Nikollë Bojaxhiu
Nikollë Bojaxhiu või Kolë Bojaxhiu (umbes 1874 Prizren – 2. august 1919 Skoplje) oli Kosovo vilajetis elanud albaania ehitusettevõtja, annetaja ja poliitiline figuur.
| Nikollë Bojaxhiu | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | Prizren |
| Surmaaeg | Skopje |
| Amet | kaupmees |
| Lapsed | Ema Teresa, Age Bojaxhiu |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2019) |
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2019) |
Tööelu muuda
Bojaxhiu kolis pärast sajandivahetust Osmanite riigile alluva vilajeti suurimasse linna, halduskeskusesse ja impeeriumi Euroopa valdusi varustavasse kaubajaama Üskübi, kus töötas apteekrina. Koos partneriga asutasid nad ühisettevõtte, mis ehitas linna esimese teatri ning finantseerisid raudteeühenduse loomist Kosovost vilajeti pealinna. Samuti omas ta toiduainete ja kodutarvete hulgimüügiettevõtet. Olles albaaniameelne aktivist, oli ta ka ainuke katoliiklane, kes linnavolikokku pääses.
Eraelu muuda
On teatud, et lisaks albaania keelele valdas ta mõneti türgi, bulgaaria, itaalia, prantsuse, serbia ja horvaadi keeli[1].
Päritolu muuda
Ta sündis vilajeti suuruselt teises linnas Prizrenis kosovoalbaania perekonnas Lazër Bojaxhiu ja ema Çilja pojana. Tema sugupuu juured võisid olla aromaania päritolu[viide?].
Perekond muuda
Tema ja ta naise Dranafille (neiupõlvenimega Bernaj) peres sündis viis last: 1905. aastal Age, 1908. aastal Lazër (hilisem Kuningliku Albaania Armee ohvitser) ning noorimana 1910. aastal Anjezë Gonxhe Bojaxhiu (hilisem roomakatoliku nunn ema Teresa), kaks last surid imikueas.
Poliitika ja surm muuda
Albaania iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamise päeval (28. november 1912) korraldas ta kohtumise, kus teiste seas osalesid Bajram Curri ja Hasan Prishtina. Bojaxhiu astus ka mitmesse albaanlaste õiguste eest võitlevasse organisatsiooni pärast Teisele Balkani sõjale järgnenud Serbia kuningriigi territoriaalset laienemist (1913–1915) Sandžaki, Kosovo ja Makedoonia (nõndanimetatud Lõuna-Serbia) aladele.
Mees suri 1919. aastal vahetult pärast seda, kui naasis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi (tulevase Jugoslaavia) pealinnas Belgradis toimunud poliitiliselt kohtumiselt, mille koosoleku eesmärk ja osalejad on jäänud teadmata. Mõned biograafid on surmas kahtlustanud serbia agente, kes võisid ta mürgitada. Tema matusel osales suur hulk inimesi, kes esindasid kõiki kohalikke usukogukondasid. Austuse märkena said lapsed pühendusega taskurätikuid ja poed hoiti suletuna.
Pärand muuda
Pere laostumus muuda
Paraku erastas tema partner pärast mehe surma kogu ühisettevõtte, jätmata midagi lesele ja järglastele. Siiski suutis lesk tagada lastele hea hariduse katoliiklikus koolis nunnade hoole all. Tütar Anjezë suundus 1928. aastal Iiri Vabariigi pealinna Dublinisse nunnakloostrisse. Lõunaslaavlaste meelevallast lahkunud lesk ja tütar Age elasid aasta Albaania kuningriigi läänemeelseimas linnas Shkodëris ning liitusid 1934. aastal Lazëriga pealinnas Tiranas.
Ema Teresa näol albaanlaste sekka naasnud katoliiklus muuda
Kommunistlik Albaania Rahvavabariik isoleeris ennast Enver Hoxha juhtimisel tosin aastat hiljem välismaailmast kuni diktaatori surmani 1985. aastal peaaegu täielikult. Absoluutset ateismi teostanud Albaania Tööpartei ainurežiim hukkas peaaegu kõik paljastatud usklikud.
Briti Indias oli Anjezë oma misjonäri kutsungi leidnud ja selleks Thérèse of Lisieuxi järgi nime vahetanud ning Halastuse Misjonäride ordu rajanud. Tema kaasmaalased ei teadnud aastakümneid ema Teresa eksistentsist midagi. Kuigi ta ei näinud pereliikmeid enam eales elusatena, õnnestus tal 1990. aastal esimese ametliku visiidi ajal Albaaniasse oma 1971. aastal surnud ema kalmul palvetada.
2011. aastal hakati iseseisvunud Kosovo Vabariigi pealinnas Prishtinas misjonäri auks tema nimelist katedraali tarindatama. 2016. aastal kuulutas paavst Franciscus 1997. aastal oma misjonäritöö keskuses Calcuttas surnud roomakatoliku nunna pühakuks.