Monoenergism on Konstantinoopoli patriarhi Sergios I poolt välja töötatud kristlik hereetiline ja skismaatiline õpetus, mis on tihedalt seotud monofüsiitliku hereesiaga.

Monoenergism tunnustas ühelt poolt Chalkedoni kirikukogu õpetust Kristuse kahest loomusest (jumalikust loomusest ja inimlikust loomusest), kuid lisas õpetuse, et Kristusel on üks energia (tegevus) ja üks tahe; ortodoksse õpetuse järgi on kummalgi loomusel oma energia ja oma tahe. Monofüsiitide seisukohast erines monoenergism selle poolest, et õpetus ühest loomusest asendati õpetusega, et kuigi Kristusel oli kaks loomust, olid nad nõnda omavahel seotud ja kooskõlastatud, et Kristuses toimis nii jumaliku kui ka inimliku loomuse tegevuses üks jumalinimese energia ja üks tahe. Energia mõiste aga jäeti meelega nii ebamääraseks, et see võimaldas suvalist tõlgendust.

7. sajandi esimesel poolel tegi Pärsia vallutusi keisririigile kuuluvates Egiptuses ja Süürias (monofüsiitlikud Süüria ja Egiptus oleksid äärepealt läinud Pärsia rüppe) ning Bütsantsi keiser Herakleios I hakkas otsima lepitust ortodokssete düofüsitismi pooldajate ning monofüsiitide vahel. Tähtis oli mitte anda vaenlastele võimalust kasutada ära riigisisest usulist lõhet.

Aastal 622 tuli Herakleios Armeenias esimest korda välja õpetusega, mille kohaselt Kristusel kui ühel isikul on küll nii jumalik kui ka inimlik loomus, kuid ainult üks tahe (thelēma) ja üks energia (tegevus; energeia).

Herakleios tegi Konstantinoopoli patriarhile Sergios I-le ülesandeks leida vormel, millega mõlemad pooled nõustuksid. Umbes 633 kiitis keiser heaks Sergiose poolt välja pakutud monoenergismi ning käskis seda kogu riigis levitada.

Kuigi monoenergismi pooldasid keiser, Aleksandria patriarh Kyros (Egiptuses; kokkulepe saavutati umbes 633), Konstantinoopoli patriarh ja Antookia patriarh (Süürias) ning ka Armeenia Apostlik Kirik, ei õnnestunud ortodoksia ja monofüsitismi pooldajate vastuseisu tõttu seda juurutada. Süüria ja Egiptuse vaimulikkonnas kohtas monoenergism siiski vastuseisu. Eriti teravalt astus monoenergismi vastu välja Jeruusalemma patriarh Sophronios Jeruusalemmast, kes kuulutas selle lihtsalt monofüsitismi variandiks. Paavst Honorius I sallis algul seda õpetust, kuigi ta kirjutas Konstantinoopoli patriarhile Sergios I-le kirja, milles ta palus mõistete lähemat määratlemist ja kogu õpetuse valgustamist. Hiljem ta monoenergismi ei toetanud.

Et toetust ei saadud, taganesid keiser ja Konstantinoopoli patriarh 638 monoenergismist, kuid kohe püüdsid nad juurutada uut dogmat Kristuse ühtsest tahtest, monoteletismi.

Monoenergismi lükkas lõplikult tagasi Konstantinoopoli III kirikukogu (kuues oikumeeniline kirikukogu). See õpetus mõisteti hukka ning selle rajajad ja pooldajad tunnistati ketseriteks. Sõnastati, et Kristuses toimis kaks energiat (düoenergism) ja kaks tahet (düoteletism).

Artikli kirjutamisel on kasutatud tšehhi, horvaadi, poola, rootsi ja inglise Vikipeedia artiklit seisuga 25.10.2008.