Negatiivne vabadus
Negatiivne vabadus on võimalus tegutseda ilma teiste inimeste sekkumiseta. Negatiivne vabadus on olukord, milles ükski teiste inimeste seatud piirang ei takista ega raskenda inimese tegevust. Negatiivse vabaduse piiranguid kehtestavad inimesed ja need piirangud ei ole seotud looduslike põhjuste või üksikisiku suutmatusega.
Negatiivse vabaduse kontseptsioon eitab riigi sunnivõimu esindavate ametnike õigust sekkuda eraettevõtjate tegevusse. Samas nõustuvad selle ideoloogia teoreetikud, et on vaja valitsusvõimu, mis kehtestaks ühtse õiguskorra, kaitseks inimesi üksteise eest ning lahendaks konflikte, mis nende vahel tekivad. Majandust ja ühiskondlikku arengut liikumapanevaks jõuks peavad selle ideoloogia esindajad rahalist tulu, mida isik saab turul oma töö vilju müües. Sellest mõttest lähtudes vastustavad klassikalised liberaalid tulude ja/või rikkuse ümberjagamist ning sotsiaalabi laiaulatuslikku rakendamist.[1]
Negatiivse ja positiivse vabaduse (v.t majandusvabadus) mõistete ja nende vahede teke ulatub vähemalt Kantini ja seda põhjalikult eksamineeris ja kaitses Isaiah Berlin 1950. ja 1960. aastatel. Positiivse ja negatiivse vabaduse arutelud toimuvad tavaliselt poliitilise ja sotsiaalse filosoofia kontekstis. Need on erinevad, kuigi mõnikord seotud, filosoofiliste aruteludega vaba tahte üle.
Negatiivse vabaduse mõistes on sundimine esitatud teiste inimeste tahtliku invasioonina sellises alas, kus vastasel korral üksikisik võiks vabalt tegutseda. Sellest tulenevalt omab vabaduse kaitse negatiivse vormi sekkumise vältimiseks. Seepärast poliitilise vabaduse puudumine on tingitud asjaolust, et keegi takistab üksikul saavutada oma eesmärki, mitte selle üksiku lihtsa vajadusega selle eesmärgi saavutamiseks.
Tuleb öelda, et üksikisiku vabaduse ja demokraatliku valitsemise vahel ei ole kohustusliku loogilist ühendust: demokraatia saab piirata üksiku suure hulga vabadusi, milliseid ta kasutab teiste valitsusvormides. See kontseptsioon on seotud garantiiga motiveerimata arreteerimise ja süüdistamise vastu ilma nõuetekohase protseduurita, üksikisiku töö tulemuste või vara omamise õiguste piiramisega.
Claude Helvetius väljendab selgelt seda seisukohta: "Vaba inimene on inimene, kes ei ole haagitud, vangistatud ega hirmutatud karistuse hirmu tõttu orjana. Suutmatus lennata nagu kotkas või ujuda nagu vaal ei ole vabaduse puudumine". Seega on sundimine teiste inimeste tahtlik sissetung piirkonda, kus muidu võib inimene tegutseda kontrollimata. Näiteks kui mul pole raha, ei saa ma leivapätsi osta – see on vabadus. Kuid kui mul on raha, ja grupp teisi inimesi saab ka leiba osta, aga ma ei saa – see ei ole vabadus.
Liberalism ja negatiivne vabadus muuda
Majanduslikus liberalismis negatiivse vabaduse mõistes eelistatakse kapitalistlikku majanduse põhimõtet ehk riik ei sekku majandustegevustesse (laissez-faire), mis tähendab riigitoetuste ja majandustegevuse õiguslikke takistuste kaotamist. Sotsiaalses liberalismis negatiivse vabaduse mõistes mõned liberaalid võtsid osaliselt või täielikult vastu marksismi ja sotsialistliku ekspluateerimise teooria ideed ning jõudsid järeldusele, et riik peaks oma võimu kasutama sotsiaalse õigluse taastamiseks.
Marksistid ja sotsialistid pidasid ekslikuks negatiivse ja positiivse vabaduse eristamist, väites, et positiivsed ja negatiivsed vabadused on praktikas eristamatud või ei saa eksisteerida ilma üksteiseta.
Sotsiaalne isikuvabaduse kaos viib inimeste minimaalsete vajaduste rahuldamise võimatuseni, seepärast inglise filosoofid asetavad selliseid väärtusi nagu õiglus, õnn, kultuur, turvalisus kõrgemale isiklikust vabadusest. Samal ajal on lubatud minimaalset teatavat isikuvabadust.
Berlini sõnul ei ole piiritletud eraelu ja avaliku võimu kontrolli vabadus. Ta kritiseerib lääne liberaalide nõudmist vabastada kõik elanikkonnarühmad. Poliitiliste õiguste eraldamine on tema meelest nende mõnitamine, kellele pole tagatud arstiabi ja haridus – kes ei saa neid kasutada, ei vaja poliitilist vabadust. “Kui minu või rahva vabadus on seotud kasvõi väikese inimeste hulga kannatustega – selline poliitiline süsteem on ebaõiglane ja ebamoraalne.”
Isikliku vabaduse ja demokraatliku režiimi vahel puudub seos. "Kes mind haldab?" küsimuse vastus ei ole seotud küsimusega "kui palju valitsus mind piirab?". See on negatiivse ja positiivse vabaduste mõistete erinevus. Vabaduse positiivne tõlgendamine on vastus küsimustele: “Kes mind haldab?”, “kes peaks mulle rääkima, mida ma pean või ei pea tegema?” ja “kellena pean või ei pea tegutsema?”. Järelikult on demokraatia ja individuaalse vabaduse vahel seos väga väike.
Seega on vabadusel kaks peamist parameetrit:
- võime ennast kontrollida,
- vaba tegevusala olemasolu.
Erinevus positiivsest vabadusest muuda
Negatiivsete ja positiivsete vabaduste eristamist kirjeldab Isaiah Berlin oma loengus "Vabaduse kaks mõistet". Berlini sõnul on see erinevus tihedalt seotud poliitiliste tavadega. Negatiivse vabaduse mõiste on seotud Briti filosoofidega nagu John Locke, Thomas Hobbes, Adam Smith, Jeremy Bentham ja positiivse vabaduse kontseptsioon kontinentaalmõtlejatega: Georg Hegel, Jean-Jacques Rousseau ja Karl Marx. Berlini sõnul [vabaduse negatiivse mõte] tähendus on kaudne vastus küsimusele: "Milline on piir, kus subjekti (või subjektide grupi) jaoks on lubatud või peaks olema lubatud tegema seda, mida ta suudab teha või olema sellena, kellena ta suudab olla ilma teiste inimeste sekkumiseta?”.
John Locke tõlgendas vabadust nii:
- Looduslik seisund on täielik vabadus ja võrdsus oma vara ja elu käsutuses. Loodusseadus näeb ette rahu ja julgeoleku.
- Omandiõigus on loomulik õigus; Locke mõistis omandi all elu, vabadust ja vara, sealhulgas ka intellektuaalomandit. Locke'i sõnul on “isikul vabadus käsutada oma isikupära, tegevust... ja kogu tema vara, kui ta seda soovib”. Vabaduse alusel mõistis ta eelkõige vaba liikumise õigust, vaba tööd ja selle tulemusi.
- Õigus vabadusele eitab isiku sõltuvust (orja suhe peremehega, üürileandja pärisorjaga, patroon kliendiga). Kui õigus elule keelas orjust majandusliku suhe mõistes, isegi Piibli orjust tõlgendas Locke ainult kui omaniku õigus juhendada orja rasket tööd, mitte anda õigust elule ja vabadusele. Lõppkokkuvõttes tähendab see poliitilise orjuse ja despotismi eitamist. Mõistlikus ühiskonnas ükski inimene ei saa olla riigipea ja ka oma- ja eravara orjaks, vasalliks või teenistujaks. Inimene võib teenida ainult seadust ja õiglust.
Thomas Hobbesi arvates on riik tekkinud nende inimeste vahelise lepingu tulemusena, kes lõpetasid "kõikide sõda kõikide vastu” loomuliku eelseisundiga. Üksikud kodanikud piirasid vabatahtlikult oma õigusi ja vabadust riigi kasuks, riik aga tagas rahu ja julgeolekut.
Adam Smith moodustas mõisted “majanduslik mees” ja “looduslik kord”. Ta uuris inimese käitumist tema motiividega ja sooviga isikliku kasu saamiseks. Smithi arvates on looduslik kord turumajanduse suhetes, kus iga inimene rajab oma käitumist isikliku huvides ja selle summa moodustab ühiskonna huvisid. Smithi arvates annab selline kord rikkuse, heaolu ja arengu nii üksikisiku ja ühiskonna kui terviku jaoks.
Vaata ka muuda
Välislingid muuda
Allikad muuda
- ↑ Dickerson, M. O.; Flanagan, Thomas; O'Neill, Brenda (2009). An Introduction to Government and Politics: A Conceptual Approach. Cengage Learning. ISBN 9780176500429. p 49-51.