Nullum crimen, nulla poena sine lege
Nullum crimen nulla poena sine lege on ladinakeelne väljend, mis tõlkes tähendab „pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta“[1]. Nullum crimen nulla poena sine lege ehk seaduslikkuse põhimõtte järgi saab isikut vastutusele võtta ainult teo toimepanemise hetkel kehtinud karistusseaduse alusel[2]. See põhimõte on üks õigusriigi alustala[3].
Printsiip koosneb kahest aspektist:
- nullum crimen sine lege (pole kuritegu ilma seaduseta);
- nulla poena sine lege (pole karistust ilma seaduseta)[3].
Seaduslikkuse põhimõttest tuleneb nii riigi volitus karistada kui ka antud volituse piirang. Seega on nullum crimen nulla poena sine lege eesmärk üksikisikut kaitsta karistusseadustiku kaudu ja samas ka selle eest.[3]
Nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7 ning seda sisaldavad ka paljude riikide põhiseadused. Eesti põhiseaduses on see toodud § 23 lg-s 1: „Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal“[4]. See printsiip on kirjas ka karistusseadustiku § 2 lg-s 1[2].[3]
Nullum crimen nulla poena sine lege koosneb neljast komponendist:
- Nullum crimen nulla poena sine lege certa ehk määratletuskohustus;
- Nullum crimen nulla poena sine lege stricta ehk analoogia kohaldamise keeld;
- Nullum crimen nulla poena sine lege scripta ehk kirjutamata tavaõiguse kohaldamise keeld;
- Nullum crimen nulla poena sine lege praevia ehk karistust raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keeld[3].
Nullum crimen nulla poena sine lege certa muuda
Nullum crimen nulla poena sine lege certa ehk määratlemiskohustus tähendab, et pole kuritegu ega karistust ilma täpse seaduseta. Teokirjeldused peavad olema määratletud ehk normi sisu peab olema arusaadav nii seaduse kohaldajale kui ka isikule, kellele norm on suunatud.[1]
Nullum crimen nulla poena sine lege stricta muuda
Nullum crimen nulla poena sine lege stricta ehk analoogia kohaldamise keeld on toodud karistusseadustiku § 2 lg-s 4. Seaduse analoogia rakendamise korral ei vasta tegu ühelegi konkreetsele süüteokoosseisule ning isik võetakse vastutusele teole sarnase süüteokoosseisu alusel. Analoogiakeeld kehtib olukordades, kus tegu muutub analoogia kohaldamise käigus karistatavaks teoks. Lubatud on kasutada süüdistatava olukorda soodustavat analoogiat. Analoogiat rakendatakse ka karistusseaduse tõlgendamisel ehk kasutatakse analoogiaotsust. See tähendab, et ühte tüüpi süüteod lahendatakse analoogiliselt.[2]
Nullum crimen nulla poena sine lege scripta muuda
Nullum crimen nulla poena sine lege scripta ehk kirjutamata tavaõiguse kohaldamise keeld on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg-s 2. Põhiseaduse § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud ettenähtud korras avaldatud seadused[4]. See tähendab, et seadused peavad olema ametlikult avaldatud Riigi Teatajas. Seadusel puudub õiguslik mõju, kui seda pole nõuetekohaselt avaldatud. Inimestel pole võimalik oma käitumist kooskõlastada seadustega, mille kohta neil puuduvad teadmised ja/või võimalus nendega tutvuda.[5]
Nullum crimen nulla poena sine lege praevia muuda
Nullum crimen nulla poena sine lege praevia ehk karistust raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keeld on sätestatud põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja karistusseadustiku § 5 lg-s 3[4]. Seadust peetakse raskendavaks, kui see halvendab kuidagi süüdimõistetu või süüdistatava isiku olukorda. Selleks on näiteks põhikaristuse pikendamine või uue aine lisamine narkootiliste ainete nimekirja.[2]
Karistusseadustikul on tagasiulatuv mõju, kui see leevendab isiku olukorda, näiteks kergendab teo karistatavust või välistab selle. Kohtu muudatusi seaduse tõlgendamisel ei loeta karistusseaduse muutmiseks ehk need ei mõjuta süüdistatava või süüdimõistetu olukorda tagantjärele.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Sootak, J. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 43–44.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, lk 35, 38, 40, 44.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Sootak, J. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura 1997, 36–37.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja I, 15.05.2015, 2.
- ↑ Madise, Ü. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017, lk 74.