Vikipeedia

Nedeljko Čabrinović

Nedeljko Čabrinović (serbia keeles Недељко Чабриновић; 2. veebruar 1895 – 20. jaanuar 1916)[1][2] oli Bosnia serblane, revolutsioonilise liikumise Noor Bosnia liige ning üks seitsmest noormehest, kes osalesid atentaadis Austria ertshertsog Franz Ferdinandile tema visiidil Sarajevos 1914. aasta juunis.[3] 

Nedeljko Čabrinović

Kõik seitse meest arreteeriti. Kohtuistungi ajal väitsid nii Čabrinović kui ka teised vandenõulased, et atentaat tulenes nende anarhistlikest veendumustest.[4] Vastuseks atentaadile esitas Austria-Ungari Serbiale demarši, mida tuntakse Juuliultimaatumina ning mis viis esimese maailmasõja puhkemiseni.

Lapsepõlv ja noorpõlv muuda

Nedeljko Čabrinović sündis Austria-Ungari poolt okupeeritud Bosnia pealinnas Sarajevos 2. veebruaril 1895. Nedeljko oli oma isa esimese abielu viiest lapsest vanim.

Isal oli äärelinnas väike toitlustettevõte. Isa jõhkruse ja vägivalla tõttu lahkus teismeline Čabrinovići kodust ning langes koolist välja. Ta töötas algul lukk- ja plekksepana, seejärel trükitöölisena.

Pärast kodust lahkumist oli Čabrinović majanduslikus kitsikuses ning kibestunud ja õnnetu töölisklassi sotsiaalse olukorra pärast. “Ekspluataatorite klassi” vastasena osales Čabrinović streikide organiseerimisel Sarajevos ja teistes Bosnia linnades, mille tõttu kiusati teda tihti poliitiliselt taga ning saadeti mitmest linnast välja. Lapsest saadik luges ta raamatuid. Čabrinović elas Zagrebis ja Triestes, üritades oma majanduslikku olukorda stabiliseerida. Lõpuks leidis ta hea töö ühes Serbia pealinna Belgradi trükikojas, kus ta tutvus anarhistliku kirjandusega. Ta teenis 90 dinaari kuus, millest ei piisanud üüri maksmiseks ja toidu eest tasumiseks, rääkimata raamatute ostmisest, mis on, nagu Čabrinović ütles, „elu ainus mõte“.[5]

Noor Bosnia muuda

 
Grabež, Čabrinović ja Princip Kalemegdanis,1914. aasta mais

Vahepeal kohtus Čabrinović Gavrilo Principiga ning liitus 1912. aastal Musta Käega.[6] Kaks aastat hiljem käskis Musta Käe juht Dragutin Dimitrijević temal, Principil ning veel viiel konspiraatoril sooritada atentaat Austria ertshertsog Franz Ferdinandile. Meestele anti kaasa revolvrid, pommid ja kapslid tsüaniidiga.

Sarajevo atentaat muuda

Pühapäeval, 28. juunil 1914 mõrvas Gavrilo Princip Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi ning tema abikaasa, Hohenbergi hertsoginna Sophie nende külastuse ajal Sarajevos. Bosnia ja Hertsegoviina kuberner kindral Oskar Potiorek oli juba kaks kuud varem esitanud Franz Ferdinandile ja hertsoginna Sophiele kutse kohaliku haigla avamistseremooniale. Ertshertsog aimas, et visiit võib olla ohtlik, teades, et Must Käsi oli 1911. aastal teinud atentaadi ka tema onule, keiser Franz Josephile. 

Pühapäeva hommikul vahetult enne kella kümmet saabus kuninglik paar rongiga Sarajevosse. Rongijaamast läks liikvele 6-autoline korteež. Teises autos istusid Sarajevo linnapea Fehim Čurčić ja linna politseiülem dr Gerde. Franz Ferdinand ja Sophie olid kolmandas autos koos Oskar Potioreki ja adjutant krahv Franz von Harrachiga. Auto katus oli alla lastud, et võimaldada rahvale head vaadet sõitjatele.[7]

Čabrinović, Grabež ja Gavrilo Princip vaevlesid kõik tuberkuloosi käes ning teadsid, et ei ela enam kaua; teised neli vandenõulast pidasid Franz Ferdinandi vastu viha. Nad olid seega valmis ohverdama oma elu millelegi, mida nad pidasid õilsaks eesmärgiks: Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvumisele Austria-Ungarist lahkulöömisega.

Kõik kuus vandenõulast olid paigutatud tee äärde. Nad olid jaotunud mööda Appeli kaldapealset juhisega tappa Franz Ferdinand, kui kuninglik auto neist mööda sõidab. Esimene vandenõulane teeservas, kes nägi kuninglikku autot, oli Muhamed Mehmedbašić. Seistes Austria-Ungari Panga kõrval, kaotas Mehmedbašić närvid ning ta lubas autol mööduda, ilma et oleks tegutsenud. Hiljem ütles Mehmedbašić, et politseinik seisis tema taga ning ta kartis, et ta arreteeritakse enne, kui tal avaneb võimalus pomm visata.[8]

Kell 10.15, kui kuueautoline korteež möödus politseijaoskonnast, viskas 19-aastane Nedeljko Čabrinović käsigranaadi ertshertsogi auto pihta. Autojuht kiirendas, kui nägi objekti nende poole lendamas, ning pomm plahvatas 10-sekundilise viivitusega järgmise auto ratta all. Kaks sõitjat, Eric von Merizzi ja krahv Alexander von Boos-Waldeck, said kergelt vigastada. Tosinkonda vaatajat tabasid pommikillud.[9]

Pärast seda, kui Čabrinovići pomm oli ertshertsogi autost mööda visatud, kaotasid veel neli konspiraatorit võimaluse rünnata suurte rahvamasside ning Franz Ferdinandi auto suure kiiruse tõttu. Vältimaks vangivõtmist, neelas Čabrinović tsüaniidikapsli ning hüppas Miljacka jõkke, et olla oma surmas kindel. Tsüaniidikapsel oli aegunud ja põhjustas halba enesetunnet, kuid ei tapnud teda ning Miljacka jõgi oli vaid 10 sentimeetrit sügav. Paar sekundit hiljem pidas politsei ta kinni. Kui Čabrinovićit minema viidi, kuuldi teda väidetavalt lausumas: “Ma olen Serbia kangelane.”[10]

Franz Ferdinand otsustas hiljem minna haiglasse Čabrinovići läbikukkunud pommiatentaadi ohvreid vaatama. Selleks, et vältida kesklinna, otsustas kindral Oskar Potiorek, et kuninglik auto peaks reisima otse mööda Appeli kaldapealset Sarajevo haiglasse. Potiorek unustas sellest otsusest teavitada autojuht Leopold Loykat. Teel haiglasse sooritas Loyka parempöörde Franz Josephi tänavale.[11]

Gavrilo Princip seisis Moritz Schilleri kohviku läheduses, kui ta märkas mööduvat Franz Ferdinandi autot, mil oli teinud valepöörde. Pärast vea mõistmist surus autojuht jala pidurile ning üritas autot pöörata. Seda tehes kiilus mootor kinni ning käigud lukustusid, andes Principile tema võimaluse. Princip astus ette, tõmbas oma revolvri ja tulistas 1,5 meetri kauguselt auto suunas. Franz Ferdinandi tabas kuul kaela ning Sophie, kes instinktiivselt viskus pärast esimest lasku Franz Ferdinandi kehale, sai kuuli alakõhupiirkonda. Mõlemad surid enne kella ühteteist.[12]

Tagajärjed ja surm muuda

 
Čabrinović, Ilić ja Princip viiakse kohtusse

Čabrinović võttis kuriteod omaks, kuid uskus, et on Serbia kangelane ning tõeline anarhist, väites: 

“Me ei ole kurjategijad. Me oleme ausad inimesed, hingestatud üllatest tunnetest; me oleme idealistid; me tahtsime teha head; me oleme oma rahvast armastanud; ja me sureme oma ideaalide eest.”[13]

Kuna Čabrinović oli endiselt alaealine, ei määratud talle surmaotsust, vaid 20-aastane vanglakaristus. Ta suri Terezini vanglas 20. jaanuaril 1916 tuberkuloosi.[14]

Austria-Ungari ametnikud matsid Čabrinovići salaja kohe pärast surma betoneeritud hauda Sarajevos. Kaks aastat hiljem, kui Gavrilo Princip samuti tuberkuloosi suri, maeti tema samasse hauda. Mõlemad mehed olid surnud enne esimese maailmasõja lõppu, nägemata Austria-Ungari impeeriumi lüüasaamist ja lagunemist.[15]

Pärast Čabrinovići arreteerimist sattus ta ema Sarajevo vanglasse, kus ta ka suri. Noormehe isa interneeriti Bosanska Krajinas. Peagi pärast seda abiellus ta lesknaisega ning neil sündis tütar Dušanka ja poeg, kes suri noorelt. Čabrinovići isa suri aastal 1930 piinamise tagajärjel Sarajevo vanglas. Samal aastal kolis ta lesk koos lastega Belgradi.[16]

Kiri Franz Ferdinandi lastelt muuda

Franz Ferdinandi ja ta naise Sophie mõrvas süüdistatavate meeste kohtuistungil oli Čabrinović ainuke süüalune, kes väljendas kahetsustunnet ning vabandas ohvrite laste ees. Lastele, printsess Sophiele, Maxile ja Ernstile, räägiti Čabrinovići kahetsusest ning nad kirjutasid mehele kirja. Kirjas öeldi, et lapsed olid kuulnud Čabrinovići vabandamisest ning tema südametunnistus võis rahus olla, kuna nemad andestasid talle tema rolli nende vanemate mõrvas. Sophie ja Max kirjutasid kirjale alla; Ernst keeldus. Kirja toimetas Čabrinovićile tema Theresienstadti vangikongi jesuiit isa Anton Puntigam. 23. jaanuaril 1916 teatati Sophiele, Maxile ja Ernstile Čabrinovići surmast.[17]

Viited muuda

  1. ↑ "Vremeplov (2. februar)". RTS.
  2. ↑ "DANAS JE SUBOTA, 20. JANUAR". Sarajevo-rs. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. august 2017. Vaadatud 17. aprillil 2016.
  3. ↑ Matjaž Klemenčič,Mitja Žagar. The Former Yugoslavia's Diverse Peoples: A Reference Sourcebook. ABC Clio.
  4. ↑ Trivo Indic (27 May 1990). "The anarchist tradition on Yugoslav soil". Umanità Nova. Retrieved 17 October 2014
  5. ↑ http://spartacus-educational.com/FWWcabrinovic.htm
  6. ↑ "Revolucionari i Srbi i Muslimani". Novosti.
  7. ↑ Dedijer, Vladimir (1966). The Road to Sarajevo. New York: Simon and Schuster. OCLC 400010.
  8. ↑ Treadway, John D. (1983). The Falcon and the Eagle: Montenegro and Austria-Hungary, 1908–1914. Purdue University Press. pp. 185–186.
  9. ↑ Dedijer, Vladimir (1966). "Chapter XIV". The Road to Sarajevo. New York: Simon and Schuster. Footnote 21. OCLC 400010.
  10. ↑ Malmberg, Ilkka: Tästä alkaa maailmansota. Helsingin Sanomat monthly supplement, June 2014, pp. 60–65.
  11. ↑ Monday, Aug. 09, 1926 (1926-08-09). "Time Magazine Milestones (as Leopold Lojka)". Time.com. Retrieved 2010-08-03.
  12. ↑ Albertini, Luigi (1953). Origins of the War of 1914 II. Oxford: Oxford University Press. OCLC 168712.
  13. ↑ "Obeležena 90. godišnjica smrti Gavrila Principa". Glas-javnosti. 28 April 2008. Retrieved 12 August 2013.
  14. ↑ "Obeležena 90. godišnjica smrti Gavrila Principa". Glas-javnosti.
  15. ↑ "Vremeplov". RTV.
  16. ↑ "Moj brat Nedeljko". Glas-javnosti.
  17. ↑ The Assassination of the Archduke, Greg King and Sue Woolmans (Macmillan) 2013, p.246 ISBN 978-1-4472-4521-6
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nedeljko_Čabrinović&oldid=6269855"