Metsmaasikas

Metsmaasikas (Fragaria vesca) on roosõieliste sugukonda maasika perekonda kuuluv mitmeaastaste rohttaimede liik.

Metsmaasikas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Roosilaadsed Rosales
Sugukond	Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond	Roosilised Rosoideae
Perekond	Maasikas Fragaria
Liik	Metsmaasikas
Binaarne nimetus
Fragaria vesca Linnaeus

Metsmaasika koguvili

Välimus

Metsmaasikas on 5–20 cm kõrgune. Juurmised lehed on kolmetised ja asuvad pikkadel karvastel leherootsudel. Õied on valget värvi, kuni 17 mm läbimõõduga ja asuvad väheseõielises õisikus. Õieraod on siidiläikeliselt liduskarvased. Tupplehed on tagasi käändunud ja ei ümbritse marja.

Viljad

Metsmaasika viljad ei ole marjad, vaid koguviljad, mida nimetatakse maasikateks. Need on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega ja aromaatsed.

Paljunemine ja geneetika

Paljuneb pikkade sõlmedest juurduvate võsunditega ja seemnetega.

Metsmaasikas õitseb mai lõpul ja juunis. Viljad valmivad juunis.

Metsmaasikas annab hübriide nii aedmaasika kui ka muulukaga.

Kõik maasikaliigid on kromosoomiarvuga, mis põhineb haploidsel 7 kromosoomil. Metsmaasikas on diploidne: sel on kaks kromosoomikomplekti kokku 14 kromosoomiga.

2010. aastal sekveneeriti metsmaasika genoom.

Metsmaasika õied

Levik

Metsmaasikas on levinud Euroopas ja Kesk-Aasias.

Ta kasvab kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel. Levila põhjaosas, sealhulgas Eestis, eelistab ta kuivi päikesepaistelisi kohti ega talu varju. Seevastu levila lõunaosas eelistab ta kasvada varjus, sest päike on seal tema jaoks liiga ere. Metsmaasikas talub kerget tulekahju ja taastub pärast põlengut kiiresti.

Ökoloogia

Metsmaasikas lehti söövad meeleldi sõralised, näiteks hirved ja põdrad. Maasikamarju söövad väga mitmesugused elukad alates tigudest ja herilastest kuni lindude ja karudeni. Linnud aitavad ühtlasti maasikaseemneid levitada: pärast lindude soolestiku läbimist lähevad seemned kenasti kasvama.

Ajalugu

Arheoloogiliste väljakaevamiste andmetel on inimesed metsmaasikaid söönud juba kiviajal. Kultiveerima hakati metsmaasikat antiikaja Pärsias. Hiljem levisid maasikaseemned Siiditeed mööda nii itta kui läände. 18. sajandi keskpaiku aretati virgiinia ja tšiili maasikast aedmaasikas (Fragaria × ananassa), mis hakkas metsmaasikat põlluviljana välja tõrjuma, sest aedmaasika viljad olid märksa suuremad.

Kasutamine

Metsmaasikas on Eesti üks väärtuslikemaid marjataimi. Kirgaspunased, aromaatsed ja maitsvad marjad sisaldavad suurel hulgal inimorganismile vajalikke aineid ja vitamiine: neis on suhkruid 3,6–6,4%, happeid 1,4% (peamiselt sidrunhapet), mineraalainetest kaltsiumi (rohkem kui lihas), rauda (marjadest kõige enam), fosforit, eeterlikke õlisid, pektiini, parkaineid jm. C-vitamiini keskmine sisaldus on 51,0 mg 100 g metsmaasikate kohta.

Maasikas on hinnatud lauamari (toorelt söömise mari), aga väga sobiv ka hoidiste, eriti toorhoidiste valmistamiseks. Kompoti valmistamiseks metsmaasikas aga ei sobi, sest seemnistest eralduv fragariamiin muudab kompotivedeliku mõrkjaks.

Metsmaasikat kasutatakse ka ravimtaimena. Kasutatakse põhiliselt kuivatatud vilju, harvem õisi.

Välislingid

• Metsmaasikas andmebaasis eElurikkus