Odilon Redon
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2022) |
Odilon Redon (sünninimega Bertrand Redon; 20. aprill 1840 Bordeaux – 6. juuli 1916 Pariis) oli prantsuse sümbolistlik maalikunstnik, graafik ja joonistaja.
| Odilon Redon | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
Bertrand Redom 20. aprill 1840 Bordeaux |
| Surmaaeg |
6. juuli 1916 (76-aastaselt) Pariis (Prantsuse kolmas vabariik) |
| Amet | maalikunstnik, illustreerija, graafik, joonistaja, ehitusjoonestaja |
| Stiil | olustikumaal, ajaloomaal, maastikumaal, portree, natüürmort |
| Autasud | Auleegioni ordeni kavaler |
Noorus ja mõjutused muuda
Odilon Redon sündis 20. aprillil 1840 Bordeaux’s. Ta oli kreoolist Marie-Odile’i ja Louisianas rikkust otsimas käinud ja sealt tagasi Bordeaux’sse naasnud Bertrand Redoni teine poeg. Odile’i lapsepõlv oli üksildane, sest vanemate tähelepanu kulus suuresti Odiloni eriti musikaalse venna peale. 1855. aastal võttis Redon Bordeaux’s eratunde maalikunstnik Stanislas Gorini käest. Bordeaux’s tekkis tal ka sõprussuhe botaanik Armand Clavaud’ga, kes tutvustas talle loodusteadusi, mikroskoopiat ja kaasaegset kirjandust, eriti Baudelaire’i, Poe, Flauberti ja graafik Rodolphe Bresdini teoseid.[1] Kõigil neil oli mõju Redoni tulevasele loomingule.
1862. aastal Odilon ka kohtus Bresdiniga, kelle keerukas fantaasia talle muljet avaldas ja keda ta läbi enda elu oma õpetajaks pidas [2]. Kuid enne Bresdiniga kohtumist proovis Redon 1862. aastal isa õhutusel astuda Pariisi kaunite kunstide kooli (Ecole des Beaux-Arts) arhitektuuri erialale, kuid ta kukub sisseastumiskatsetel läbi ja asub hiljem Pariisis hoopis akadeemilise maalikunstniku Jean-Léon Gérôme’i juurde õpilaseks.[1] See kogemus on häbeliku Redoni jaoks traumeeriv, kui ta puutub kokku akadeemiku jäiga õpetuse ja karmide hinnangutega.[3] Redon proovib ühe korra veel kooli sisse astuda, kuid kukub taas läbi, mille järel naaseb ta Bordeaux’sse, kus veedab mõned üksildased aastad, uurides Delacroix’, Rembrandti, Düreri ja Gustave Moreau teoseid, kuni satub Rodolphe Bresdini mõju alla, kes õpetab talle oforti ja litograafiat. Bresdinil on noorele kunstnikule tugev mõju, suunates Redoni nii meediumi- kui ka sisuvalikute poolest. Bresdinist ning hiljem ka maalikunstnikust ja litograafist Fantin-Latourist mõjutatuna hakkas Redon alates 1865. aastast joonistama ja litograafiaid tegema pea eranditult must-valgelt, kutsudes oma teoseid noir’ideks. Ta hülgab värvid järgmiseks 20 aastaks.[1]
Must-valge periood muuda
1870. aastal mobiliseeriti Redon sõjaväeteenistusse ja ta pidi võitlema Prantsuse-Preisi sõjas[4]. Seal tabas teda ilmutus. Ta mõistis enda annet ja leidis oma joonistustest ja kritseldustest mõtte. Pärast sõda, 1871. aastal, asus Redon alaliselt elama Pariisi. Ta oli sõjas leidnud küll ennast, kuid mitte veel leidnud rahuldavat meediumit enese täielikuks väljendamiseks. Ofort ja pliiatsijoonistus piirasid Redoni väljendusvabadust, kuid 1875. aastal avastab Redon enda jaoks söejoonistused (le fusain). Musta värvi kasinus stimuleeris tema ettekujutust ja andis tema joonistustele vabaduse ja rikkuse.[2]
Redon ei suutnud aga oma söejoonistusi eriti palju müüa, mille tõttu pöördus ta Fantin-Latouri soovitusel tagasi litograafia juurde. 1879. aastal ilmus Redoni esimene kunstialbum "Dans le Rêve" ("Unenäos") Järgmised 20 aastat oma elust pühendaski ta end just litograafiale ja must-valgetele joonistustele.[2] Tema esimene album, mis koosnes kümnest litograafiast, mis olid inspireeritud Goyast, Flaubertist, Baudelaire’ist ja Poest, ei suutnud eriti laiema publiku tähelepanu äratada[4]. Avaldati kõigest 25 koopiat, mis suutsid aga Redoni nime teha tuntuks kirjandusringkondades. Vähene koopiate arv muutis Redoni loomingu väga eksklusiivseks, mõelduna väiksele hulgale asjatundjatele. "Dans le Rêve" oli täis rahutusttekitavaid ja unenäolisi tegelasi ja motiive, millest said Redoni kunsti tunnusmärgid.[5]
Selle taustal kogus Redon üha enam enesekindlust ja ka sõpru. 1880. aastal abiellus ta Camille Falte’iga, kes oli samamoodi nagu Redoni emagi kreoolitar. Järgmisel aastal õnnestus tal näidata aga oma söejoonistusi enda esimesel iseseisval näitusel, mille aitas korraldada ajaleht La Vie Moderne. Teise näituse korraldas Le Gaulois juba järgmisel aastal.[4]
Alates 1882. aastast andis Redon järjepidevalt välja litograafiaalbumeid. Tema teine suurem album, "À Edgar Poe", on inspireeritud Edgar Allan Poe loomingust. Seejuures pole tegemist illustratsiooniga Poe loomingule, vaid austusavaldusega kirjanikule, kes jättis nii tugeva jälje sümbolistlikusse liikumisse.[2] Järgmine album "Les Origines" ilmus juba 1883. aastal ja avastab eelajaloolist allmaailma, andes edasi Redoni fantaasiat ja tõlgendust inimese evolutsioonist. See album rõhutab Redoni huvi igasuguste moonutuste vastu, mida ta inim- ja loomafiguuride peal rakendab. [5] Pärast "Les Originiesi" ilmumist soovitab Poe tõlkija Emile Hennequin Redonil lugeda Flauberti "Püha Antoniuse kiusamist", mille najalt leida "uusi koletisi". Raamat annab inspiratsiooni Redoni kõige ambitsioonikamale litograafia seeriale, mis järgib küll Flauberti teksti, kuid on küllastunud Redoni enda originaalsest nägemusest. [5]Enne 1888. aasta Püha Antoniuse albumit (veel 1889 ja 1896), avaldab ta veel kaks albumit: "Hommage à Goya" (1885), pühendatud Hispaania kunstnikule, ning "La Nuit" (1886). Viimaks 1891. aastal veel "Les Songes".
Unenägude prints muuda
Redoni koletislikud ilmutused hõljuvatest peadest ja silmadest, meestest, kes on lõksus taime või loomakehades, ja üks kelmikalt naeratav ämblik panid kirjaniku Joris-Karl Huysmansi ristima ta "saladuslike unenägude printsiks". Huysmans kirjeldab Redoni teoseid ka enda raamatus "Äraspidi" (1884). Võib öelda, et tänu Huysmansile saavutas Redon laialdasema tuntuse. Temast saab sümbolistlik kunstnik par excellence, kunstnik, kes suudab oma unenäod reaalsuseks muuta. Redonil palutakse 1884. aastal astuda ka uue Iseseisvate Kunstnike Ühingu etteotsa (Salon des Indépendants). 1886. aastal osaleb Redon ka impressionistide viimasel näitusel.[4]
Värviline periood muuda
Pärast 1900. aastat hülgas Redon, küll mõnede eranditega, litograafia. Alates 1890. aastatest on ta vaikselt pastelle kasutama hakanud, mis on loomulikuks üleminekumeediumiks söelt õlimaalile. Nüüd alles 60-aastaselt pöördus ta tõeliselt värvide juurde. Kuigi ta jõudis õlimaali ja pastelli juurde küllaltki hilja, õhkab tema värvikasutusest seda samasugust salapära, mille ta saavutas oma eelnevates teostes.[6] Isegi kui paljud tema maalidest ja pastellidest kujutavad juba varemates teostes esinenud temaatikat, siis väljendub selles kõiges pigem mingisugune helge lummus, mitte piin. Hõljuvatele peadele ja silmadele on lisandunud lillekompositsioonid.[2] Tema eelistatud olendid, keda kujutada, pole enam koletised, vaid valguslikud olemused, nt Apollon, Pegasus ja Orpheus. See oli uus värve täis ja helge tee, mille Redon leidis ja millelt ta enam ei lahkunud.[3] Oletatakse, et sellise muutuse kunstniku loomingus võis käivitada mingisugune spirituaalne ärkamine, millele annab tunnistust tema suurendatud huvi budismi ja kristluse vastu.[7]
Noored maalikunstnikud austasid teda meeletult. Sealhulgas Nabiid, kes asetasid Redoni ühele pulgale nii Gauguini kui Cézanne’iga. Redoni vastu olid entusiastlikud ka foovid, kes imetlesid tema puhtaid värve.[3] Redon ei olnud läinud kaasa impressionistide visuaalsete uuendustega, vaid jätkas enda loomingulises isolatsioonis, käies mööda oma rada [2]. Tema jaoks järgnesid impressionistid liialt pimesi enda meeleaistingutele. Redon ei tunnistanud, et kunsti eesmärgiks peaks olema pelgalt meie silme ees oleva kujutamine. Ta tundis, et kunstnikuna peab ta looma midagi ennenägematut.[8]
1890. aastate lõpuks oli Redoni näitusi toimunud üle Euroopa: Prantsusmaal, Hollandis, Belgias, Saksamaal, Venemaal, Inglismaal. Tema teoseid näidati esimesel Veneetsia biennaalil aastal 1895. 1904. aasta esimeses Sügissalongis oli tema teoste jaoks eraldatud terve saal. Redonist oli lõpuks saanud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik. 1903. aastal anti talle Auleegioni order.[6]
Odilon Redon suri Pariisis 6. juulil 1916.
Pärand muuda
Odilon Redon oli üks varasematest ja innovaatilisematest sümbolistlikest kunstnikest, olles ka eelkäija ja mõjutaja paljudele 20. sajandi kunstivooludele, sh sürrealismile ja ekspressionismile.[6] Redoni panuse kunstilukku võib, nagu ka tema loomeperioodid, jagada kaheks osaks. Esiteks, tema hilisema perioodi maalide ja pastellide värvikasutus mõjutas näiteks nabiide liikumist. Ka Henri Matisse tunnistas Redoni pastellide mõju tema enda värvipaletile. Teiseks ja võib-olla ka sügavamaks panuseks kaasaegsesse kunsti jäävad just tema noir'id. Nende unenäoline sisu oli suureks eeskujuks sürrealistidele. Just see tõlgendusvabadus ja sugestiivsus, mis Redoni litograafiale omased olid, jätsid kõige sügavama jälje tulevastesse kunstivooludesse.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Russel T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. London: Greenwood Publishing Group. Lk 220.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. The Bulletin of the Museum of Modern Art, 19(2), 3–15.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Pinchon, Pierre 2011. Odilon Redon: Prince du rêve 1840-1916. Anvers: Deckers-Snoeck
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Russel T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. London: Greenwood Publishing Group. Lk 221.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Bindman, C. (2011). Odilon Redon: Prince of Dreams (1840-1916). Art in Print, 1(2), 3–7.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Russel T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. London: Greenwood Publishing Group. Lk 222.
- ↑ 7,0 7,1 Seiferle, Rebecca (2017). "Odilon Redon Artist Overview and Analysis". TheArtStory. Vaadatud 30.11.2021.
- ↑ Roger-Marx, C. (1920). Odilon Redon. The Burlington Magazine for Connoisseurs, 36(207), 269–275.
Välislingid muuda
Odilon Redon – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis