Mihhail Zlatkovski

Venemaa maalikunstnik

Mihhail Zlatkovski (vene keeles Михаил Михайлович Златковский; sündinud 21. augustil 1944) on vene kunstnik ja karikaturist.

Zlatkovski on pälvinud 220 rahvusvahelist tarbegraafikaalast autasu: plakatikunsti, meediakujunduse ja animatsiooni vallas, kuid enamik siiski karikatuuride eest – üle 50 auhinna Belgias, Bulgaarias, Saksamaal, Iraanis, Itaalias, Kanadas, Poolas, Rumeenias, USA-s, Prantsusmaal, Jugoslaavias, Jaapanis jt riikides.

Zlatkovski on olnud mitme ajalehe ja ajakirja, näiteks Himija i Žizn, Moskovskije Novosti, Literarturnaja Gazeta, Novõje izestija peakujundaja. Tema peamine panus on satiirilised joonistused, mida on ilmunud paljudes väljaannetes üle maailma.

Aastatel 1975–1980 töötas kunstnik vene poeedi Vladimir Võssotski loomingule pühendatud plakatiseeria kallal. Pärast poeedi surma anti originaalid üle V. Võssotski muuseumile.

Aastatel 1981–1988 oli kunstniku looming poliitilistel motiividel NSV Liidus keelatud. Alles perestroika saabudes said tema tööd laiemalt tuntuks. Kunstnik avaldas demokraatia ja inimõiguste teemalisi ning totalitaarse mõtlemisviisi vastu võitlevaid joonistusi, plakateid ja illustratsioone. 1987. aastast oli Zlatkov illustratsiooniseeria “Moi Gorbi” (Minu Gorbi) autor, seeria leidis kajastamist maailmapressi juhtivates väljaannetes.

1988. aastal hakkas inimõiguslane Sergei Grigorjants kirjastama väljaannet Glasnost ja tegi mitmele juhtivale kunstnikule ettepaneku koostööks. M. Zlatkovski oli ainus, kes nõustus ja kujundas väljaannet 15 aastat tasuta. Tema joonistusi kasutavad honorarita ka sellised demokraatlikud väljaanded nagu Iskra ja Za prava tšeloveka. Neid kasutatakse agitatsioonimaterjalina meeleavaldustel, miitingutel ja koosolekutel.

1991. aasta augustiputši ajal liitus kunstnik võitlusega demokraatia eest. Paljundusi tema hunta vastu suunatud joonistustest levitati Moskva linnas tuhandete kaupa.

Ajakiri Witty World tunnistas Mihhail Zlatkovski kõigi aegade parimaks karikatuurikunstnikuks. 2005. aastal Portugalis toimunud huumorikunstifestivalil sai ta peaauhinna – maailma parima kunstniku auhinna.

M. Zlatkovski on Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi Kunstiteaduse Instituudi teadur, tema poolt on ettevalmistatud doktoritöö kunstiajaloo alal, välja antud raamatuid vene ja maailma karikatuuri kohta, kus eraldi peatükk on pühendatud eesti karikatuurikunstile.

M. Zlatkovski oli mitu aastat Moskva Ülikooli professor ja õpetas kursust “Ajalehtede ja ajakirjade kujundus”. M. Zlatkovski on Vene Föderatsiooni Karikaturistide Liidu asutaja ja alaline president, Rahvusvahelise Karikaturistide Liitude Föderatsiooni (FEKO) asepresident, Rahvusvahelise Karikaturistide Liidu asutajaliige.

M. Zlatkovski on Rahvusvahelise Pedagoogika Akadeemia tegevliige, Prantsuse Huumorikunsti Akadeemia ja Peterburi Autoriteetide Akadeemia Kuldne Ostap liige. Kõikidel iga-aastastel Venemaa pressikujunduse konkurssidel on tema tööd pälvinud peaauhindu.

2006. aastal korraldas ta rahvusvahelise satiirilise joonistuste näituse Anna Politkovskaja mälestuseks, mis kaasnes Saksamaal ja Prantsusmaal Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu konverentsidega.

M. Zlatkovski on mitmes riigis ja ÜRO-s toimuva aktsiooni “Karikatuur rahu eest” osaleja.

M. Zlatkovski looming kannab selget opositsioonilist värvingut kehtiva võimukorra suhtes Venemaal. Seetõttu ei ole pälvinud Venemaal aunimetusi ja aumärke. Ainult Venemaa Ajakirjanike Liit autasustas teda 2002. aastal liidu kõrgema autasuga Kuldne sulg ja valis liidu sekretäriks, massiteabevahendite rahvuslike programmide juhiks.

Seosed Eestiga muuda

Eestiga seovad Zlatkovskit pikaajalised loomingulised suhted. Zlatkovskil olid ja on loomingulised sidemed tuntud eesti kunstnikega: Priit Pärna, Rein Lauksi, Elle Tikerpäe, Toomas Kalli, Hillar Metsa, Edgar Valteri, Mati Küti ja teistega.

Zlatkovski esimene isikunäitus Eestis toimus 1978. aastal teoreetilise bioloogia konverentsi ajal Viitnal. Sellele järgnes isikunäitus Tartu Ülikooli kohvikus (konverentsi "Bioloogia ja lingvistika" raames), mille Tartu Ülikooli juhtkond kiiresti keelustas. Järgmisel aastal kutsus ajakirja Pikker toimetus kunstniku ajakirja juubelile. Tallinna Ajakirjanike Keskuses toimunud näitusel oli välja pandud 50 joonistust, näituse võtsid vaevalt 15 minutit pärast avamist maha kohaliku KGB esindajad. Pärast seda oli Zlatkovski tööde esitamine eesti pressis keelatud. Perestoika algusega seoses ilmus Eesti pressis suur hulk tema satiirilisi joonistusi.[1]

Viited muuda

  1. Mihhail Zlatkovski satiiriline graafika. Sirp ja Vasar 42, 16. okt. 1987, lk 16 (kolm Zlatkovski karikatuuri).