Vikipeedia

Miinisadam

sadam Tallinnas

Miinisadam on sadam Tallinnas Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres aadressil Miinisadama 4. Seda kasutab Eesti merevägi.

Kirjeldus muuda

Miinisadam külgneb Hundipea ja Noblessneri sadamaga. Sadamasse on rajatud kuus kaid, millest praeguseks on (algse numeratsiooni järgi) 3. ja 4. kai lammutatud ning kasutuses on 5. kai (u 240 m pikk) ja 6. kai (u 260 m pikk). Lainemurdja varju on paigaldatud väike ujuvkai. Lainemurdja on kahe läbipääsuga, millest on kasutusel üldjuhul vaid läänepoolsem. 2. kail asub u 12 m laiune rööbastega kaldtee ehk slipp, mis eeldatavasti rajati Nõukogude eksperimentaalsete õhkpadjal liikuvate (Pelikan-klassi) ranniku-miinitraalerite maabumiseks. Suure miinilao hoonesse on ehitatud ka kasarmu osa koos õpperuumidega. Sadama akvatooriumisse sisenemine on mereväe loata keelatud.

Ajalugu muuda

Sadama kavandamine ja nimi muuda

Peeter Suure sadama nime kandvat uut Venemaa keisririigi mereväebaasi kavandati Tallinna juba 1908. aastal. Rajatavasse baasi oli plaanis ehitada ka meremiinide, torpeedode jms relvastusega laevade sadam koos nii varustuse ladustamise ja hooldamise kui ka laevade hooldamise ehitistega. Sellele sadamabasseinile antud nimetuse (vene keeles Минная гавань) otsetõlkest pärineb ka eestikeelne Miinisadam, kuigi projektdokumentatsioonis kasutati prantsuse keeles ka varianti Port des Torpeillers,[1] mis tähendab torpeedokaatrite sadamat.

 
Tallinn Miinisadam ja Karavanisadam (1923)

Praegu vanim teadaolev Peterburi kaitse pea- ehk keskpositsiooni laevastiku peaoperatsioonibaasi projekt on pärit 18. detsembrist (vkj 5. detsembrist) 1911.[2] Sellelt on nähe, et idaosas on juba kujutatud ka praeguse Miinisadama algvarianti.

Ehitamine muuda

 
Miinisadama aastatel 1913–1918 ehitatud laohoone (tänapäeal aadress Miinisadama tänav 3 // 4)

Mereväebaasi pidulik nurgakivi paneku tseremoonia toimus 12. juulil (vkj 29. juunil) 1912 Väikesel Paljassaarel, kus osales ka Venemaa keiser Nikolai II. Tänapäeval tuntakse seda ehitist Katariina muulina. See oli ka Miinisadama ehituse ametlik algus, ehkki ettevalmistavad tööd olid alanud juba varem.

Aastatel 1912–1917 ühendati Suurt ja Väikest Paljassaart mandrist eraldav osa Kopli poolsaarega mere täitmise teel[3].

Baasi sadamate idapoolse basseini kaide ääres oleksid laadimiseks ja hooldamiseks peatunud miinilaevad, torpeedopaadid jms. Kaldale kerkis suur kolmekorruseline miiniladu, muud laod ja töökojad ning kaks katlamaja-elektrijaama, kumbki oma korstnaga – väiksem ala idanurgas, suurem ala keskel suure miinilao juures. Katlamaju ja elektrijaamu oli vaja selleks, et pikemaajaliste seisakute ajal oli kaiäärseid laevu kergem hoida kaldakütte ja -voolu peal, kui kulutada nende endi süsteeme.

Keskmisest laost sai valmis ainult osa raudbetoonsõrestikust, mida on hiljem mitu korda ümber ehitatud. Hundipea mäele rajati 1920. aastatel üks ruudu- ja üks ringikujuline huvitava tarindiga pooleldi maa-alune kütusehoidla (mistõttu rahvas kutsus kohta Munamäeks), mis asub tänapäeval aadressil Lume tänav 18c. Tööstuse tänava ääres hakati ehitama veel kolme maa-alust kütusehoidlat, mis arvatavasti sarnanesid Hundipea ümarhoidlaga.

Miinisadama hoonetest on säilinud raudbetoonist Miinisadama laohoone[4], raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga Miinisadama aku- ja torpeedokoda[5] ja Miinisadama katlamaja korstnaga. Sisseseade ei ole säilinud[6].

Eesti merejõudude kasutuses 1925–1940 muuda

 
Laevad Sõjasadamas umbes 1930. aastal

Pärast Vabadussõja lõppu oli suure akvatooriumiga Miinisadam üsna kehvas seisus, kuid seda süvendati ja korrastati järgnevatel aastatel. 1925. aastal nimetati sadam Sõjasadamaks ja Eesti merejõudude kaubasadamas seisnud laevad paiknesid sinna ümber. Sadama teenindamiseks moodustati merejõududes 1927. aastal Merejõudude baas, mille koosseisu arvati ka abilaevastik.

Sadamabasseini põhja- ja läänepoolne osa võeti kasutusele kaubasadamana, sõjalaevad paiknesid basseini lõunaosas. Süvendamata jäi sadama keskosa, kuhu jäi laevadele läbimatu madalik.

1934. aastaks ehitati Sõjasadamas välja kaid, paigaldati aurutorustik ja veemagistraal, elekter, ehitati kaks raudteeliini, remonditi ja sisustati laevaremonditöökoda, torpeedode ja akumulaatorite töökoda, laod, suurtüki-, miini- ja mehaanika õppeklassid, spordisaal ja pesumaja. Tehniliseks teenindamiseks oli eraldi üksusena merejõudude baas, mis 1940. aastaks koosnes üld-, miini-torpeedo-, suurtüki-, tehnika- ja majandusjaoskonnast.

Aastatel 1927–1940 oli Sõjasadama ülem kaptenmajor Mihkel Kõvamees.

NSV Liidu Balti laevastiku kasutuses kuni 1994 muuda

1940. aasta 17. juunil võttis Punalipulise Balti laevastiku valvevalitsuse koondpataljon üle Sõjasadama ja laevastiku kasarmud Tallinnas ning seejärel hakkas sadam kuuluma Tallinna mereväebaasi. Tallinna Uussadamas anti NSV Liidu merejõududele kasutada 9,8 hektari suurune veeala ja 1,4 hektarit maad.

Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 kasutas sadamat Saksa Kriegsmarine.

Pärast Teise maailmasõja lõppu paiknes taas ümber nimetatud Miinisadamas peamiselt NSV Liidu mereväe 94. punalipuline miinitraalerite brigaad, mis ühtlasi puhastas sõja ajal väga tihedalt mineeritud Soome lahte veel aastaid. Lisaks asusid sadamas üksik valvelaevade divisjon ja üksik väikeste allveelaevahävitajate divisjon. Sadama lõunapoolsesse ossa rajati spetsiaalne laiem slipp-kaldtee hõljuk-miinitraalerite kaldale sõiduks. Ilmselt 1970. aastail rajati sadamasse läänepoolsele kõrgemale nõlvale laeva vööri kuju imiteeriv ausammas koos memoriaaliga aastail 1941–1945 hukkunud nõukogude mereväelastele.

1990-ndate algul asusid sadamas lisaks 94. miinitraalerite brigaadile veel 14. üksik kaardiväe allveetõrjelaevade divisjon, 6. laevaremonditöökoda, Tallinna 167. ja 168. demagnetiseerimislaevade baas ja 37. sadama reidijaam. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja juba teada oleva vägede lahkumise ootel rüüstati kõik Miinisadamas seisvad laevad, mida polnud võimalik või otstarbekas kaasa viia. Miinilaevade väärismetallist detaile ja varustust müüdi tutvuste kaudu ka eraisikutele. Vrakid jäeti kai äärde unarusse ja osa neist uputati või uppusid sealsamas. Vene Balti laevastiku vägede varustuse äraviimiseks Eestist saabusid laevad peamiselt mujalt. Rüüstati ka sadamarajatisi.

 
Miinisadam vahetult pärast Vene vägede lahkumist 1994

Eesti mereväe kasutuses alates 1994 muuda

 
Päästeharjutus Miinisadamas (2008)
 
Taamal paistab Miinisadam

Vabariigi Valitsuse 18. mai 1994. aasta korraldusega nr 333[7] anti sadam Kaitseministeeriumile. Venemaa Föderatsiooni mereväe Balti laevastik andis Miinisadama Eesti mereväele üle 1994. aasta 31. augusti hilisõhtul.[8]

Vene vägede lahkudes oli Miinisadamas maha jäetud või uputatud 12 laeva, mille tankides oli 15 tonni kütust. Samuti leiti 1994. aastal inventeerimise käigus sadama põhjast laskemoona ja 24 tonni olmeprahti. Sadama maismaa-alal hinnati 1993. aastal naftasaadustega reostunud ala suuruseks 3400 m2, kus õli- ja kütusejääke oli 6 tonni. Muudest jäätmetest leidus 570 tonni metallijäätmeid ja 800 tonni ehitusmaterjalide jäätmeid.[9] Sadamaehitiste sisustus ja süsteemid oli amortiseerunud, rüüstatud või lõhutud. 1995. aasta sügisel puhastati sadama akvatoorium Vene sõjalaevade vrakkidest, mida aitas üles tõsta vene ujuvkraana-tõstelaev Sudopodjom-1. Vrakid utiliseeriti. Järgnevail aastail koristati muu maja jäetud risu. Ehitised korrastati suures osas kasutuskõlblikeks 1990-ndate lõpuks, kuid vajasid veel lisarenoveerimist. Samuti vajasid uuendamist kaid.

2008. aastal algatati mitme Miinisadama ehitise muinsuskaitse alla võtmine. 2014. aastal võeti kaitse alla suur miiniladu (mälestis nr 28773), läänepoolne ladu-töökoda (mälestis nr 28774) ja suur katlamaja koos korstnaga (mälestis nr 28775)[10]. Lagunenud välisvoodriga idapoolne ladu-kantselei aga ehitati 2009. aastal ümber ja jäeti seetõttu vähese autentsuse tõttu muinsuskaitse alt välja. Kaitse alt jäi välja ka väike katlamaja korstnaga, mis asub praeguse krundijaotuse järgi Noblessneri sadama alal. Hundipea ümarast kütusehoidlast on tehtud garaaž, teised kütusehoidlad on lammutatud. Lammutati ka sadama territooriumi lõunaossa nõlvale nõukogude ajal rajatud memoriaal, mida kaitse alla ei võetud.

Sadamat on osade kaupa renoveeritud. 2007. aasta augustis valmisid põhjapoolsete kaide uued konstruktsioonid umbes 500 m ulatuses. Hiljem lammutati aga miinilao hoone ees olnud pikk kai, kuna selle seisund oli muutunud ohtlikuks. Mereväele on piisanud esialgu põhjapoolsetest kaidest.

2015. aasta kevadel renoveeriti lõpuks Miinisadama suur miiniladu, millest sai kasarmuhoone.

Merepoolse muuli varju on paigaldatud 2017–2018 paiku ujuvkai.

Kultuur muuda

Nõukogude perioodil 1985. aastal valmis Miinisadama ainetel venekeelne ilukirjanduslik raamat "Miinisadam", autor Juri Baranov.

Miinisadamast on salvestatud ka laul "Minnaja Gavan" ('miinisadam'), autor Sergei Djudin.[viide?]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Nt Eesti Meremuuseum MM F 9278
  2. ↑ Venemaa Riiklik Mereväearhiiv RGAVMF 326-2-1604
  3. ↑ Paljassaare, www.eki.ee, (vaadatud 10.09.2023)
  4. ↑ Kultuurimälestis nr 28773 "Miinisadama ladu"
  5. ↑ Kultuurimälestis nr 28774 "Miinisadama aku- ja torpeedokoda"
  6. ↑ Kultuurimälestis nr 28775 "Miinisadama katlamaja koos korstnaga"
  7. ↑ "Vabariigi Valitsuse 18. mai 1994. a korraldus nr 333–Riigi Teataja". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 14. aprillil 2024.
  8. ↑ Madli Vitismann. Lahkusid 31. augustil kell 21. Meremees, 27. september 1994
  9. ↑ Koostanud ja toimetanud Anto Raukas, ENDISE NÕUKOGUDE LIIDU SÕJAVÄE JÄÄKREOSTUS JA SELLE LIKVIDEERIMINE. Tallinn: Keskkonnaministeerium, 1999, lk 77.
  10. ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine, RT III, 30.04.2014, 1

Kirjandus muuda

  • Robert Treufeldt. "Peeter Suure merekindlus". // Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks. // Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 6–9
  • Robert Treufeldt. "Peeter Suure Sadam, uus sõjasadam Tallinnas". // Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Tallinn 2015. Lk 102–108

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Miinisadam&oldid=6625011"