Olivier Levasseur
Olivier Levasseur (1688 või 1690 – 7. juuli 1730) oli piraat hüüdnimega La Buse või La Bouche (Sisalik), sest nõnda kutsusid teda kaaslased ta varasemates lahingutes merel. Levasseur näitas üles halastamatust.
Elu muuda
Levasseur sündis Calais' linnas rikka kodaniku peres Üheksa-aastase sõja (1688–97) aastatel. Ta omandas hiilgava hariduse ja sai mereväeohvitseriks. Hispaania pärilussõjas (1701–1714) sai ta Prantsuse kuningalt Louis XIV-lt markii tiitli ja Prantsusmaa krooni litsentsi vastaste laevade kaaperdamiseks. Kui sõda läbi oli, keeldus ta koju naasmast ja ühines 1716. aastal Benjamin Hornigoldi mereröövlitega. Hoolimata sellest, et Levasseuril oli vaid üks silm, saavutas ta meeste hulgas kiiresti vajaliku autoriteedi.
Pärast üheaastast edukat röövimist otsustas Levasseur teistest eralduda ja näidata oma oskusi Lääne-Aafrika rannikul. Aastal 1719 tegutses ta koos Howell Davise ja Thomas Cocklyniga. 1720. aastal ründasid nad Ouidah' orjasadamat Benini rannikul ja põletasid selle maha. Sama aasta talvel hukkus tema laev Mosambiigi kanalis ning ta pidi talvituma Anjouanil, ühel Komoori saartest.
1721 rajasid Levasseur, John Taylor ja Edward England Sainte-Marie saarele Madagaskari ranna lähedal oma kindluse. Nad tegid röövretke Lakadiivide sadamatele, müüsid saadud naudi Hollandi kaupmeestele ja teenisid sel kombel 75 000 Inglise naela (2008. aasta vääringus 10,5 miljonit naela). Levasseur ja Taylor tüdinesid peagi Englandi "iiri kõnepruugist" ja jätsid ta maha Mauritiuse saarele.
Varsti pärast seda panid Levasseur ja Taylor toime merendusajaloo suurima röövi, röövides paljaks suure Portugali galeooni "Nossa Senhora do Cabo" ("Meie Neemedaam") ehk "Virgem Do Cabo" ("Neeme Neitsi"). Saagiks saadi hulk kulda ja kalliskive, mis olid kuulunud Goa piiskopile, Portugali India asekuningale ja Ida-Indiate patriarhile. Virgem Do Cabo oli ankurdatud Réunioni saarele, kuna laeva kere, üks raa ja taglas oli saanud tormis tugevalt viga ja tegeldi parandustöödega, aluse 72 kahurit ei olnud laskepositsioonil. Seetõttu hõivasid piraadid laeva ühegi lasuta. (Kogu see intsident kajastub Robert Louis Stevensoni romaanis "Aarete saar" tegelase Pika John Silveri suu läbi, kes räägib galeoonist nimega "Indiate Asekuningas".)
Nende saak koosnes kümnetest kulla- ja hõbedakangidest, mitmest tosinast kuldginide kirstust, teemantidest, pärlitest, siidist, kunstiteostest ja Goa Se katedraalist pärit religioossetest esemetest nagu Goa Tulerist, mis oli valmistatud puhtast kullast ja poole kämbla ulatuses kaetud teemantide, rubiinide ja smaragdidega. Tulerist oli nii raske, et Levasseuri laeva kandsid selle kolm meest. Varanduse koguväärtuseks hinnati 1968. aastal 100 miljonit naelsterlingit[1]. Trümmist leitud saak oli nii ulatuslik, et piraadid loobusid isegi laevameeskonna taskute läbiotsimisest.
Saagi jagamisel selgus, et iga piraat oli saanud 50 000 kuldgini (kaasaegses vääringus 7,5 miljonit naelsterlingit) ja 42 teemanti. Ülejäänud kulla jagasid Levasseur ja Taylor pooleks ning Levasseur kahmas endale Tuleristi.
1724. aastal saatis Levasseur oma mehe Bourboni saare (tänapäeva Réunion) kuberneri juurde uurima, kas vastab tõele, et India ookeani mereröövlid saavad amnestia, kui nad loobuvad röövimisest. See ei vastanud tõele, Prantsuse valitsus soovis pigem röövitud varandust tagasi, mispeale Levasseur peitis end ülisalajases paigas Seišellide saarestikus. Lõpuks arreteeriti piraat tänapäeval Tôlanaro nime kandva sadama lähedal Madagaskaril. Ta toimetati Saint-Denis'sse Réunioni saarel ja poodi 7. juulil 1730 kell 17.
Aare muuda
Levasseuri krüptogramm on 17 reast koosnev salaläkitus, mis algselt oli piraadi kaelavõrul, mille ta rahva hulka viskas ja hüüdis: "Leidku mu varandus need, kes mind mõistavad!" Mis keest sai, ei ole tänapäeval teada. Paljud aardeotsijad on püüdnud seda poolmüütilist varandust leida.
1923. aastal leidis Rose Savy Seišellide Mahé saare Bel Ombre ranna kividele sisse graveeritud veidraid figuure. Nende hulgas olid koera, mao, kilpkonna, hobuse, kärbse, kahe ühinenud südame, lukuaugu, silma, kirstu, alasti naise ja mehepea kujundid. Toonane ajakirjandus seostas neid piraatidega.
Samuti olevat Levasseuri võitluskaaslane Bernardin Nageon de L'Estang (hüüdnimega Le Butin), kes suri ligikaudu 70 aastat pärast Levasseuri[2], jätnud testamendi, milles olid Levasseuri tähestiku võti ja viited mõnedele varanduse osadele. Selles oli kaks läkitust ja kolm krüptogrammi:
"Ma olen laevahukus kaotanud palju dokumente. Neli mu varandust on alles. Meie kapten sai haavata, ta teadis, et olen vabamüürlane. Tema varandus on sellega minu käes. Las mu vanim poeg otsib need üles ja paneb meie maja püsti."
1947. aastal võttis dokumendid endale uurida briti teadlane Reginald Cruise-Wilkins, kes kohtas krüptogrammi lahendamisel raskusi, mida seal varem ei arvatud olevat. Krüptogramm on kirjutatud vabamüürlaste tähestikus ja on ühtlasi piltmõistatus. Cruise-Wilkins dešifreeris vaid läkituse kaks esimest tähte. Eri ridu kokku viies leidis ta tekstist seejärel viited sodiaagile, Saalomoni võtmele ja Heraklese 12 vägitööle. Varandusekamber olevat kusagil õige sügaval ja hoolikalt kaitstud mereloodete eest, selleni võib viia kivitrepp.
Kuni oma surmani Réunionil kaevas Cruise-Wilkins Mahé saarel. Ta leidis koopa, milles vedelesid kaks vana püstolit, mõned mündid ja tõenäoliselt piraadi sarkofaag. Ta suri 3. mail 1977, enne kui oli dešifreerinud Levasseuri läkituse viimase rea. Tema Seišellide ajaloolasest poeg John otsib varandust ikka veel, keskendudes peamiselt sellele, kuidas on Heraklese vägitööd läkituses reastatud.[3].
Levasseuri elu pärast 1721. aastat ja tema aarde otsimist kajastab ilukirjanduslikus võtmes Aarne Ruben oma romaanis "Ilusast naisest ei saa head muumiat" (2011).
Viited muuda
- ↑ Forgotten Eden, Athol Thomas, London: Longman. ISBN 0-582-10540-4
- ↑ GeneaNet : http://gw1.geneanet.org/index.php3?b=hmaurel&lang=fr;pz=andre+bernardin;nz=nageon+de+l+estang;ocz=0;p=andre+bernardin;n=nageon+de+l+estang
- ↑ 'One Man's Search for Buried Treasure' by Jean-Marc Mojon (Agence France-Presse) in The Jakarta Globe of 14 December 2009, Features C3
Kirjandus muuda
- Erik A. Dresen, Paragon Island, Ventura Verlag (2015), ISBN 978-3-940853-29-5; Die Paragoninsel, Ventura Verlag (2015), ISBN 978-3-940853-28-8.
- Cameron Platt & John Wright "Treasure Islands" London, O'Mara books, 1992. ISBN 90-6564-201-3
- Jan Rogozinski "Pirates!: Brigands, Buccaneers, and Privateers in Fact, Fiction, and Legend" New York: Da Capo Press, 1996. ISBN 0-306-80722-X
- Don Carlos Seitz "Under the Black Flag: Exploits of the Most Notorious Pirates" Mineola, NY: Courier Dover Publications, 2002. ISBN 0-486-42131-7