Oineus
Oineus oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia pealinna Kalydoni kuningas, Porthaoni poeg ja Agriose vend.
Oineus (kreeka keeles 'vein') oli esimene, kes viinamarju kasvatas. Dionysos istutas tema lossi lähedale kolm viinapuud ning Oineuse karjane Staphylos (kreeka keeles 'viinamarjakobar') märkas, et üks kits läheb päev-päevalt rammusamaks. Ta pani tähele, et kits sööb tundmatuid marju. Staphylos rääkis sellest Oineusele. See pressis marjadest jooki ja see maitses talle.
Siis saabus Dionysos inkognito uurima, kas vein inimestele meeldib. Oineus võttis võõra ülilahkelt vastu, andis talle viinamarjamahla ja rääkis selle saamise lugu. Dionysos rõõmustas vastuvõtu üle, samuti selle üle, kui entusiastlikult Oineus asjasse suhtus, ja korraldas, et sellest ajast nimetati veini ja viinamarju Oineuse ja Staphylose järgi.
Oineuse naise nimi oli Althaia. Selles osas, kui palju neil lapsi oli, lahknevad arvamused suuresti. Nähtavasti oli neil neli poega (Meleagros, Klymenos, Toxeus ja Thyreus) ja neli tütart (Deianeira, Gorge, Perimede ja Melanippe). Tema lapsi tabasid suured õnnetused ja neid nimetatakse meleagriidideks. Lisaks oli Oineusel poeg Tydeus abielueelsest suhtest Periboiaga, kes kasvas üles Argoses. Ka temal ei läinud hästi.
7 päeva pärast Meleagrose sündi ilmusid öösel lapse juurde saatusejumalannad moirad. Althaia adus seda ja ärkas üles, ent ei näidanud seda välja. Üks moira viskas koldesse puuhalu ja ütles, et laps hällis elab sama kaua kui see halg põleb. Seepeale nad lahkusid. Althaia kargas kohe voodist, kustutas koldes tule, haaras sealt halu ja pani kirstu luku taha.
Artemis saatis Aitooliat rüüstama hiigelmetssea, et karistada Oineust, kes oli unustanud talle lõikuse ajal uudsevilja ohverdada. Siga tappis ka üksikud jahimehed ära. Sellepärast kutsus Oineus kokku Kreeka vapraimad kütid. Kult leiti üles ja piirati sisse, kuid too ründas meestesumma ning tappis Heraklese poolvenna Iphiklese ja Oineuse poja Toxeuse, enne kui kaaslased appi jõudsid. Eurytion sai surma Peleuse halvasti sihitud odast. Esimesena tabas looma Atalanta nool. Seejärel ründas haavatud kulti Meleagros ja läbistas tolle südame. Vastavalt tavale sai Atalanta kuldi naha ja Meleagros ülejäänud looma.
Selle otsusega ei olnud rahul Althaia vennad Eurypylos ja Plexippos. Nad ütlesid, et Meleagrosel pole õigust trofeed kellelegi kinkida ja et Atalantale ei tohi seda anda. Nad tahtsid nahka endale. Seepeale tappis Meleagros onud.
Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud, nähtavasti armastusest vääritu naise vastu. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri.
Friedrich Engelsi järgi tekkis Meleagrose-müüt emajärgse sugukonna ajal, kui venda loeti lähedasemaks sugulaseks kui poega.
Artemis muutis karistuseks (pole teada, kas Meleagrose või Kalydoni metssea tapmise eest) Meleagrose õed Melanippe ja Perimede kalkuniteks.
Althaia oli sellest kõigest nii masendunud, et poos end üles.
Kui Oineus oli juba vanaks jäänud, kukutasid tema venna Agriose pojad Oineuse. Ent tema sohipoja Tydeuse poeg Diomedes tuli oma vanaisale appi ja tagastas Aitoolia trooni Oineusele.
Võimalik, et Oineuse surma järel oli lühikest aega kuningaks tema poeg Klymenos, kuid tal polnud lapsi. Üleüldse oli Oineusel ainult viis lapselast (koos abieluvälistega). Sealjuures Diomedes oli saanud Argose kuningaks ega olnud Aitooliast huvitatud. Kahe alaealise tütrepoja vahel valides eelistati Deianeira ja Heraklese pojale Hyllosele Gorge poega Thoast. Võimalik, et enne teda valitses kas kuninga või regendina Gorge mees Andraimon. Hyllose vanemad olid surnud ja polnud kedagi, kes tema eest kostaks.