Mulviuse silla lahing
Mulviuse silla lahing toimus Vana-Rooma keisrite Constantinuse ja Maxentiuse vahel 28. oktoobril 312. Lahing sai nime Mulviuse silla järgi, mis ühendab Roomas kaht Tiberi jõe kallast.
Allikad muuda
Esimesena krisltiku käsitluse kirjutas lahingust Lactantius oma teoses De mortibus persecutorum. Samuti kirjeldas neid sündmusi Eusebios oma 324. aastal ilmunud "Kiriku ajaloos".[1]
Pärimus Constantinuse ilmutusest muuda
Kiriku pärimuse kohaselt sai Constantinus 27. oktoobril 312. aastal enne Mulviuse silla lahingut kogemuse, kus ta nägi taevas päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolit, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu In hoc signo vinces ("selle (märgi) all võida!").[2] Constantinus oli enne lahingut käskinud oma sõduritel maalida oma kilpidele hii-roo sümbol.
Neist sündmusest kirjutas kõige varem Lactantius, kes väitis, et Constantinus nägi enne lahingut unes, kuidas kristlaste jumal käskiks tal kasutada oma sõjaväe kilpidel hii-roo sümbolit. Pärast teda kirjutas Eusebios "Kiriku ajaloos"[3] sellest, et enne unenägu nägid Constantinus ja tema sõdurid taevas päikesevalguses risti, millele olid lisatud sõnad In hoc signo vinces. Seejärel aga ilmutas Jeesus end Constantinusele unenäos, milles selgitas, et kristliku sümboli kasutamine aitab võita lahingu.[4]
Briti ajaloolane Adrian Goldsworthy on pidanud seda tõesti sündinud looks. See oli tema arvates "ajale omane komme", mida hilisemates sõjakäikudes ei korratud. Tema arvates oli Constantinuse eesmärk näidata oma alluvatele, et neid aitab jumalik vägi. Praktilise külje pealt võimaldas see eristada oma vägesid vaenlase omadest, sest kodusõja tingimustes võisid mõlemad osapooled kasutada sarnast varustust ja "välivorme".
Saksa ajaloolane Hartwin Brandt pidas võimatuks, et Constantinus oleks oskusliku võimupoliitikuna käskinud valdavalt paganatest koosnevatel vägedel oma kilpidele kristliku sümboli panna ning selle all lahingusse minna. Samas võis ta pärast seda olla tänulik kristlikule jumalale, kes erines Maxentiuse paganlikest jumalatest.[5]
Lahingu käik muuda
Constantinuse laager paiknes ilmselt tänapäeva Rooma linna Malborghetto piirkonnas. Maxentius oli kindlustanud ennast Rooma linnas ning hävitanud sillad, sealhulgas Mulviuse silla, kuid Maxentius lahkus oma vägedega Roomast ning ületas Tiberi jõe. Sõdivad pooled kohtusid Mulviuse silla juures, mis oli varem olnud kivisild, mille asemele rajati pärast hävitamist ujuksild. Sõdivad pooled kohtusid Saxa Rubra piirkonnas, kus Constantinus ajas Maxentiuse koos oma vägedega taganema, kes kasutasid selleks ujuksilda, kuid Maxentius koos paljude sõduritega, kes kandsid raskeid soomusrüüsid, ilmselt kukkusid silla pealt jõkke ning uppusid.[6] Sild võis taganevate vägede raskuse tagajärjel kokku variseda.[7]
Lahingu tagajärjed muuda
Constantinus lasi oma ajalookirjutuses kujutada Maxentiust türannina, kellest Rooma linna elanikel oli hea meel vabaneda.[8] Pärast lahingut ei teadnud Rooma paganlik senat, kuidas Constantinuse võitu suhtuda. 315/316. aastal talle püstitatud triumfikaarel kujutati tema ihukaitseväelasi, kuid mitte tema uut khi-rho sõjasümbolit. Sellel kujutati tavaliste paganlike taevast pärit jumaluste toetust.[9]
Viited muuda
- ↑ Piétri, Charles. Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250-430). Freiburg, 2010. Lk. 202.
- ↑ Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
- ↑ Vt. Eusebius Pamphilius: Church History, Life of Constantine, Oration in Praise of Constantine. http://www.ccel.org/ccel/schaff/npnf201.iv.vi.i.xxviii.html (17.01.2014)]
- ↑ Goldsworthy, Adrian. How Rome fell : death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 182.
- ↑ Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
- ↑ Lenski, Noel. The reign of Constantine. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 69-70.
- ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 178.
- ↑ Lenski, Noel. Lk. 70.
- ↑ Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 621.