Mihhail Bakunin
Mihhail Aleksandrovitš Bakunin (vene keeles Михаил Александрович Бакунин; 18./30. mai 1814 Tveri kubermang – 1. juuli 1876 Bern) oli vene anarhist, revolutsionäär ja filosoof, keda peetakse sageli ka anarhismi isaks.
Elulugu muuda
Lapsepõlv ja sõjaväeteenistus muuda
Bakunin pärines vene põlisaadlist. 14-aastaselt saadeti ta Peterburi Suurtükiväe sõjakooli ning peale selle lõpetamist teenis ta kuni 1835. aastani ohvitserina Minskis ja Hrodnas. Pärast erruminekut elas Bakunin alates 1834. aastast Moskvas, kus tutvus N. V. Stankevitši ja V. G. Belinskiga ning liitus "Stankevitši-Belinski ringikesega". 1840. aastal sõitis Bakunin välismaale, esimesena Saksamaale, kus õppis mõne aja Berliini ülikoolis K. Ferderi ja F. Shellingu juures. 1842. aastast elas Bakunin Berliinis, Pariisis, Brüsselis ja Šveitsis. Pariisis tutvus ta lähemalt Karl Marxi ja Pierre-Joseph Proudhoniga. 1848. aastal võttis Bakunin osa Slaavi Kongressist Prahas, mis lõppes ülestõusuga, mille üheks juhiks ta oli.
Vangipõli muuda
1849. aasta mais Dresdenis vallandunud vastuhakkamisel sattus Bakunin revolutsionääride etteotsa ja nende kujundatud valitsuse liikmeks. Selle eest karistas Saksimaa ja Austria kuningriigi kohus teda surmanuhtlusega, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega. 1851. aastal anti Bakunin üle Venemaa võimudele. Hoolimata mõjukate omaste palveist keiser Nikolai I-le paigutati ta Peeter-Pauli ning hiljem Schlüsselburgi vanglasse. 1857. aastal saadeti ta Siberisse, kus oli Irkutskis lähemas kontaktis oma nõo, Ida-Siberi kindralkuberneri Nikolai Muravjov-Amurskiga.
Põgenemine muuda
1860. aastal põgenes Bakunin Jaapani ja Ameerika kaudu Londonisse, kus ta töötas mõnda aega koos Aleksandr Herzeni ja Nikolai Ogarjoviga. Pärast ebaõnnestunud katset organiseerida abi Vene võimuga pahuksisse sattunud poolakatele 1863. aasta jaanuariülestõusu ajal siirdus Bakunin järgmisel aastal Itaaliasse, kuhu jäi 1867. aastani. Seal loobus ta oma endistest teooriatest, mille lõppsiht oli kõigi slaavlaste vabastamine ja nende ühendamine föderatiivseks slaavi riigiks. Ta hindas enda suhtumise riiklikesse vormidesse ja revolutsioonilisse taktikasse ümber ning rajas alused oma kuulsale õpetusele anarhiast.
Tegevus anarhistina muuda
1864. aastal võeti Bakunin I Internatsionaali liikmeks. Oma tegevusega tõi Bakunin sellesse organisatsiooni palju lahkhelisid ning seetõttu heideti ta 1872. aastal sealt välja. 1871–1874 kirjutas ta oma suuremad teosed: L'empire knouto-germanique et la révolution sociale ("Nuudi-Germaani impeerium ja sotsiaalne revolutsioon") ja Государственность и анархия ("Riiklus ja anarhia"). Tema anarhistliku teooria tuum on proletariaadi diktatuuri ja riikluse kõikide vormide eitamine.
Bakunin oli 1864. aastast vabamüürlane loožis "Il Progresso Sociale".
Elu lõpus tõmbus ta avalikust elust tagasi ja veetis elu kaks viimast aastat Itaalias.
Tsitaate muuda
„Vabadus ilma sotsialismita on privileeg. Sotsialism ilma vabaduseta on türannia".
"Jumala idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata inimkonna orjastamisega, nii teoorias kui ka praktikas".
"Minu vabaduse jaoks on oluline kõigi vabadus". “
– Mihhail Bakunin
Välislingid muuda
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mihhail Bakunin |