aadliseisus. Ordeni teatava klassi omamine võib olla eelduseks järgmise auastme saamisel riigiteenistuses. Ordeni kandmise kord kehtestatakse vastava ordu põhikirjaga (statuudiga). Ordu kui organisatsiooni sees võib olla sisse viidud oma teenetemärk, mille omamine ei too iseenesest siiski kaasa ordu liikme staatust. Niisuguseid teenetemärke annavad välja näiteks nii Püha Haua ordu kui ka nn Malta ordu. Sõltuvalt ordeni klassist võib kuuluda ordenikomplekti koosseisu ordenimärk koos ordenitähega. Erandjuhtudel kuulub ordenikomplekti koosseisu ka ordenikett. Ordenimärki kantakse kas rinnas lindil, kaelas ordenipaelal, üle õla kantaval suurpaelal või ordeniketil. Ordenitähte kantakse ordenimärgile täienduseks iseseisvalt rinnas. Euroopa traditsioonis võib ordu liige lisada temale antud ordenimärkide kujutised oma isikliku vapi kujutisele.

Mõningate rüütliordude statuudi kohaselt kuulub ordenikomplekt kavaleri surma korral ordule tagastamisele.

Ordeni täismärke võib mõningatel protokollilistel juhtudel asendada kas miniatuur (näiteks smokingil või sellega võrdse tasemega pidulikul vormil), lindilõige (näiteks sõjaväelaste igapäevamundril) või rosett (päevasel tumedal ülikonnal).

Teenetemärke välja andvad riigid jäljendavad igati ordeneid alates nende väljanägemisest kuni vastava aumärgi klasside nimetuseni välja. Seetõttu on ainuüksi välise vaatluse põhjal tihtipeale raske ordenil ja teenetemärgil vahet teha. Nõukogudeaegsete russitsismide laia leviku tõttu kasutatakse eesti kõnekeeles ka teenetemärgi tähistamiseks tihti ekslikult sõna „orden”.

Ajalugu

Orden oli algselt rüütliordu liikmele antav, tavaliselt kaelas kantav autasu. Alates 14. sajandist hakati välja andma ka riiklikke ordeneid. Vanimate ordenite hulka kuuluvad Valge Kotka orden (Poola) asutatud 1325, Sukapaela orden (Inglismaa) asutatud 1348 ja Kuldvillaku orden (Burgundia) asutatud 1429.

Vaata ka

• Faleristika
• Ordenikett
• Tööpunalipu orden
• Punalipu orden
• Punatähe orden
• Püha Georgi orden
• Püha Stanislavi orden
• Püha Vladimiri orden