Musica ficta (ladina keeles fingere, ette kujutama, leiutama, välja mõtlema) ehk musica falsa (ladina keeles falsus, vale) on 12.–17. sajandi muusikas heksakordi helide valikuline altereerimine.

Musica ficta mõistet kasutasid muusikateoreetikud 12. sajandi lõpust kuni 16. sajandini vastandina mõistetele musica recta ehk musica vera. Musica ficta all mõisteti Guido käe abil esitatud heksakordide süsteemi kunstlikke laiendusi.

Tänapäeval arvatakse, et keskaja ja renessansi polüfooniline muusika oli noteeritud preskriptiivselt. See nõudis esitajatelt noodikirja tõlgendamist vastavalt oma väljaõppele teatud kontrapunktiliste ja meloodiliste kriteeriumide alusel, mille põhiliseks nõudeks oli tagada konsonantside puhtus ja kadentside õige lahendamine. Neid nõudeid suudeti enamasti täita ka musica recta puhul, mistõttu musica fictat kasutati ainult vajadusel, tänapäevases mõttes juhuslikke alteratsioonimärke lisades.

Tänapäeval mõistetakse musica ficta all nii noodiväljaannetes kui ka esitustes algsest nooditekstist kõrvale kalduvaid noteerimata variante. Väljaannete toimetajad lisavad partituuridesse esitajate arvamustel põhinevaid juhuslikke alteratsioonimärke kas noodi kohale, sulgudesse või väiksemas kirjas, et eristada neid algses käsikirjas märgitust.

Mõiste ajalugu muuda

Juba 11. sajandil kasutati omadussõna falsa intervalliõpetuse kontekstis.

Alates 12. sajandist kasutatakse terminit musica falsa võimaluse tähenduses tõlgendada heksakordide üksikuid helisid altereeritavatena.

Mõned 13. sajandi teoreetikud omistasid terminile musica falsa negatiivse tähenduse, mõistes seda alteratsioonide väära kasutamisena.

Alates 13. sajandist kasutatakse lisaks musica falsa'le ka rööpterminit musica ficta, millest alates 15. sajandist sai põhitermin. Musica falsa jäi siiski kasutusse seoses intervallide klassifitseerimisega.

Alates 14. sajandist kirjeldatakse termini musica ficta abil juba võimalust altereerida heksakordi kõiki astmeid.

Alates 15. sajandist on musica ficta't kirjeldatud musica vocalis regulata erijuhtumina.

Alates 16. sajandist hakatai terminit musica ficta kasutama tervete heliridade transponeerimise ehk itaalia keeles scala finta tähenduses. Musica ficta'st tuletati ka mõisted cantus falsus ja cantus fictus, voces falsae ja voces fictae, scala ficta ja scala finta, intervalli tähistamiseks näiteks falsa quinta.