Nõukogude Liidu kangelane
Nõukogude Liidu kangelane oli NSV Liidu kõrgeim aunimetus, mis kinnitati NLKP Keskkomitee otsusega 16. aprillil 1934. Aunimetuse statuut kinnitati 29. juulil 1936.[1].
Statuudi järgi anti see aunimetus riikliku tähtsusega kangelasteo eest NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega.
Esimest korda nimetuse pälvinud isikut autasustati kuni 1. augustini 1939 Lenini ordeni ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga, hiljem Lenini ordeni, Kuldtähe medali ja Nõukogude Liidu kangelase tunnistuse ehk "väikese aukirjaga". Postuumselt kangelaseks nimetatu omastele väljastati ainult tunnistus, medaleid ei antud.
Teise riikliku tähtsusega kangelasteo sooritamise eest anti teine Kuldtähe medal ja autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi erilise aukirjaga ehk "suure aukirjaga" ning kangelase kodukohta püstitati pronksbüst.
Kolmanda riikliku tähtsusega kangelasteo sooritamise eest anti kolmas Kuldtähe medal ja autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi erilise aukirjaga ehk "suure aukirjaga" ning Moskvasse püstitati kangelase pronksbüst.[1].
Esimestena said Nõukogude Liidu kangelaseks lendurid, kes päästsid 1934. aastal Põhja-Jäämeres hukkunud jäälõhkuja Tšeljuskin meeskonna. Suures Isamaasõjas sai Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse 11 695 isikut, sealhulgas 14-aastane partisan Leonid Golikov ja 18-aastane Zoja Kosmodemjanskaja.
Eestlastest Nõukogude Liidu kangelased muuda
Eesti NSV kodanikest ja eestlastest on Nõukogude Liidu kangelaseks saanud: August Allik (1944), Ivan Bašmanov [2], Heinrich Hindreus (1943)[3], Leen Kullman (1965), Jakob Kunder (1945), Ludvig Kurist (1945)[4], Joosep Laar (1943)[5], Nikolai Matjašin[6] , Arnold Meri (1941), Arnold Pappel (1943)[7], Endel Puusepp (1942), Albert Repson (1944), Eduard Tähe (1944) ja Aleksander Viljamson[8] ning Sergei Mitt (1945).
Üldse said Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse 12 861 isikut, lisaks 13 linna (Suures Isamaasõjas 11695 ja Afganistani sõjas 1166)[viide?], neist 154 kaks korda (Suures Isamaasõjas 115), kolmele (Semjon Budjonnõi, Ivan Kožedub, Aleksandr Pokrõškin) kolm korda ja kahele (Georgi Žukov ja Leonid Brežnev) neli korda. Nõukogude Liidu kangelase nimetuse said 95 naist. Ära on võetud kangelase nimetus 73 juhul ja otsus on muudetud 13 juhul. Peaaegu iga neljas sai kangelase aunimetuse postuumselt.[9]
Viimasena anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus Leonid Solodkovile pikaajalise eksperimendi eest, mis imiteeris tööd 500 meetri sügavusel vee all.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakati Venemaal välja andma Venemaa kangelase aunimetust.
Kangelaslinnad muuda
- Bresti kindlus – kangelaslinna nimetus anti 8. mail 1965
- Volgograd (Stalingrad) – 8. mail 1965
- Kiiev – 8. mail 1965
- Leningrad – 8. mail 1965
- Moskva – 8. mail 1965
- Odessa – 8. mail 1965
- Sevastopol – 8. mail 1965
- Kertš – 14. septembril 1973
- Novorossiisk – 14. septembril 1973
- Minsk – 26. juunil 1974
- Tula – 17. septembril 1976
- Murmansk – 6. mail 1985
- Smolensk – 6. mail 1985.[10]
Vaata ka muuda
- Ivan Dobrobanin (–1996), nõukogude propagandaürituse "Panfilovlaste kangelastegu" osaline
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Большая советская энциклопедия (БСЭ)
- ↑ vene Башманов Иван Андреевич
- ↑ vene Гендреус Генрих Иосипович
- ↑ vene Курист Людвиг Иванович
- ↑ vene Лаар Иосиф Иосифович
- ↑ vene Матяшин Николай Николаевич
- ↑ vene Папель Арнольд Оскарович
- ↑ Вильямсон Александр Александрович
- ↑ Nõukogude Liidu ja Venemaa kangelaste nimekiri. Statistika (vene keeles)
- ↑ Kangelaslinnade nimekiri (vene keeles)
Kirjandus muuda
- "Kolmteist kangelast" (1984)
- Endel Sõgel "Kangelaste tee" (1977)
- "Sõjasangarid" (1978)
Välislingid muuda
- Nõukogude Liidu ja Venemaa kangelaste nimekiri (vene keeles)
- Mihkel Kärmas "Sõjasangar peidab end mineviku eest" Eesti Ekspress, 14. detsember 2001
- Allar Viivik "Eestlastele ei usaldatud anda kangelase kuldtähti" SL Õhtuleht, 6. mai 2005