Nikolai Bassov

Nikolai Gennadijevitš Bassov (vene keeles Никола́й Генна́диевич Ба́сов; 14. detsember 1922 Usman (praegu Lipetski oblastis) – 1. juuli 2001 Moskva) oli vene füüsik. 1964. aastal anti talle, Aleksandr Prohhorovile ja Charles Hard Townesile Nobeli füüsikaauhind töö eest kvantelektroonika vallas.

Nikolai Bassov (1964)

Bassov sündis 1922. aastal Voroneži lähedal Usmanis praeguse Lipetski oblasti alal. Tema isa Gennadi Fedorovitš Basov oli Voroneži ülikooli professor, kes uuris metsavööndi mõju põhjaveele ja maapinna kuivamisele.

Pärast 1941. aastal keskkooli lõpetamist Voronežis suundus ta ajateenistusse Kuibõševi (nüüdne Samara) Sõjalis-Meditsiinilise Akadeemiasse. Kahe aasta pärast sai ta kutselt sõjaväearsti assistendiks. Teises maailmasõjas saadeti ta teenima 1. Ukraina rindele.

Pärast sõda kolis ta 1945. aastal Moskvasse ja asus füüsikat õppima Moskva füüsika-tehnika instituudis. 1950. aastast õppis ta Lebedevi Füüsikainstituudis, kus koostas Mihhail Leontovitši ja Aleksandr Prohhorovi juhendamisel väitekirja. Samas instituudis juhtis kvantraadiofüüsika osakonda. Moskva füüsika-tehnika instituudis oli ta samal ajal tahkisefüüsika osakonna professor. Füüsika-tehnika instituudis sai ta 1953. aastal teaduste kandidaadi (kandidat nauk) kraadi ja Lebedevi Füüsikainstituudis 1956. aastal teaduste doktori (doktor nauk) kraadi. Lebedevi Füüsikainstituudis kaitstud doktoriväitekiri oli maseri teoreetiliseks ja eksperimentaalseks aluseks.

1954. aastal avaldas Bassov koos Aleksandr Prohhoroviga uurimuse, milles nad tõestasid koherentse mikrolainekiirguse generaatori võimalikkust. Vastava seadme, mida hakati nimetama maseriks, konstrueeris samal aastal USA-s neist sõltumatult Charles Hard Townesi töörühm. 1955. aastal esitas ta koos Prohhoroviga kolmenivoolise laseri tööpõhimõtte, mille põhjal loodi pidevalt töötav laser, ning 1959. aastal pooljuhtlaseri tööpõhimõtte. Bassov on andnud olulise panuse ka optoelektroonikasse.

Bassov oli aastatel 1973–1988 Lebedevi Füüsikainstituudi juhataja. 1966. aastal sai ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia liikmeks.