Nabe vasallilinnus

See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Nabe mõis.

Nabe vasallilinnus (saksa Nabben) on endine Riia peapiiskopi vasallidele kuulunud väikelinnus, mis oli Lemsalu piiskopiresidentsi abilinnus ja mis asub Lade järve (Nabe ehk Laadjärve, Nabbenschen, Ladenhofschen) edelakalda lähedal Vitrupe (Reiņupe, Wetterbach) jõe lõunakaldal Limbaži piirkonnas Limbažist umbes 10 km lõunaedelas.

Nimekujud muuda

Nimekujud:^[1]

1318 – Nabel
1466 – Nabbe
1535–1545 – Nabbe, Nabben

Ajalookirjanduses nimetatakse linnuse torni ka sageli kui capella või isegi "klooster".^[2]

Säilinud madal ja raskepärane torn läänest

Vaade kirdest

Ajalugu muuda

Linnus keskajast Rootsi aja lõpuni muuda

1318. aasta 23. veebruaril on Nabet esmamainitud Riia peapiiskopi linnuste nimekirjas, nagu on leidnud linnusteuurija, baltisakslane Karl von Löwis of Menar. ^[3] 1959 välja antud reisiteatmikus on küll rajamisaastana kirjas 1223, kuid see ei ole millegagi põhjendatud.^[2] Suurem ehitustegevus Riia peapiiskopkonnas läks lahti XIV sajandil, pärast esimesi tõsisemaid sõdu orduga.

1466 andis peapiiskop Silvester Stodewescher välja dokumendi, milles reguleeritakse läänimehe Peter von der Borchi varade pärimist pärast viimase surma. Poeg Antoni saadud pärandi hulgas mainitakse ka Nabe valdust.

1535–1545 figureerib dokumentides ainult linnuse omaniku nimi – Georg von Rosen zur Nabben.^[4]

1555 koostatud Liivimaa linnuste nimekirjas Nabet, nähtavasti kui väikest ja tähtsusetut, ei ole nimetatud.

1584–1600 kuulus Nabe poolameelsele Johann Gotthard von Tiesenhausenile^[5], kes oli selle pärinud oma isalt Johannilt. Viimane oli ka Vaabina vasallilinnuse pärija Tartu stiftis.

1600 saatis Nienstedti kroonika järgi Södermanlandi hertsog Karl mõned väeosad üle võtma Liivimaal poolakatele alluvate sakslaste käes olevaid linnuseid, sealhulgas ka Nabet. Alistumisettepanek võeti vastu.

1601. aasta rootslaste revisjoniaktis on Nabe linnust (das hauss Nabben) jälle mainitud. Kuningas Gustav II Adolf läänistas Nabe Johann Gotthardi isapoolsele onule Caspar von Tiesenhausenile, kes aga ilma järglasteta suri. Misjärel linnus Rootsi krooni omandusse tagasi läks.

1624. aasta revisjoniaktis on lisatud ka linnuse lühikirjeldus – väike purustatud linnus, mis on mõisniku residents, selle ümber varisenud ringmüür, võlvitud torn keldriga, hobusetall ja saun. Väljaspool kaitsemüüre mainitakse veskit, mis asus nähtavasti põhjapoolse kaitsemüüri taga Reinupite ojal.

1629 andis Rootsi kuningas Nabe riigisekretär, sõjanõunik ja ooberst Lars Grubbele.^[6]

1651 müüsid viimase pärijad valduse. Pärast seda käis kinnistu 6–7 korda käest kätte; kuuludes vahepeal ka Kuressaare linnakohtu eesistujale von Hagenile; kuni XVIII sajandiks said omanikeks von Sieversid.

1702. aasta Vidzeme plaanil on Nabe kohale märgitud kirik. Nähtavasti täitiski linnusetorn kabeli ülesandeid. Nabes asuvat kivist kabelit, kus on imeline neitsi Maarja kujutis ja mida külastavad palverändurid, mainib ka J. C. Brotze.^[7]

Linnus tsaariajast tänapäevani muuda

XVIII sajandil ehitati osaliselt varasematele linnuse vundamendimüüridele mõisahoone.

XIX sajandil ehitati mõisahoone põhjalikult ümber.

1896 tegi arhitekt Otto von Sievers Nabe linnusetornist plaani ja saatis selle Karl Löwis of Menarile.

1936 mõõdistas torni Pauls Kampe.

XX sajandil keskel kasutati allesjäänud torni viljaaidana.

1998–1999 on linnuses arheoloogiline ekspeditsioon. Torn ja mõis on kehvas seisus ja kuulusid Lemsalu rajooni kohalikule vallavalitsusele.

2003. aastal tehti Läti Kultuurkapitali fondi rahaga katuse restaureerimistööd.

Vaade peatorni kirdenurgale ja põhjaseinale. Vasakul asus trepp ja arvatav sissepääs II elukorrusele

Ehitis muuda

Tasasel maastikul asunud väikelinnus oli ehitusstiililt vabakujunduslik laagerkastell, millel peatornil oli kolm korrust: laoruum – poolkelder, elukorrus ja kaitsekorrus. Torni ristlõike pindala on 11,2×11,1 meetrit ja seina paksus 1,9–2 meetrit. Torni esimesed kaks korrust on ehitatud põllukividest vähese telliselisandiga, kolmanda korruse müürid on laotud täielikult punastest tellistest. Linnuseala kogu oletatav pindala on ca 3250 m² (50×65 m). 15 meetrit tornist läänes on säilinud u 17 meetrit pikk, 1 meetri kõrgune ja 1,7 meetri paksune kaitseringmüüri lõik.^[8] Tornist 12 m idas on samuti näha kastelli välismüüri vundamendikive. Kastelli põhjakülge kaitses org, milles voolav Reinupite oja oli veskitammiga üles paisutatud. Ülejäänud külgedes olid vallikraavid. Ida poolt pakkus kaitset ka suhteliselt lähedale jääv Laadjärv.

Otstarbe järgi oli tegemist Lemsalu abilinnusega, mis koos Vainsalu vasallilinnusega moodustasid Riia Peapiiskopkonna liivlaste alade residentsi jaoks ühise kaitseliini. ^[9]

XX sajandi algul olemas olnud müüri- ja hoonejäänused näitasid, et linnust oli viimati tulirelvade ajastul täiustatud.^[10] Tornis olevad ukse ja aknaavad jätavad selgusetuks torni seotuse muude kaitsemüüridega ja paiknemise muude linnusehoonete suhtes. Oletatakse, et tornil oli puidust juurdeehitis. Osa majandushooneid toetus kindlasti laagerkastelli välismüüri siseküljele. Teada ei ole ka linnuse värava asukohta.

Bergfriedi-tüüpi torn oli linnuse võimsaim kaitseehitis ja viimane vastupanupunkt vaenlasele. Sellist tüüpi nõrga kaitsemüüriga ümbritsetud tornidega linnused on Liivimaa Läti alal haruldased.^[2] Torni keldrikorruse lääneküljel on praegu sissepääs, tellisvooderdisega lai ukseava. Lagi on madala raskepärase ristvõlviga. Keldris on näha mingi ukseava või seinanišš ruumi idapoolses seinas. Teisele ehk elukorrusele on praegu sissepääsud lõuna- ja idaseinas. Lääneseinas on näha jälgi seal asunud kaminast. Lõunakülje ukseava juurest läheb müüritrepp kolmandale ehk kaitsekorrusele. Sinna on hiljuti ehitatud peale uus katusekonstruktsioon, mis on kaetud punaste katusekividega.

Vaade idast. Esiplaanil vallikraavi jäänus. Paremal linnusealasse jääv tünnvõlviga keldriga majandushoone

Läti ja Euroopa kultuurimälestise tähis

Elutornist läänes asuva ringmüüri lõik

Mõisahoone põhjasein. Selle keldriosa võib sisaldada keskaegsete ehitiste osi

Pildid Lemsalu muuseumi infotahvlil Laadjärve asulas. Linnusepildil näha 1990. aastate lõpus alanud restaureerimistööd. Kuusk torni ees on veel väike

Praegune seisukord muuda

Linnusetornis arvatavasti 1990. aastatel alanud linnuse elutorni katusekonstruktsiooni ja müüritise ning korruste restaureerimistööd on soikunud ja hoonet ümbritsevat tellingud on täiesti pehkinud ja varisemisohtlikud. Siiski on suudetud tornile korralik katus peale ehitada ja seega müüride otsene lagunemisoht peatada. Eraldi väärib veel märkimist kõrvalseisva, kuid eeslinnuse alale jääva elaniketa ja kasutuseta uuema mõisahoone haletsusväärne seisukord. Ka selle hoone keldrid võivad sisaldada linnuseaegsete ehitiste müüritist.