Nõidkütt

"Nõidkütt" (originaalis "Der Freischütz", täpne tõlge on 'täpsuslaskur või 'võlulaskur') on Carl Maria von Weberi romantiline ooper kolmes vaatuses kõnedialoogidega Johann Friedrich Kindi libretole, mis lähtus Johann August Apeli ja Friedrich Launi Gespensterbuchi poolt 1811. aastal kirja pandud samanimelisest rahvalegendist.

"Nõidkütt" on esimene ja kõige mõjukam saksa romantiline ooper. Tituleeritud saksa rahvusooperiks. See 1817. aastal valminud teos on helilooja edukaim ooper. On vastu pidanud aegade proovile ega pole kunagi eriti Saksamaa ooperiteatrite püsirepertuaarist välja langenud.

Esmaettekanne toimus 18. juunil 1821 Berliini teatris Königliche Schauspielhaus. Peamiste rollide loojad olid Heinrich Stümer (Max), Heinrich Blume (Kaspar), Caroline Seidler-Wranitzky (Agathe), Johanna Eunicke (Ännchen), Johann Gottfried Karl Wauer (Kuno), Leberecht Gottlieb Rebenstein (Ottokar), August Wiedemann (Kilian). Dirigeeris Carl Maria von Weber.

Esietendus oli üks ooperiajaloo menukamaid. Juba avamängu esitati mitu korda. Nõuti mitmete muusikanumbrite kordamist. Ooperi lõppedes algasid ovatsioonid. Publik aplodeeris püsti seistes üle poole tunni, nõudes kümneid kordi osatäitjaid kummardama. Samal aastal tuli ooper ettekandmisele Viinis, Leipzigis, Karlsruhes, Frankfurdis Maini ääres, Prahas ja Kopenhaagenis. Järgmisel aastal vaimustas teos Londoni ja Pariisi publikut. Mõne aasta jooksul etendati ooperit peaaegu kõikides Euroopa tähtsamates ooperiteatrites, sealhulgas Rootsis, Venemaal, Hollandis, Poolas ja Ungaris, samuti Rio de Janeiros, Sydneys, Kaplinnas jm. Tallinnas oli teos esimest korda ettekandmisel 22. veebruaril 1825 Saksa teatris. Estonia mängukavas on see teos olnud 1920, 1980 ja 2003 ning Vanemuises 1957. aastal. Selle ooperi pruudipärja laulu saatel on pärja mahamängimine olnud sageli Eesti pulmapidustuste lahutamatu osa. Kuulsa Hundioru kuulide valamise stseeni muusikalist kujundlikkust pole väidetavalt keegi suutnud ületada.

Peamised osad: Böömi krahv Ottokar (bariton), jääger Max (tenor), krahvi metsaülem Kuno (bass), Kuno tütar Agathe (sopran), varakas talupoeg Kilian (bariton), jääger Kaspar (bass), Agathe nõbu Ännchen (sopran), erak/eremiit (bass), must jääger Samiel/Saatan (kõneroll).

Tegevus

Tegevus toimub Böömimaal 1648. aastal, vahetult pärast 30-aastase sõja lõppemist. Sündmustiku aluseks on legend kuulidest, millest kuus tabavad eksimatult märki, kuid seitsmes kuulub Saatanale (Samielile). Rikas talupoeg Kilian on võitnud laskmisvõistluse. Külaelanikud valivad ta küttide kuningaks. Noor jääger Max on õnnetu, sest ükski tema kuulidest pole seekord tabanud märki. Max armastab metsaülema Kuno tütart Agathet, kuid Kuno on seadnud tingimuseks, et ta saab tütre ja päranduseks ka metsaülema ameti, kui võidab laskmisvõistlused. Selleks ongi järgmisel päeval kavas korraldada võistlused. Agathele pretendeerib ka jääger Kaspar, kes aga on end müünud Saatanale (Samiel). Ta plaanib petta Maxi, et tuua noormees Saatanale ohvriks. Sellega loodab ta päästa oma elu ja saada ka Agathe. Kaspar annab Maxile oma võlupüssi, millest tulistatud kuulid alati märki tabavad. Max katsetab oma uut püssi. Hetkel, kui sellest tulistatud kuul tabab kotkast, kukub Agathe toa seinalt maha ühe tema esivanema portree, mis tüdrukut vigastab. Kaspar teeb ettepaneku kohtuda südaööl Hundikuristikus, et valada seitse kuuli, mis alati tabavad. Max on segaduses, kuid otsustab minna Hundiorgu asju klaarima. See plaan ehmatab Agathet. Kasparil saab leping Saatanaga läbi. Ta tahab seda veel kolmeks aastaks pikendada. Saatan on nõus, kui Kaspar toob talle uusi ohvreid. Kaspar on plaaninud, et Maxi jaoks valatud kuulidest peab seitsmes tabama Agathet. Max näeb õudusunenägudes ema vaimu ja Agathet koske sööstmas. Max ja Kaspar valavad seitse kuuli. Nad jagavad kuulid nii, et neli saab Max ja kolm Kaspar. Max kasutab kolm kuuli jahil ära. Viimase jätab ta krahv Ottokari ees peetavate laskevõistluste jaoks. Ta ei tea, et selle suunab lendu Saatan. Kuul peab tabama Agathet südamesse. Agathe nägi unes, et ta on valge tuvi, kelle pihta Max tulistab. Pruutneitsid punuvad pärja roosidest, mille eremiit on andnud Agathele, et kaitsta teda kurjade vaimude eest. Kuid Ännchen leiab Agathe pulmariietuse hulgast ka leinakimbu. Laskevõistlusel on krahv valinud märklauaks valge tuvi. Max tulistab. Agathe püüab saatuslikku lasku ära hoida, kuid jääb hiljaks. Kaspar ja Agathe langevad maha. Kaspar on surmavalt haavatud, Agathe vaid minestuses. Max tunnistab oma süü üles. Vürst käsib tal maalt lahkuda. Eremiit soovitab aga vürstil anda Maxile andeks. Max võib pärast aastast prooviaega Agathega abielluda.

Peamised muusikalood

• Maxi, Kaspari ja Kuno tertsett kooriga „Oh, diese Sonne”
• Maxi aaria „Durch die Wälder, durch die Auen”
• Kaspari joogilaul „Hier im irdschen Jammertal”; Änncheni ja Agathe duett „Schelm! Halt fest!”
• Agathe aaria „Leise, leise, fromme Weise!” ja kavatiin „Und ob die Wolke sie verhülle”
• Änncheni romanss „Einst träumte meiner sel’gen Base”
• pruudipärja punumise koor „Wir winden dir den Jungfernkranz”
• jahimeeste koor „Was gleicht wohl auf Erden dem Jägervergnügen?”