Nõukogude Liidu õigussüsteem

Nõukogude Liit muuda

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSV Liit) või lihtsalt Nõukogude Liit on 22. detsembril 1922[1] loodud bolševike (Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei suurim fraktsioon alates aastast 1903)[2] valitsetud liiduriikide ühinemisest (ühendamisest) sündinud riik. Nõukogude Liit lagunes 26. detsembril 1991. aastal pärast külma sõja lõppu ja Mihhail Gorbatšovi ametist lahkumisega.[3] Nõukogude Liit oli totalitaarse diktatuuriga riikide kogum, mida valitses Kommunistlik Partei.[1]

Nõukogude Liidu õigussüsteemi taust muuda

Nõukogude Liidu õigus hakkas kehtima bolševike võimuletulekuga 1917. aastal ning see lähtus suuresti Karl Marxi ja Friedrich Engelsi töödest. Vaieldakse aga, kas Nõukogude Liidu õigussüsteemi võib käsitleda eraldiseisva õigussüsteemina, sest olemuselt sarnanes see Euroopa õigussüsteemidega, kuid sinna lisandusid marksistlikud-leninistlikud klauslid.[4]

Nimelt kadus erinevalt Mandri-Euroopa õigussüsteemist eraomandi väärtustamine ning selle asemele tuli kollektiivne omand. Samuti pooldas marksisim ateismi, internatsionalismi, kodanluse likvideerimist jne. Sellest lähtuvalt hakkas toimima ka sotsialistlik õigussüsteem, mis pooldas privaatsuse ja eraelu kadumist, erinevate vaadete ja väärtuste vähenemist ja ideaalis kaotamist ja eraomandi kaotamist.[5]

 
Sotsialist Karl Marxi teos, sotsialistlike põhimõtete alus

Nõukogude Liidu õigussüsteemi kontekstis tuleb vahet teha kahel aspektil: Nõukogude Liidu kodanike vahelistel õigussuhetel ja Nõukogude Liidu võimu realiseerimisel kodanike üle.

Nõukogude Liidu õigussüsteem algusaegadel muuda

Nõukogude Liidu võimuletulekuga võtsid ametnikud üle varem tsaaridele kuulunud õigused, mis tõstis nad seadusest kõrgemale, seega tavanormid ja reeglid valitsusametnikele ei kehtinud. Samuti vahetati välja vandekohtud, mis olid enne Nõukogude Liitu võrdlemisi autonoomsed. Vandekohtute asemele tulid tavalised kohtud, mille liikmed määras Ülemnõukogu, mis kontrollis kogu riigi legislatiivsüsteemi (kõik otsused võttis vastu ülemkohus, kes teatas alamatele kohtutele oma otsuse telefoni teel).[4]

Nõukogude Liidu kodanikel oli võimalus oma õiguste realiseerimiseks pöörduda kohtusse. Hoolimata võimalusest pöörduda kohtusse, ei saanud nõuda õigust lihtsalt konstitutsioonile (kuhu olid kirja pandud kõikide õigused ja kohustused), vaid tuli viidata konkreetsetele legislatiivaktidele, mistõttu kohtusüsteem oli tavakodaniku jaoks vaid illusioon.[6]

Suur vahe oli kas, tegemist oli riigi kohtumõistmisega inimese üle või inimestevaheliste tüliküsimuste lahendamisega. Inimestevahelised tüliküsimused ja probleemid lahendati võrdlemisi sarnaselt Mandri-Euroopa õigussüsteemiga, kuigi korruptsiooni esines palju rohkem[7]. Riigi kohtumõistmine kodaniku üle toimis teistmoodi: kriminaalasjades tegi riik otsuse, mis enamasti päädis vangilaagrisse saatmisega või mahalaskmisega, ning süüdistataval puudus võimalus end kaitsta. Enamus protsesside tulemusest sai süüdistatav teada öösel, kui talle järgi tuldi, et viia siis vastavalt mahalaskmisele või vangilaagrisse.[1]

Põhiseadused muuda

Põhiseadused aastate kaupa, 1918, 1924, 1936, 1977.

Inimõigused muuda

Nõukogude Liidu valitsusajal puudusid enamus inimõigused, sest isiku asemele tuli kollektiiv. Kaotati sõnavabadus, kehtestati tsensuur ning kõik inimõiguste rikkumised olid lubatud, kui need teenisid Nõukogude Liidu huve. Inimestele olid määratud normid, mille järgi nad elama pidid, ning nende rikkumine tõi kaasa kohese karistuse.[3]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 Richard Thornburgh (1990/69). The Soviet Union and the Rule of Law. - Foreign Affairs. Kd 2. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  2. Rudolf Schlesinger (1945). Soviet Legal Theory Its Social Background and Development. USA: Routledge.
  3. 3,0 3,1 Christi Scott Bartman (2010/43). Lawfare and the Definition of Aggression: What the Soviet Union and Russian Federation Can Teach Us. - Case Western Reserve Journal of International Law. Kd 1. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  4. 4,0 4,1 Peter B. Maggs. Soviet Law.
  5. Merje Oopkaup. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit 1920.-30. aastatel.
  6. Albert Boiter (1987/35). Law and Religion in the Soviet Union. - The American Journal of Comparative Law. Kd 1. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  7. Stephen H. Hanson. Ideology, Interests, and Identity Comparing Secession Crises in the USSR and Russia.

Välislingid muuda