Olümpiatuli on tuli, mis põleb olümpiastaadionil olümpiamängude ajal.

2004. aasta Ateena olümpiamängude olümpiatuli avatseremoonial

Olümpiatuli sümboliseerib olümpiaideaali ning on saanud olümpiamängude lahutamatuks osaks.

Kõik olümpiatule kasutamisega seotud õigused kuuluvad ROK-ile.

Tseremooniad muuda

Olümpiatuli süüdatakse ROK-i egiidi all olümpiamängude eel päikesekiirte abil Olümpias kreeka jumalate kuninganna Hera templi varemete esisel. 11 näitlejat, kes mängivad preestritare, süütavad tule nõguspeegli abil päikesekiiri koondades. Saadud leegist süüdatakse olümpiatõrvik.

Olümpiast liigub tuli erilise teatejooksuga tõrvikutest kantuna olümpialinna. Vajaduse korral transporditakse tuld transpordivahenditega. Iga jooksja kannab tõrvikut olümpiatulega lühikest maad ning annab selle siis üle järgmisele jooksjale.

Viimane jooksja, kes on tavaliselt kuulus sportlane korraldajamaalt (kes see on, seda hoitakse viimase hetkeni saladuses), jookseb olümpiamängude avatseremoonia ajal ringi ümber olümpiastaadioni ja jookseb katla või urni juurde, mis tavaliselt (kuigi mitte alati) asub kõrges kohas, milleni viib trepp. Seejärel süütab ta tõrviku abil staadionil põlema hakkava olümpiatule.

See põleb kogu mängude aja olümpiastaadionil ning kustutatakse lõputseremoonia ajal.

Ajalugu muuda

Antiikolümpiamängudel süüdati olümpiatuli Zeusi auks.

Esimest korda põles olümpiatuli 1928. aasta suveolümpiamängudel Amsterdamis. Tookord teatejooksu ei olnud ning tuld ei süüdanud kindel inimene.

Olümpias süüdati tuli esimest korda 1936. aasta Berliini mängude eel. Olümpiatule kandmine Olümpiast tõrvikutega teatejooksuga oli Berliini mängude korralduskomitee esimehe Carl Diemi idee. Sellest ajast on tõrvikutega teatejooks ja olümpiatule süütamine aset leidnud kõikidel suveolümpiamängudel.

Taliolümpiamängude tuli süüdati esimest korda 1952. aasta taliolümpiamängude eel. See leidis aset Norra suusaspordi isa Sondre Norheimi kodus.

1960. aasta taliolümpiamängudel võeti kasutusele John Henchi konstruktsiooniga tõrvik, mida kasutati aastaid.

1948. aasta suveolümpiamängud muuda

Olümpiatule süütamiseks oli Olümpia kõigepealt vaja vallutada, sest see oli kreeka ülestõusnute valduses.

1952. aasta suveolümpiamängud muuda

Tuli süüdati Olümpias 25. juuni. Juuli algul saabus see Torniosse. Seal liideti sellega sümboolne olümpiatuli, mis oli polaarpäikese kiirtest süüdatud Pallastunturis. Teatejooksu viimast vahetust 19. juulil jooksis üheksakordne olümpiavõitja Paavo Nurmi, kes tõi ka tule olümpiastaadionile. Peaareeni torni tuleurnis süütas leegi neljakordne olümpiavõitja Hannes Kolehmainen.

1980. aasta suveolümpiamängud muuda

Moskva olümpiamängude purjeregatilinna Tallinna jõudis olümpiatuli 19. juulil. Raekoja platsil toimus olümpiatule pidulik vastuvõtutseremoonia. 20. juulil kell 16.22 süütas Tallinna olümpiaregati tule Vaiko Vooremaa, 17-aastane Haapsalu 1. Keskkooli abiturient, kahekordne juunioride maailmameister jääpurjetamises ja Nõukogude Liidu noorte meister purjetamises.

1992. aasta suveolümpiamängud muuda

Olümpiatuli süüdati 5. juunil. Tseremooniat jälgis 5000 pealtvaatajat.

Staadionil süütas tule vibulaskja põleva noolega.

1996. aasta suveolümpiamängud muuda

Tuli süüdati 30. märtsil. Tseremoonial viibisid ka USA presidendi abikaasa Hillary Clinton ja Atlanta mängude korralduskomitee esindajad. Tõrviku esimene kandja oli Kreeka meister kaugushüppes Kostas Koukodimos. Et tähistada kaasaegsete olümpiamängude sajandat aastapäeva, korraldati olümpiatulele nädalapikkune teekond mööda Vana-Kreeka ajaloolisi paiku. Läbiti muuhulgas Delfi ja Nemea, kus antiikajal samuti peeti spordivõistlusi.

6. aprillil jõudis olümpiatuli Ateenasse, kus Panathinaikoni marmorstaadionil peeti olümpiamängude sajanda aastapäeva tseremoonia. Kohale kutsuti kõigist senistest olümpialinnadest pärit olümpiavõitjad, kes jooksid tõrvikuga ühe ringi staadionil.

Edasi siirdus tuli 20-päevasele ringile mööda Kreeka maakondi ja jõudis taas Ateenasse 26. aprillil. Kokku läbis olümpiatuli Kreekas ligi 2500 km, tõrvikukandjaid oli 800. 26. aprillil toimetati USA-s elava kreeklase Peter Mastrogiannise konstrueeritud tõrvik Delta Airlinesi erilennuga Los Angelesse.

Helikopter viis tule Los Angeles Memorial Coliseumi juurde, kus toimusid 1984. aasta suveolümpiamängud. University of Southern California Trojan Marching Band mängis John Williamsi pala 1984. aastast "Olympic Fanfare and Theme". Toimus sümboolne tõrvikuläitmine. Olümpiamängude korralduskomitee esimees Billy Payne hoidis kanistris olevat tuld kõrgel ning kõndis siis läbi rahvahulga, lastes inimestel kanistrit puudutada. 1976. aasta suveolümpiamängude võitja kümnevõistluses Bruce Jenner avas tulesüütamistseremoonia Coliseumi juures kahe alastikuju all, mille olümpiamängude korraldajad olevat palunud televisiooniülekande ajaks kinni katta. Valgesse riietatud lapsed kandsid olümpiamängudel osalevate maade lippe. Bänd mängis Williamsi pala "Official Centennial Theme".

Bruce Jenner andis tõrviku üle olümpiavõitjale kümnevõistluses Rafer Johnsonile, kes oli viimasena tuld kandnud 1984. aasta mängudel. Johnson andis tule 1936. aasta suveolümpiamängude neljakordse võitja Jesse Owensi lapselapsele Gina Tillmanile.

27. aprillist 19. juulini viisid üle 10 000 jooksja 84 päeva jooksul tõrvikut läbi 42 osariigi ligi 24 000 km.

Igas tõrvikus oli kütuseks 40 minuti jagu propüleeni.

Olümpiastaadionil süütas tule Parkinsoni tõbe põdev poksija Muhammad Ali. Ta võttis tõrviku ujujalt Janet Evansilt ja ronis trepist üle. Publik oli jahmunud. Paljud nutsid. Ali tõstis aeglaselt käsivarre ja saatis olümpiatule katlasse.

1998. aasta taliolümpiamängud muuda

Teel Naganosse kustus leek vähemalt üheksa korda ära. Algul süüdistati ilma, sest tõrvikukandjad, sealhulgas mõned suusatajad ja saanisõitjad, sattusid tugeva lumesaju kätte. Kui tuli teist korda kustus, süüdistati jooksjaid selles, et nad hoidsid tuld vale nurga all. Kui asi ei paranenud, leiti, et süüdi on konstruktsioon. Tõrviku konstruktsiooni muudeti ja korraldajad palusid vabandust.

Olümpiatuli saabus Naganosse 6. veebruari õhtupoolikul. Seda tähistati pooletunnise tseremooniaga.

Olümpiatõrviku staadionile toojate seas oli 35-aastane inglane Chris Moon, kes kaotas parema jala alumise osa ja käelaba miiniplahvatuses 1995 Mosambiigis, kus ta aitas maamiine eemaldada.

2000. aasta suveolümpiamängud muuda

Olümpiatuli süüdati Olümpias 10. mail või 12. mail, 100 päeva enne olümpiamängude avamist. Kuigi traditsiooniliselt süüdati olümpiatuli paraboolpeegli abil päikesekiirtest, kasutati pilvise ilma tõttu küünalt. Kreeka kaugushüppemeistri Lambros Papakostase järel kandis teisena tuld Austraalia rahvusliku olümpiakomitee asepresidendi Kevan Gosperi 11-aastane tütar Sophie Gosper. Esialgsete kavade järgi pidi teine tulekandja olema 16-aastane kreeka päritolu austraallanna Yianna Souleles. See tekitas skandaali.

Olümpiatuli läbis seni pikima teekonna 37 000 km (27 000 km Austraalias). Guami saarelt viidi tuli muuhulgas Saalomoni saartele, Paapua Uus-Guineasse, Samoale, Fidžile ja Uus-Meremaale.

Olümpiatuli liikus ka lennukiga, laevaga ning sukelduja käes vee all. Melbourne'i pürotehnikaettevõtte Pains Wessex keemikute ja inseneride konstrueeritud spetsiaalse terastorustikuga varustatud tõrvikuga käis 27. juunil hõbedases kummiülikonnas akvalangiga sukelduja, allveebioloog Wendy Craig Duncan Suure Vallrahu juures populaarses sukeldumiskohas Queenslandis Port Douglase lähedal Agincourti rifi juures. Üle 2000 kraadi juures põlev leek tekitas piisava rõhu, et vett eemal hoida. Et tõrvik lõkendaks, oli torustik täidetud ainetega, millest eraldus piisavalt hapnikku ja lämmastikku, et tekiks väga kuum leek. Leegi eredus tulenes hapnikku eraldavatest ainetest ja magneesiumipulbrist. Tuli oli vee all 2 minutit 40 sekundit.

Tõrviku disain oli tüüpiliselt austraalialik ja sümboliseeris olümpialinna. Disainer sai inspiratsiooni Sydney ooperiteatrilt, Sydney Harbour Bridge'ilt ja Bondi Beachilt. Tõrvik meenutas ka Vaikse ookeani sinist vett ja bumerangi.

Austraalia pinnal läbis tuli paljusid väikelinnu. Teekond algas 8. juunil Ulurust. Kõigepealt anti tuli Austraalia aborigeenidele. Leek võbises ja kustus tuule käes ning see süüdati ematulest uuesti. Esimesena kandis tõrvikut sprinterist esimene Austraalia aborigeenist naisolümpiavõitja Nova Peris-Kneebone.

Hiljem veeti seda rongiga, jalgrattaga, hobusega, trammiga, sõudepaadiga, esmaabilennukiga, kaameli ja paadiga, kokku 50 transpordivahendiga. Tuld saatis 47 sõidukit.

Tõrvikukandjaid ja tõrvikuid oli 11 000. Pooled neist olid tavalised austraallased, kes erižüriide poolt valiti välja ühiskondliku töö või väljapaistva helduse või headuse eest. Teise poole moodustasid kuulsused, sponsorid, mängude korraldajad ja kunagised olümpiavõistlejad.

Mitu korda püüti tõrvikut röövida ja tule liikumist takistada, kuid see ei õnnestunud. Juulis hüppas 19-aastane mees rahva seast välja ning püüdis naisjooksja käest tõrvikut ära napsata. Augustis püüdis Uus-Lõuna-Walesis Macleanis 550 kilomeetrit Sydneyst põhja pool rannikulinnade Ballina ja Coffs Harbori vahelisel teelõigul 17-aastane keskkooliõpilasest nooruk tulekustutiga leeki kustutada. Kummalegi mehele süüdistust ei esitatud. Septembris haaras Kiama linnas Sydneyst lõuna pool üks mees endise surfamise eksmaailmameistrilt Tom Carrollilt olümpiatõrviku ja püüdis seda merre visata.

Veoauto, mis tuld osa maad vedas, jäi lumehange kinni.

Endine elukutseline jalgrattur, 74-aastane Ron King, kes kandis olümpiatuld oma kodulinnas Muswellbrookis Sydneyst loode pool, suri veidi aega pärast oma vahetust arvatavasti südameatakki.

Tagavaratuld kanti kaevurilaternas.

14. septembril jõudis olümpiatuli pärast 100-päevast teekonda Sydney keskusse. Linnavalitsuse hoone juures austas tõrvikukandjat ROK-i president Juan Antonio Samaranch. Hoone lähedal tunglesid tuhanded inimesed. Rahvahulga ohjeldamiseks tuli kasutada ratsapolitsei abi.

Raekoja eest kandsid jooksjad tule ooperiteatri juurde. Teiste seas kandsid olümpiatõrvikut Monaco prints Albert, tennisist Patrick Rafter, laulja Olivia Newton-John, Austraalia vanim olümpialane 93-aastane Edith Payne, Austraalia kriketikapten Steve Waugh ja golfitšempion Karrie Webb. Tule teekond kujunes 80-kilomeetriseks.

Tule teekonda jälgis umbes 800 000 inimest. Mitmed tänavad olid suletud. Seoses tule saabumisega toimusid tasuta vabaõhukontserdid.

Olümpiastaadionil (Stadium Australia) jätsid töömehed 19. juulil kogemata katmata olümpiatule katla, mida traditsiooniliselt saladuses hoitakse, nii et Austraalia ajakirjanikud nägid seda. Must katel oli üle kolme meetri põhjapoolsest peatribüünist kõrgemal. See oli nähtaval üle tunni aja, enne kui töölised viga märkasid, katsid ruttu katla presendiga ja eemaldasid selle vaateväljalt. Ent oli juba hilja ning katelt näidati samal päeval televisioonis.

Viimaste tõrvikukandjate seas oli neljakordne olümpiavõitja Dawn Fraser.

Olümpiatule süütas Austraalia aborigeen, aborigeenide õiguste kaitsja, 400 m jooksja Cathy Freeman, kes tuli samadel mängudel olümpiavõitjaks.

Tehnilise viperuse tõttu ei tõusnud olümpiakatel mitme minuti jooksul üles tulesüütamiskoha juurde.

Valge liibuv kostüüm, milles Freeman tule süütas, varastati varsti ära. Kostüüm sai tseremoonia ajal märjaks ning Freeman tahtis selle ära vahetada, et mitte külma saada. Kostüüm maksis 26 000 dollarit. Organisaatorid andsid talle koopia, kuid ta tahab originaali meeneks tagasi saada.

Olümpiatule kustumise ajal laulis 13-aastane Nikki Webster.

2002. aasta taliolümpiamängud muuda

 
2002. aasta taliolümpiamängude olümpiatuli

Olümpiatuli süütamistseremoonia leidis aset 19. novembril 2001. Päikesepaiste puudumise tõttu ei saadud tuld süüdata päikesekiirtest. Tseremoonia seisnes selles, et ülempreestritar Thalia Prokopiou kandis teiste preestritaride saatel sadade preestrite silme all templist välja põleva katla. Tuli oli varem süüdatud.

Olümpiatõrvik viidi Ateenasse ning anti Salt Lake City taliolümpiamängude korraldajatele üle 3. detsembril. Sealt viidi klaasist ja metallist lennukiga Atlantasse, kust teda alates 4. veebruarist kanti mööda USA-d, kuni ta mängude avatseremooniaks 8. veebruaril jõudis Salt Lake Citysse. Olümpiatuld saatis 19 autost koosnev korteež. 65 päeva jooksul läbiti 21 720 km ja 46 osariiki. Tuli jäi USA osariikidest käimata ainult Minnesotas, Põhja-Dakotas, Lõuna-Dakotas ja Hawaiil.

Olümpiatõrvik oli klaasist, hõbedast ja vasest. Tõrviku klaasist ja hõbedast korpus meenutas värvilt ja tekstuurilt jääd. Allosas olid käharad jooned ja läikiv poleering, mis jätsid moodsa mulje. Keskel oli "külmutatud leegi" tekstuur, mis ulatus klaaskroonini tipus, kust olümpiatuli väljus. Tõrviku pikkus oli 84 cm.

Olümpiatuli jõudis Salt Lake Citysse 7. veebruari õhtul. Viimases vahetuse saabus paraolümpialane Chris Waddell. Uisutaja Kristina Yamaguchi viis tule kallakust üles ning Chris süütas olümpiakatla. Ürituse lõpetas laulja Gladys Knight.

Olümpiatule süütas 1980. aasta taliolümpiamängudel võitjaks tulnud USA jäähokimeeskond. Pealtvaatajad tervitasid neid soojalt ja laulsid tule süütamise ajal "U-S-A".

2004. aasta suveolümpiamängude olümpiatuli muuda

Ateena olümpiamängude tuli süüdati 25. märtsil 2004.

Olümpiatule süütajad olümpiastaadionil muuda

Tabelis on loetletud olümpiatule süütajad olümpiastaadionil. Et 1956. aasta suveolümpiamängude ratsutamisvõistlused peeti Stockholmis, siis süüdati nendel mängudel kaks tõrvikut.

1980. aasta suveolümpiamängude purjeregati avatseremoonial Tallinnas läitis olümpiatule tollal 18-aastane jääpurjetaja Vaiko Vooremaa.

Olümpiatule süütajad
Mängud Süütaja
1936. aasta suveolümpiamängud Fritz Schilgen
1948. aasta suveolümpiamängud John Mark
1952. aasta taliolümpiamängud Eigil Nansen
1948. aasta suveolümpiamängud Paavo Nurmi ja Hannes Kolehmainen
1956. aasta taliolümpiamängud Guido Caroli
1956. aasta suveolümpiamängud
(ratsutamisvõistlused)
Ron Clarke
Hans Wikne
1960. aasta taliolümpiamängud Ken Henry
1960. aasta suveolümpiamängud Giancarlo Peris
1964. aasta taliolümpiamängud Joseph Rieder
1964. aasta suveolümpiamängud Yoshinori Sakai
1968. aasta taliolümpiamängud Alain Calmat
1968. aasta suveolümpiamängud Norma Enriqueta Basilio de Sotelo
1972. aasta taliolümpiamängud Hideki Takada
1972. aasta suveolümpiamängud Günther Zahn
1976. aasta taliolümpiamängud Christl Haas ja Josef Feistmantl
1976. aasta suveolümpiamängud Stéphane Préfontaine ja Sandra Henderson
1980. aasta taliolümpiamängud Charles Kerr
1980. aasta suveolümpiamängud Sergei Belov
1984. aasta taliolümpiamängud Sandra Dubravčić
1984. aasta suveolümpiamängud Rafer Johnson
1988. aasta taliolümpiamängud Robyn Perry
1988. aasta suveolümpiamängud Chung Sun-Man, Kim Won-Tak ja Sohn Mi-Chung
1992. aasta taliolümpiamängud Michel Platini ja François-Cyrille Grange
1992. aasta suveolümpiamängud Antonio Rebollo
1994. aasta taliolümpiamängud Norra kroonprints Haakon Magnus
1996. aasta suveolümpiamängud Muhammad Ali
1998. aasta taliolümpiamängud Midori Ito
2000. aasta suveolümpiamängud Cathy Freeman
2002. aasta taliolümpiamängud USA 1980. aasta jäähoki olümpiavõistkond
2004. aasta suveolümpiamängud Nikólaos Kaklamanákis

Välislingid muuda