Moha (paali ja sanskriti keeles; tiibeti keeles གཏི་མུག, timuk; hiina keeles 癡 või 痴 (hääldus pinyinis) chī) on pettekujutlus, rumalus, segaduses olek. See on budismis üks peamisi põhjusi, mis hoiab olendeid sansaaras.[1]

Avidyā ehk teadmatus on sellele lähedane mõiste. Konkreetsed teadmatuse objektid on erinevates õpetustes erinevad, nagu ka selle ületamise viisid.

Koos iha ja vihaga on rumalus või pettekujutlus üks kolmest meelemürgist. Olemiseratta keskel sümboliseerib seda siga.

Budistlikus kosmoloogias vastab pettekujutlusele õnnetu seisund loomana.

Asju ja nähtusi nähakse pettekujutluste tõttu moonutatuna. Moonutusi (vipallāsa) on kolme liiki:

  • tajumoonutused (saññā-vipallāsa),
  • teadvuse moonutused (citta-vipallāsa) ja
  • vaatemoonutused (diṭṭhi-vipallāsa).

Moonutuste tõttu võivad tekkida pettekujutlused, et muutuv (anicca) on püsiv (nicca), kannatus (dukkha) on õnn (sukha), isetus (anatta) on mina (attā) ja ebameeldiv (asubha) on meeldiv (subha).

Moonutused põhjustavad seeläbi kannatusi.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Damien Keown (2004). A Dictionary of Buddhism. Oxford University Press. pp. 8, 47, 89, 106, 143. ISBN 978-0-19-157917-2.
  2. Vipallāsa-sutta, AN 4.49.