Vikipeedia

Michael Andreas Barclay de Tolly

Vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (vene keeles Михаил Богданович Барклай де Толли, Mihhail Bogdanovitš Barclay de Tolly; 27. detsember (16. detsember vkj) 1761 Pamūšis, Kuramaa hertsogiriik – 27. mai (14. mai vkj) 1818 Stilizini mõis, Ida-Preisimaa) oli baltisaksa-šoti päritolu Vene väejuht (kindralfeldmarssal; 1814).

Michael Andreas Barclay de Tolly
Michael Andreas Barclay de Tolly. George Dawe' õlimaal (1829). Talvepalee Sõjaväegalerii, Peterburi
Täisnimi Michael Andreas Barclay de Tolly
Sündinud 16. (ukj 27.) detsember 1761
Pamūšis, Kuramaa hertsogiriik (tänapäeva Leedu)
Surnud 14. mai (ukj 27. mai) 1818
Insterburg, Preisimaa kuningriik (tänapäeva Kaliningradi oblast, Venemaa)
Maetud Jõgeveste mõis, Helme kihelkond Viljandimaa, Liivimaa
Truudusvanne Venemaa keisririik
Teenistus Soome armee ülemjuhataja ja Soome kindralkuberner
Venemaa keisririigi maavägede minister
Senaator
Riiginõukogu liige
Teenistusaeg 1776−1818
Auaste Kindralfeldmarssal
Üksus(ed) Novotroitski kürassiiripolk
Pihkva karabinjeeripolk
Soome jäägrikorpuse 1. pataljon
Izjumi kergeratsaväepolk
Tobolski jalaväepolk
Juhtinud Peterburi grenaderipolgu pataljon
Eestimaa jäägripolgu 1. pataljon
6. diviis
1. Läänearmee
3. armee
Sileesia armee
1. armee
Sõjad/lahingud

Vene-Türgi sõda (1787–1792)

Vene-Rootsi sõda (1788–1790)
Kościuszko ülestõus

Soome sõda
Napoleoni sõjad

Autasud

Püha Vladimiri ordeni IV klass Püha Georgi ordeni IV klass Püha Georgi ordeni III klass Püha Anna ordeni I klass Püha Vladimiri ordeni II klass Püha Aleksander Nevski orden koos briljantidega Püha Vladimiri ordeni I klass Püha Georgi ordeni II klass Püha Georgi ordeni I klass Püha Andreas Esmakutsutu orden

Preisimaa Punase Kotka ordeni I klass Preisimaa Musta Kotka orden Rootsi Mõõga ordeni I klassi komandöririst Austria Maria Theresia sõjaordeni komandöririst Prantsusmaa Auleegioni ordeni komandöririst Suurbritannia Bathi ordeni I klass Madalmaade Willemi sõjaordeni I klass Saksimaa Püha Heinrichi ordeni I klassi komandöririst Prantsusmaa Püha Louis' orden
Abikaasa Helene Auguste Eleonore von Smitten (1770−1828)
Lapsed Ernst Magnus August von Barclay de Tolly (1797−1871)
"Barclay de Tolly" suunab siia. Samanimelise suguvõsa kohta vaata artiklit Barclay de Tolly (suguvõsa).
Vürst Barclay de Tolly vapp

Elulugu muuda

Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 26. detsembril (vkj. 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamūšises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja Margaretha Elisabeth von Smitteni pojana. Tema erusõjaväelasest isa, leitnant Gotthard Barclay de Tolly oli 1750 kuni 1760 Paju mõisnik Luke kihelkonnas Valgamaal, mille ostis 1750 Lugaži vabahärra Carl Johann von Wrangellilt (1725–1798).[1] Michael Andrease vaarisa Johann Barclay de Tolly oli vana šoti aadlisuguvõsa liige, kes asus 17. sajandil elama Riiga ning tegutses seal Riia rae advokaadina.[2]

Alates 3. eluaastast kasvatas Michael Andreast tema sõjaväelasest tädimees. 1767. aastal pani tädimees ta kirja Novotroitski kürassiiripolku, mille ülem oli ta onu.

Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutšiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutšik Victor Amadeusi (1744–1790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku.[3]

Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas.

1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburi grenaderipolku. 1794. aastal autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all. Sama aasta novembris ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati detsembris Eestimaa jäägrikorpuse 1. pataljoni ülemaks. 1797. aastal nimetati ta 4. jäägripolgu komandöriks ja ülendati järgmisel aastal polkovnikuks. Jaanuaris 1799 nimetati ta 3. jäägripolgu chefiks ning ülendati märtsis kindralmajoriks.[3]

Barclay de Tolly võttis osa Napoleoni-vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pułtuski (26. detsember 1806) ja Eylau lahingus (7. veebruar 1807). Pułtuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega kaasnes luu lõhenemine. Haavatasaamise tõttu viibis Barclay de Tolly pikaajalisel ravil (15 kuud) Memelis. Kangelasliku käitumise eest lahingus sai ta 9. aprillil 1807. aastal kindralleitnandi auastme ja määrati peagi 6. jalaväediviisi ülemaks.

Vene-Rootsi sõda muuda

  Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1808–1809)

1808–1809 võttis Michael Andreas Barclay de Tolly korpusekomandörina osa Vene-Rootsi sõjast. Ta vallutas Soomes Savo maakonna ja Kuopio linna, ületas jäätunud Kvarkeni lahe ning vallutas Rootsi linna Umeå. Nende saavutuste eest ülendati ta 20. märtsil 1809 jalaväekindraliks. Sama aasta mais nimetati ta Soome kindralkuberneriks ja sealsete vägede ülemjuhatajaks.

Venemaa keisririigi sõjaministrina muuda

Alates 1810. aastast oli Barclay de Tolly Riiginõukogu liige ning 1810–1812 Venemaa sõjaminister.[3]

Sõjaministrina viis ta läbi sõjaväe reforme, mille tulemusena moodustati sõjaväes strateegilised väegruppide – diviiside ja korpuste süsteemid, ehitati insenerirajatised kaitsesüsteemides, loodi tagalabaasid sõjategevuseks, korrastati staabiteenistuste töö, loodi sõjaväe luureorganid, reformiti sõjavägede väli- ja kõrgemat juhtimist. Tema juhtimisel viidi ka vene sõjaväes sisse uuenduslik sõjaväe väljaõpe, mille käigus õpetati sõdureid tulistama sihtmärkide pihta senise liinitaktika asemel, samuti liikumist maastikul, töötati välja esimene Vene vägede juhtimise õpetus "Учреждение для управления Большой действующей армии" (1812) ja "Устав о пехотной службе" (1811).

Tema juhtimisel, koos keiser Aleksander I-ga, töötati välja Napoleoni-vastase sõjategevuse strateegia, mis põhines laekunud luureandmetel Napoleoni vägede isikkoosseisu märgatava ülekaalu kohta. Selle kohaselt oleks Vene vägede kavaks olnud sõjategevuse venitamine, vastase meelitamine sisemaale ja aktiivne lahingutegevus tiibadel.

1812. aasta Isamaasõda muuda

Michael Andreas Barclay de Tolly juhatas 1812. aasta isamaasõja alguses 1. Läänearmeed ning rakendas aktiivset taandumistaktikat.

Tema adjutant 1812. aastal oli Raasiku ja Kambi mõisnik major Woldemar von Löwenstern (1776–1858).[4]

Pärast 1. Läänearmee ja Pjotr Bagrationi juhitud 2. Läänearmee liitumist 22. juulil Smolenski piirkonnas asus Barclay de Tolly juhtima mõlemat armeed. Pärast Smolenski kaitselahingut ja taandumise jätkamist määrati 17. augustil tema asemele Mihhail Kutuzov. Määramise põhjuseks oli sõjaväe juhtkonna, ohvitseride ja ühiskondliku arvamuse vastuseis Barclay de Tolly taganemisstrateegiale. Kutuzov siiski jätkas Barclay de Tolly strateegiat. Taganemisstrateegia ja kaitselahingute tulemusena kaotas Prantsuse armee 150 000 sõdurit ning Moskva vallutamise ajaks oli Prantsuse armeesse jäänud ainult 138 000 sõjaväelast. Barclay de Tolly jäeti 1. Läänearmee juhatajaks, kuid vabastati sõjaministri ametikohalt.

Barclay de Tolly juhatas Borodino lahingus Vene armee paremat tiiba ja keskrinnet, näidates üles suurt mehisust ja väejuhiosavust. Fili nõupidamisel toetas Barclay de Tolly vägede taganemise jätkamist ja Moskva jätmist Napoleonile. Borodino lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 2. järguga.

21. septembril 1812 läks ta halvenenud tervise tõttu erru ning asus elama Jõgeveste mõisa Liivimaal. Peatselt naasis ta aga tegevteenistusse ning võttis osa Kuuenda ja Seitsmenda koalitsiooni sõjast. 31. jaanuaril 1813 määrati ta 3. Läänearmee ning Bautzeni lahingu (21. mai 1813) järel Vene vägede ülemjuhatajaks. Ta juhatas vägesid Dresdeni (26.–27. august), Kulmi (29.–30. august) ja Leipzigi lahingus (16.–19. oktoober). Kulmi lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 1. järguga (Barclay de Tolly oli üks neljast isikust, kes pälvis Georgi ordeni kõik järgud). Leipzigi lahingu järel tõsteti ta 22. detsembril 1813 krahviseisusse.

31. märtsil 1814 juhtis ta Pariisi vallutamist, mille eest sai kindralfeldmarssali auastme. 1815. aastal tegutses ta Prantsusmaal Vene vägede ülemjuhatajana ning sai enne sõja lõppu 30. augustil 1815 vürstitiitli.

Tervisehäirete tõttu lahkus Barclay de Tolly viimaks sõjaväest ning asus oma Jõgeveste mõisa. Järjest halvenev tervis sundis kindralfeldmarssalit sõitma Böömimaa tervisevetele. Pärale jõudmata suri 57-aastane Barclay de Tolly Insterburgist kuue versta kaugusel asuvas Stilizini mõisas Ida-Preisimaal (praegu Nagornõi asula, Tšernjahhovski rajoon, Kaliningradi oblast). Tema süda maeti sealsamas, surnukeha aga palsameeriti ja toodi Jõgevestele, kus ta maeti hiljem perekonna hauakambrisse.

Auastmed muuda

Aasta Kuupäev Auaste
1767
 1. mai jefreitor-kapral
1769
 13. detsember vahtmeister
1778
 28. aprill kornet
1786
 1. jaanuar porutšik
1788
 13. jaanuar kapten
1788
 6. detsember 2. järgu major
1790
 1. mai 1. järgu major
1794
 7. november alampolkovnik
1798
 7. märts polkovnik
1799
 2. märts kindralmajor
1807
 9. aprill kindralleitnant
1809
 20. märts jalaväekindral
1814
 18. märts kindralfeldmarssal

Perekond muuda

Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 24. detsembril (vkj 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamūšises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly (surnud 1781 Laiksaares) ja Margaretha Elisabeth von Smitteni (1733–1771 Saarde) pojana.

Michael Barclay de Tolly vend Axel Heinrich Barclay de Tolly (sündinud 1758) oli suurtükiväemajor ja Erich Johann Barclay de Tolly (surnud 1819) insener-kindralmajor, kes oli abielus Saaremaal Parasmetsa mõisas sündinud Margarethe Sophie von Lilienfeldiga (Georg von Lilienfeldi õde). Tema õde Christine Gertrude Barclay de Tolly (1770–1865) oli Liivimaal Krootuse mõisniku Magnus von Lüdersi abikaasa.

Michael Barclay de Tolly abiellus 2. septembril 1791 (vkj 22. augustil) Tarvastus oma sugulase, Jõgeveste ja Keeri mõisa pärijanna Auguste von Smitteniga (1770 Jõgeveste – 1827 Tartu), kes oli Jõgeveste mõisniku Heinrich Johann von Smitteni ja Taageperast pärit Renata Helene von Stackelbergi (1749–1786) tütar.[5] Riigidaamist abikaasa Augustele anti Püha Katariina orden.[6] Abielust sündis:

  • Vürst Magnus Barclay de Tolly (1797–1871), kaardiväepolkovnik ja keisri tiibadjutant, Jõgeveste, Keeri, Stalbe ja Uniküla mõisnik, suri lastetult.

Sugupuu muuda

Michael Andreas Barclay de Tolly esivanemad
Vürst
Michael Andreas Barclay de Tolly
(1761–1818) 		Weinhold Gotthard Barclay de Tolly
(suri 1781) 		Wilhelm Barclay de Tolly
(1675–1735) 		Johann Barclay de Tolly
(maeti 1694)
Anna Sophia Derenthal
(maeti 1696)
Anna Stein
(1694–1752) 		Johann Stein
Jesa Jost
Margaretha Elisabeth von Smitten
(1733–1771) 		Erich Johann von Smitten (suri 1749) Jonas Smitt
Dorothea Maria von Güntersberg (suri 1728)
Helene von Protten Daniel von Protten
(suri 1727)
Katharina von Dreiling

Mälestuse jäädvustamine muuda

 
Barclay de Tolly monument Tartus
 
Tolly monument Kaasani väljakul Peterburis
 
Barclay de Tolly mausoleum Jõgevestel

Michael Andreas Barclay de Tolly auks nimetas Fabian Gottlieb von Bellingshausen 1820. aastal Raroia atolli Barclay de Tolly atolliks.

2011. aasta suvel lõhkusid vandaalid Tšernjahhovski rajoonis asuva monumendi aluse ning saagisid maha piirdeaia. Ajaloolaste arvates oli vandaalide eesmärgiks leida monumendi jalamisse valatud hõbeanum väejuhi südamega. Asjatundjate hinnangul ei ihaldatud mitte hõbenõud, vaid selle sisu, mille eest Napoleoni-temaatika huvilised on nõus maksma suurt raha. Kas anum südamega ka tõepoolest kätte saadi jäi esmaste teadete kohaselt ebaselgeks.[7]

Autasud muuda

Venemaa autasud muuda

Välismaa autasud muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Teil 1, 1836, lk.293
  2. ↑ Barclay de Tollyd: "Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Teil 2, 3: Estland" Görlitz. 1930. lk. 274
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 БАРКЛАЙ де ТОЛЛИ, Михаил Богданович (Михаэль Андреас)
  4. ↑ Löwensternid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123
  5. ↑ Stackelbergid: "Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Teil 2: Estland, Bd. 1" Görlitz. 1930. lk. 293
  6. ↑ Barclay de Tolly-Weymarnid: "Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, 1935. lk. 442
  7. ↑ "Kaliningradi oblastis lõhuti Barclay de Tolly monument, et saada selle jalamist kätte väejuhi süda" delfi.ee 11. august 2011

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Eelnev
Georg Magnus Sprengtporten 		Soome kindralkuberner
1809–1810 		Järgnev
Fabian Gotthard von Steinheil
Eelnev
Aleksei Araktšejev 		Venemaa keisririigi maavägede minister
1810–1812 		Järgnev
Aleksei Gortšakov
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Michael_Andreas_Barclay_de_Tolly&oldid=6623111"