Must elevant-karihiir

Must elevant-karihiir (Rhynchocyon petersi) on üks 17-st elevant-karihiire perekonda kuuluvast liigist, keda leidub ainult Aafrikas [1].

Must elevant-karihiir

Kaitsestaatus
Soodsas seisundis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Torukoonulised Macroscelidea
Sugukond Torukoonlased Macroscelididae
Perekond Elevant-karihiir Rhynchocyon
Liik Must elevant-karihiir
Binaarne nimetus
Rhynchocyon petersi
Bocage, 1880

Nimi "elevant-karihiir" on tuletatud nende pika nina ja elevandi londi sarnasusest. Fülogeneetiline analüüs näitas, et elevant-karihiired on geneetiliselt tihedamalt seotud elevantidega kui karihiirtega[2].

Peamiselt elutsevad must elevant-karihiired madalmäestikes ning Keenia ja Tansaania tihedates metsades[3].

Elevant-karihiired on ühed kiireimad väikestest imetajatest, liikumiskiirused ulatuvad 28,8 kilomeetrini tunnis. Võrreldes teiste imetajatest putuktoidulistega on neil suhteliselt suur aju[4].

Kirjeldus muuda

Must elevant-karihiir on väike putuktoiduline imetaja, kes meenutab närilist või opossumit. Tal on soomuseline saba, pikk kärss ja enda suuruse kohta võrdlemisi pikad jalad. Pikki jalgu kasutab must elevant-karihiir, et liikuda hüpeldes nagu jänes[5].

Nagu teised Rhynchocyon perekonda kuuluvad liigid, on ka must elevant-karihiir võrdlemisi suurekasvuline. Täiskasvanud isendid kasvavad keskmiselt 28 cm suuruseks ja kaaluvad 450-700 g[3].

Looduses ulatub nende eluiga kahe ja poole kuni nelja aastani[5].

Käitumine ja paljunemine muuda

Nagu enamik elevant-karihiiri, elavad must elevant-karihiired monogaamsetes paarides, kaitstes umbes hektari suurust territooriumit, mida nad märgistavad lõhnanäärmetega[6][7][8]. Kuigi nad elavad paarides on järglaste saamine ainuke monogaamse eluviisi põhjus. Sotsiaalsed käitumismustrid ei ole kuigi tavalised ning elatakse erinevates pesades[9]. Must elevant-karihiir ehitab pesa maapinnale[7], tihtipeale puude alla[10], kasutades selleks kuivanud lehti[11].

Emastel isenditel esineb menstruaaltsükkel sarnaselt inimestega ja must elevant-karihiir on üks väheseid mitteprimaalsetest imetajatest, kellel see üldse esineb[12]. 1940. aastatel kasutati elevant-karihiiri inimeste menstruaaltsükli uurimiseks[13]. Must elevant-karihiirte paaritumisperiood kestab mitu päeva. Pärast paaritumist naasevad nad oma pesadesse tagasi. Tiinusperiood kestab 45-60 päeva, emasisendi pesakond koosneb ühest kuni kolmest järglasest, tiinust esineb mitu korda aastas. Järglased on peale sündi hästi arenenud ja on võimelised jooksma juba paar tundi peale sündi[8].

Toitumine muuda

Enamasti toitub elevant-karihiir putukatest, milleks on näiteks mardikad, termiidid ja sadajalgsed jne. Ta hangib oma toidu kaevates kärsaga pinnasesse augu ja haarab august putukaid keele abil[14], sarnaselt kukkur-sipelgakarule[15]. Suuremast saagist toitumine osutub talle keerukaks pika kärsa tõttu[15].

Viited muuda

  1. Wilson, D.E.; Reeder, D.M (eds.). (2005). Mammal Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference. Johns Hopkins University Press. Lk 85. ISBN 978-0-8018-8221-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. Kingdon, J. (1997). The Kingdon Field Guide to African Mammals. London: Academic Press. ISBN 978-0-691-11692-1.
  3. 3,0 3,1 G. Rathbun (1984). "Elephant-shrews, Order Macroscelidea". MacDonald (toim). The Encyclopedia of Mammals. New York: Facts on File Publications. Lk 730-735.
  4. Iwaniuk, A.; Kaufman, J.A.; Turner, G.H.; Holroyd, P.A.; Rovero, F.; Grossman, A. (2013). "Brain Volume of the Newly-Discovered Species Rhynchocyon udzungwensis (Mammalia: Afrotheria: Macroscelidea): Implications for Encephalization in Sengis". PLOS ONE. 8 (3): e58667.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. 5,0 5,1 Encyclopedia of Animals. Online database: EBSCO Publishing.
  6. C. D. Fitzgibbon & G. B. Rathbun (1994). Surveying Rhynchocyon elephant-shrews in tropical forest. Kd 32. African Journal of Ecology. Lk 50-57.
  7. 7,0 7,1 G. B. Rathbun (1979). The social structure and ecology of elephant-shrews. Kd 20. Journal of Comparative Ethology. Lk 1-77.
  8. 8,0 8,1 Rathbun, Galen B. Macdonald, D. (ed.). (1984). The Encyclopedia of Mammals. New York: Facts on File. Lk 730-733. ISBN 978-0-87196-871-5.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. "Short-eared elephant-shrew (Macroscelides proboscideus) - A "living fossil" from the Namib-desert". Natur Spot. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2011. Vaadatud 1. veebruar 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  10. Stephanie Coster & David O. Ribble (2005), "Density and cover preferences of Black-and-rufous elephant-shrews (Rhynchocyon petersi) in Chome Forest Reserve, Tanzania", Belgian Journal of Zoology, 135: 175–177
  11. Norbert J. Cordeiro; Nathalie Seddon; David R. Capper; Jonathan M. M. Ekstrom; Kim M. Howell; Isabel S. Isherwood; Charles A. M. Msuya; Jonas T. Mushi; Andrew W. Perkin; Robert G. Pople & William T. Stanley (2005), "Notes on the ecology and status of some forest mammals in four Eastern Arc Mountains", Journal of East African Natural History, 94 (1): 175–189, [alaline kõdulink]#x5D;2.0.CO;2.short doi:10.2982/0012-8317(2005)94[175:noteas]2.0.co;2
  12. van der Horst, Cornelius; Gillman, Joseph (1941). "The menstrual cycle in Elephantulus". The South African Journal of Medical Sciences. 6: 27–47.
  13. Carter, A.M. (2018). "Classics revisited: C. J. Van der Horst on pregnancy and menstruation in elephant shrews". Placenta. 67: 24–30. doi:10.1016/j.placenta.2018.05.010. PMID 29941170
  14. J. Kingdon (1997), The Kingdon Field Guide to African Mammals, Academic Press, Lk. 142–152
  15. 15,0 15,1 Rathbun, Galen B. (September 1992). "The Fairly True Elephant-Shrew". Natural History. New York. 101.