Moskva-Leedu sõda (1507–1508)
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2009) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Moskva-Leedu sõda oli aastatel 1507–1508 toimunud sõda ühelt poolt Moskva suurvürstiriigi ja teiselt poolt Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel, kes oli personaalunioonis Poola Kuningriigiga.
| Kolmas Moskva-Leedu sõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1507–1508 | ||
| Toimumiskoht | Leedu Suurvürstiriigi idaosa | ||
| Tulemus | viik, territoriaalseid muudatusi ei toimunud | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Eeldused muuda
Sõja põhjuseks oli ühelt poolt Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi valitseja katse võtta revanš kaotuse eest eelmises Moskva-Leedu sõjas aastatel 1500–1503 ja teiselt poolt Moskva riigi poliitika jätkamine kõigi vene maade oma võimu alla ühendamiseks. Pärast vene maade ühendamist põhjas ja kirdes toimus peamine võitlus läänevene maade pärast, mida kontrollis Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik.
1500–1503 aastate sõjas kaotas Leedu umbes 1/3 oma territooriumist, mis oli asustatud slaavlastega. Pärast suurvürst Ivan III surma, kes oli edukas kahes esimeses Moskva-Leedu sõjas, astus troonile Vassili III. Seda tähistas Moskva Suurvürstiriigi välispoliitilise positsiooni nõrgenemine (sõjaline lüüasaamine Kaasani khaaniriigilt, liitlassuhete katkemine Krimmi khaaniriigiga). Leedus astus pärast Aleksandrase surma troonile Žygimantas Senasis, kes sõlmis moskvavastased lepingud Krimmi khaaniga.
Sõja käik muuda
1507. aasta veebruaris, pärast Vassili III keeldumist täita Leedu uue suurvürsti Zygmunt I ultimaatum Blagoveštšenski vaherahuga saadud maade tagastamise kohta, otsustas Leedu, Vene ja Žemaitija seim sõda alustada. Sõjategevus algas 1507 suvel üheaegsete rünnakutega leedulaste poolt Tšernigovi ja Brjanski maadele ning krimmitatarlaste poolt Verhovski vürstiriikidesse. 9. augusti lahingus Okaa jõel said tatari väed Moskva vojevoodi I. I. Holmski vägedelt lüüa. Võit tatarlaste üle võimaldas vene vägedel minna üle pealetungile ja siseneda Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi territooriumile. Kuid katse vallutada Mstislavl oli edutu.
Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaosa slaavlastest elanikkond oli moskvameelne. Üheks põhjuseks oli religioosne pinge, slaavlastest õigeusklikud püüdlesid õigeuskliku riigi koosseisu. Moskva toetas õigeuskliku elanikkonna väljaastumisi. Selles olukorras teatasid vürst Mihhail Lvovitš Glinski, tema vend Vassili Lvovitš Glinski ja teised šlahta liikmed üleminekust moskva valitseja teenistusse koos oma valitsetavate Turaŭ maavaldustega, mis olid antud nende esivanemate valitsemise alla pärast Moskva suurvürstiriigis toimunud võimuvõitluseskaotust ning Leedu suurvürsti teenistusse asumit. Glinskite väed võtsid Mozõri, Kljotski, piirasid Žitomiri ja Ovrutši, ning piirasid koos Moskva suurvürsti väejuhi Vassili Ivanovitš Šemjatšitši vägedega Minskit ja Slutskit.
Vene väed Jakov Zahharitš Koškini ja Daniil Vassiljevitš Štšenja juhtimisel piirasid Oršat, kuid juulis 1508. aastal pidid taganema suure leedu väe lähenemise tõttu. Leedu, Vene ja Žemaitija väed vallutasid Belaja, Toropetsi ja Dorogobuži, kuid Moskva väed Daniil Vasiljevitš Štšenja juhtimisel võtsid need ruttu tagasi.
Rahuleping muuda
Septembris 1508 algasid Žygimantas Senasise ja Vassili III vahel rahukõnelused. Rahuleping allkirjastati 8. oktoobril 1508. Selle järgi tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija kõiki eelnenud Moskva vürsti Ivan III vallutusi. Glinskite maad omakorda jäid Leedu, Vene ja Žemaitija koosseisu, ning Glinskid pidid koos varaga Moskva vürstiriiki kolima.