Nikolai Nekrassov (poliitik)
Nikolai Vissarionovitš Nekrassov (Николай Виссарионович Некрасов; 20. oktoober/1. november 1879 Peterburi – 7. mai 1940 Moskva) oli Vene insener ja poliitik.
1902. aastal lõpetas Peterburi teedeinseneride instituudi, 1903–1905 stažeeris Saksamaal. 1906. aastast alates oli Tomski tehnoloogiainstituudi professor.
1905. aastast alates osales Venemaa poliitikaelus. 1909–1915 oli Konstitutsioonilis-Demokraatliku Partei Keskkomitee liige, hiljem üks Venemaa Radikaaldemokraatliku Partei juhte.
1907. aastal sai Riigiduuma liikmeks.
1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal valiti Riigiduuma Ajutise Komitee liikmeks, seejärel oli Ajutises Valitsuses kõigepealt teedeminister, siis rahandusminister. 1917. aasta septembris määrati Soome kindralkuberneriks.
Oktoobrirevolutsiooni järel naasis Venemaale. 1918. aasta alguses muutis nime ja sõitis Ufasse, 1919. aastal edasi Kaasani. 1921. aastal tuvastati, et ta on endine Ajutise Valitsuse minister, vahistati ja saadeti Moskvasse, kus ta pärast Kremlis Leniniga kohtumist vabaks lasti.
1930. aastal mõisteti kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdistatuna kümneks aastaks vangi. Kinnipidamisel viibides töötas Valge mere – Läänemere kanali projekteerimisel ja osales selle ehitamisel. Kanali valmimisel lasti 1933. aastal ennetähtaegselt vabaks. Seejärel töötas Moskva–Volga kanali ehitamisel, saades selle eest 1937. aastal Tööpunalipu ordeni.
1939. aastal võeti taas vahi alla. 1940. aasta 14. aprillil mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium ta surma süüdistatuna sabotaažis Moskva–Volga kanali ehitamisel ning kontrrevolutsioonilise terroristliku grupeeringu organiseerimises eesmärgiga tappa ÜK(b)P ja Nõukogude valitsuse juhid. Ta lasti maha 7. mail 1940. NSV Liidu Prokuratuur rehabiliteeris ta 12. märtsil 1991.