Nairi
Nairi oli assüüriakeelne nimi (KUR.KUR Na-i-ri või Na-'i-ru) hõimurühma kohta Armeenia mägismaal[1], ligikaudu nüüdse Türgi Vani ja Hakkâri rajooni alal. Enam-vähem kindlalt on see sama mis Mesopotaamia, hetiidi ja urartu allikaist tuntud Nihriya.[2]
Nairi nimi esineb peaasjalikult 13.–12. sajandi allikais, kuid kohanimedes on seda ka hiljem kasutatud. Nii nimetati Vani järve assüüria tekstides "Nairi maa mereks" (tâmtu ša mât Nairi).[3]
Pronksiaja kollapsi aegu 13.–12. sajandil eKr olid Nairi riigid küllalt tugevad, et seista vastu nii Assüüriale kui ka hetiitidele. Sealkandis toimus umbes 1230 eKr Nihriya lahing, milles kulmineerus hetiitide ja assüürlaste võimuvõitlus endise Mitanni riigi jäänuste pärast. 1114 eKr loetles Assüüria kuningas Tiglatpilesar I 23 alistatud Nairi kuningat; neist lõunapoolseim valitses Tummes, Urmia järvest edelas, ning põhjapoolseim Daiaenis[4]. 10. sajandil eKr liideti Nairi Urartuga.
Etniline sugulus muuda
Allikate nappus ei luba teha lõplikku järeldust Nairi hõimude etnilise koostise ja leviku kohta hilisema Urartu territooriumil. Albrecht Götze arvates tähistab nimi Nairi hurriite[5], seda seisukohta toetab teooria urartu ja hurri keele sugulusest[6][7]
Nairi nimi nüüdisajal muuda
19. sajandi lõpul hakkasid armeenia rahvuslased pidama Nairi hõime armeenlaste eellasteks, seepärast kasutati Nairi nime kirjanduses sageli Armeenia sünonüümina. Näiteks kandis Vahan Terjani 1916. aastal ilmunud luulekogu nime "Nairi maa", 1923. aastal kirjutas Jeghiše Tšarents Armeenia kohta satiirilise novelli "Nairi maa", kirjanik Hajastan Jeghiazarjan aga kasutas pseudonüümi Nairi Zarjan, asendades oma eesnime Hajastan (armeenia keeles "Armeenia").
Tänapäeval on Nairi (läänearmeenia Նայիրի, idaarmeenia Նաիրի) armeenlaste seas levinud nii mehe- kui ka naisenimena. Seda kannavad paljud ettevõtted ja kaubad, sealhulgas Yerevan Brandy Company toodetav brändimark ning Nairi staadion Jerevanis, kuid ka Venemaa armeenlaste kultuuriselts[8] ning 1941–49 Süürias Aleppos ja 1950. aastaist 1989. aastani Liibanonis ilmunud armeeniakeelne kultuuriajakiri. Nairi nime kandis ka Nõukogude Liidus 1960.–70. aastail toodetud arvutiseeria[9].
Viited muuda
- ↑ The Armenians — Page 27 by Elizabeth Redgate, A. E. (Anne Elizabeth) Redgate Grayson, IL, 1976 (pp. 12–13)
- ↑ Trevor Bryce, The Kingdom of the Hittites 2005:316; Bryce paigutab Nairi tänapäeva Diyarbakirist põhja või kirdesse.
- ↑ Пиотровский Б. Б. "Ванское царство (Урарту)" Москва: Издательство Восточной литературы, 1959
- ↑ Elizabeth Redgate, A. E. (Anne Elizabeth) Redgate Grayson "The Armenians" Illinois, 1976 (pp. 12–13)
- ↑ Götze, Albrecht Hethiter, Churriter und Assyrer; Hauplinien der vorderasiatischen Kulturentwicklung im II. Oslo, H. Aschehoug; Cambridge, Mass., Harvard University Press, 1936
- ↑ Иоганнес Фридрих "Дешифровка забытых письменностей и языков" Москва: УРСС, 2003 ISBN 5-354-00045-9
- ↑ Дьяконов И. М. "Языки древней Передней Азии" Москва: Наука, 1967
- ↑ "An Ethnic History of Russia: Pre-revolutionary Times to the Present", ISBN0313293155, p. 177 (Google Books)
- ↑ "Ереванский научно-исследовательский институт автоматизированных систем управления — История". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2010. Vaadatud 21. detsembril 2011.
Kirjandus muuda
- Albrecht Götze, Hethiter, Churriter und Assyrer, Instituttet for Sammenlignende Kulturforskning, Serie A: Forelesninger XVII (Oslo, 1936).
- Warren C. Benedict, Urartians and Hurrians. Journal of the American Oriental Society 80/2, 1960, 100–104.
- Ralf-Bernhard Wartke, Urartu Das Reich am Ararat, Verlag Philipp von Zabern, Mainz/Rhein 1993
- A. G. Sagona, Matasha McConchie, Liza Hopkins (2004) "Archaeology at the North-east Anatolian Frontier", ISBN 90-429-1390-8
Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelseid artikleid en:Nairi ja en:Nairi (Armenian usages), saksakeelset artiklit de:Henry Oldenburg ning venekeelset artiklit ru:Наири (народ) seisuga 21. detsember 2011.