Vikipeedia

Metallica

Ameerika Ühendriikide heavy metal'i bänd

Metallica on Ameerika Ühendriikide heavy metal'i ansambel, mis loodi 1981. aastal Los Angeleses. Ansambel on võitnud 8 Grammyt.

Metallica
Metallica Londonis 2003. aastal. Vasakult paremale Robert Trujillo, Kirk Hammett, Lars Ulrich, James Hetfield
Metallica Londonis 2003. aastal. Vasakult paremale Robert Trujillo, Kirk Hammett, Lars Ulrich, James Hetfield
Päritolu Ameerika Ühendriigid
Stiilid heavy metal, thrash metal, hard rock
Tegev 1981–
Plaadifirma Megaforce, Elektra, Warner Bros., Blackened
Seotud esitajad Megadeth, Echobrain, Exodus, Spastik Children, Leather Charm, Lou Reed, Flotsam and Jetsam, Suicidal Tendencies, Ozzy Osbourne
Veebileht http://www.metallica.com/
Koosseis
James Hetfield
Lars Ulrich
Kirk Hammett
Robert Trujillo
Endised liikmed
Ron McGovney
Dave Mustaine
Cliff Burton
Jason Newsted

Metallica sai alguse, kui laulja/kitarrist James Hetfield vastas trummar Lars Ulrichi kuulutusele kohalikus ajalehes. Bändi praegused liikmed on selle asutajad Hetfield ja Ulrich, pikaajaline kitarrist Kirk Hammett ja basskitarrist Robert Trujillo. Kitarrist Dave Mustaine ning basskitarristid Ron McGovney, Cliff Burton ja Jason Newsted on bändi endised liikmed. Metallica tegi pikka aega koostööd produtsent Bob Rockiga, kes produtseeris kõik bändi albumid aastatel 1990–2003 ning oli ajutine basskitarrist Newstedi lahkumise ja Trujillo palkamise vahelisel perioodil.[viide?]

Bändi kiire tempo, instrumentaalid ja agressiivne muusika andis neile koha thrash metal'i "suures nelikus", kuhu kuuluvad ka Slayer, Megadeth ja Anthrax. Bänd saavutas kasvava fänniklubi underground-muusika kogukonnas ning sai head kriitikat oma esimese nelja albumiga; kolmandat albumit "Master of Puppetsit" kirjeldati kui üht mõjukamat ja hevimat thrash metal'i albumit. Metallica saavutas olulise kommertsedu oma viienda albumiga "Metallica" (tuntud ka kui "The Black Album"), mis debüteeris esikohal edetabelis Billboard 200. Selle albumi avaldamisega laiendas bänd oma muusikalist suunda, mille tulemuseks oli suurem mainstream kuulajaskond. 2000. aastal alustas Metallica Napsteri-vastast kohtuasja, kuna seal jagati vabalt bändi muusikat ühegi bändi liikme nõusolekuta. Jõuti lahendini ja Napsterist sai ostu-müügi teenus. Vaatamata sellele, et St. Anger saavutas edetabelis Billboard 200 esikoha, ei meeldinud fännidele selle albumi juures kitarrisoolode puudumine ning metalselt kõlavad trummid. Film "Some Kind of Monster" dokumenteeris St. Angeri salvestamist ja pingeid bändiliikmete vahel selle perioodi vältel. 2009. aastal võeti bänd vastu rock'n'rolli kuulsuste halli.[viide?]

Bänd on avaldanud üheksa stuudioalbumit, neli kontsertalbumit, viis EP-d, 26 muusikavideot ja 37 singlit. Bänd on võitnud 8 Grammyt ja viis nende albumit on debüteerinud edetabeli Billboard 200 esikohalt. Bändi samanimeline 1991. aasta album on müünud üle 16 miljoni eksemplari USA-s. Paljud ajakirjad on nimetanud Metallicat üheks kõigi aegade suurimaks bändiks, kaasa arvatud Rolling Stone, mis järjestas nad 61. kohale oma 100 kõigi aegade suurimate artistide edetabelis. 2012. aasta seisuga on Metallica kolmanda müügieduga muusikaartist alates 1991. aastast, olles müünud 54,26 miljonit albumit USA-s. Aastal 2012 asutas Metallica sõltumatu plaadifirma Blackened Recordings ning omandas täielikult oma albumid ja videod.[viide?]

Eestit on Metallica külastanud neli korda. 29. juunil 1999 ja 13. juunil 2006 anti kontsert Tallinna Lauluväljakul. 18. aprillil 2010 anti kontsert Saku Suurhalli keskele paigaldatud 360-kraadiselt lavalt. 18. juulil 2019 esineti Tartus Raadi lennuväljal.[viide?]

Ajalugu muuda

Moodustamine ja algusaastad (1981–1983) muuda

Metallica loodi Los Angeleses 1981. aasta lõpul, kui Taanis sündinud trummar Lars Ulrich pani Los Angelese ajalehte The Recycler kuulutuse, milles seisis: "Trummar otsib teisi metal-muusikuid, kellega koos musitseerida." (originaal: "Drummer looking for other metal musicians to jam with Tygers of Pan Tang, Diamond Head and Iron Maiden."). Kitarristid James Hetfield ja Hugh Tanner bändist Leather Charm vastasid kuulutusele. Vaatamata sellele, et ta ei asutanud veel bändi, küsis Ulrich Brian Slagelilt, kas ta saaks salvestada laulu plaadifirma tulevasele kogumikalbumile "Metal Massacre". Slagel nõustus ning Ulrich kutsus Hetfieldi laulma ja rütmikitarri mängima. Bänd asutati ametlikult oktoobris 1981, viis kuud pärast Ulrichi ja Hetfieldi esimest kohtumist.[viide?]

Ulrich rääkis oma sõbra Ron Quintanaga, kes otsis nime fänniajakirjale. Quintana pakkus nimedeks MetalMania ja Metallica, Ulrich valis bändi nimeks Metallica. Teine kuulutus pandi samasse ajalehte kitarristi leidmiseks. Dave Mustaine vastas kuulutusele; Ulrich ja Hetfield palkasid ta, kui olid näinud tema kalleid kitarriseadmeid. Aasta 1982 algul salvestas Metallica oma esimese originaallaulu "Hit the Lights" Metal Massacre I kogumiku jaoks. Hetfield mängis bassi ja Lloyd Grant kitarri. Metal Massacre I anti välja 14. juunil 1982, varajasel trükil oli bändi nimi valesti: "Mettallica". Metallica sai tänu laulu avaldamisele oma esimese kontserdi 14. märtsil 1982 California osariigis Anaheimis. Kontserdil osales ka värskelt palgatud basskitarrist Ron McGovney. Bändi kontsertide edu tuli kiirelt, nad valiti Briti heavy metal'i bändi Saxon soojendajaks ühele kontserdile, mis oli osa nende 1982. aasta USA turneest. See oli Metallica teine kontsert. Metallica salvestas oma esimese demo "Power Metal", mille nimi oli inspireeritud Quintana varajastest visiitkaartidest.[viide?]

Termini thrash metal mõtles välja ajakirja Kerrang! ajakirjanik Malcolm Dome, viidates Anthraxi laulule "Metal Thrashing Mad" Kerrang!'i 62, leheküljel 8, mis avaldati 23. veebruaril 1984. Enne seda nimetas Hetfield Metallica muusikat power metal'iks. 1982. aasta lõpul käisid Ulrich ja Hetfield Lääne Hollywoodi ööklubis Whisky a Go Go kontserdil, kus esines ka basskitarrist Cliff Burton bändis Trauma. Mõlemad olid vaimustuses Burtoni wah-wah-pedaali kasutamisest ning kutsusid ta Metallicasse. Hetfield ja Mustaine tahtsid, et McGovney bändist lahkuks, sest nad arvasid, et ta "ei panustanud midagi, vaid lihtsalt järgnes". Kuigi Burton esialgu keeldus pakkumisest, oli ta aasta lõpus nõus liituma tingimusel, et bänd kolib El Cerritosse San Francisco Bay Areas. Metallica esimene kontserdietteaste Burtoniga oli ööklubis The Stone märtsis 1983 ja esimene salvestis temaga oli "Megaforce'i" demo (1983).[viide?]

Metallica oli valmis salvestama oma debüütalbumit, aga kui Metal Blade polnud võimeline selle kulusid kandma, hakkas bänd teisi võimalusi otsima. Kontserdikorraldaja Johny "Z" Zazula, kes oli kuulnud demo "No Life 'til Leather" (1982), pakkus vahendada plaadilepingut Metallica ja New Yorgi plaadifirmade vahel. Pärast nende plaadifirmade huvi puudumist laenas Zazula piisavalt raha, et katta salvestise eelarve ning allkirjastas lepingu Metallica ja enda plaadifirma (Megaforce Records) vahel.[viide?]

"Kill 'Em All", "Ride the Lightning" ja "Master of Puppets" (1983–1986) muuda

Mais 1983 sõitis Metallica Rochesteri linna New Yorgi osariigis, et salvestada oma debüütalbum "Metal Up Your Ass", mille produtsent oli Paul Curico. Teised bändi liikmed otsustasid vahetult enne plaadi salvestamise algust Mustaine'i vallandada tema alkoholi kuritarvitamise tõttu. Expoduse kitarrist Kirk Hammett asus bändi uueks kitarristiks samal pärastlõunal.[viide?]

Mustaine, kes asutas pärast seda bändi Megadeth, on väljendanud oma vastumeelsust Hammetti suhtes mitmes intervjuus, öeldes, et Hammett "varastas" tema töö. Mustaine oli vihane, kuna arvas, et Hammett sai kuulsaks tänu Mustaine'i enda kirjutatud loomingule. Mustaine pani Megadethi debüütalbumile "Killing Is My Business... and Business Is Good!" (1985) laulu "Mechanix", mille Metallica muutis ja nimetas ümber "The Four Horsemeniks" albumil "Kill 'Em All". Metallica esimene kontsert Hammettiga oli 16. aprillil 1983 New Jersey osariigi Doveri ööklubis The Showplace; teine esineja oli Anthraxi algkoosseis. See oli esimene kord, kui need kaks bändi kontserdil koos esinesid.[viide?]

Kuna tekkisid konfliktid plaadifirmaga ja edasimüüjad keeldusid müümast albumit pealkirjaga "Metal Up Your Ass", sai albumi pealkirjaks "Kill 'Em All'iks". USA-s oli albumi väljaandja Megaforce Records ja Euroopas Music for Nations. Album saavutas aastal 1986 edetabelis Billboard 200 155. koha. Kuigi album ei olnud esialgu rahaliselt edukas, teenis see Metallicale kasvava fänniklubi underground metal'i kogukonnas. Et toetada väljaandmist, alustas Metallica turneed "Kill 'Em All for One" koos Raveniga. Veebruaris 1984 toetas Metallica Venomit nende turneel "Seven Dates of Hell", mille ajal esines bänd 7000 inimese ees Aardschok Festivalil Zwolle's Hollandis.[viide?]

Teise albumi, "Ride the Lightningi" salvestas Metallica Sweet Silence Studios Kopenhaagenis Taanis. See ilmus 1984. aasta augustis ja saavutas 100. koha edetabelis Billboard 200. Prantsusmaal trükiti eksikombel albumile rohelised kaaned, mida nüüd peetakse kogutavaks esemeks. Mustaine on üks laulude "Ride the Lightning" ja "The Call of Ktulu" autoreid.[viide?]

Elektra Records A&R-i juhataja Michael Alago ja Q-Prime Managementi kaasasutaja Cliff Burnstein läksid Metallica kontserdile 1984. aasta septembril. Neile avaldas esitus muljet ning sõlmiti leping Metallica ja Elektra vahel. Metallica kasvav edu oli selline, et bändi Briti plaadifirma Music for Nations andis singli "Creeping Death" välja piiratud koguses. Seda müüdi USA-s 40 000 eksemplari. Singli kolmest laulust kaks – kaverid Daimond Headi "Am I Evil?" ja Blitzkriegi "Blitzkrieg" – ilmusid 1989. aasta Elektra "Kill 'Em All'i" kordustrükis. Metallica esimene suurem Euroopa turnee oli ansambliga Tank, keskmiselt 1300 pealtvaatajaga ühel kontserdil. USA-sse naastes alustasid nad turneed, kus teiseks peaesineja oli W.A.S.P. ja soojendaja Armored Saint. Metallica seni suurim kontsert oli festivalil "Monsters of Rock" Donington Parkis Kesk-Inglismaal 17. augustil 1985, publikuks oli 70 000 inimest. California osariigis Oaklandis peetud festivalil "Day on the Green" oli bändi kuulamas 60 000 inimest.[viide?]

Metallica kolmas stuudioalbum, "Master of Puppets", salvestati Sweet Silence Stuudios ja avaldati märtsis 1986. Album jõudis edetabelis Billboard 200 29. kohale ning püsis seal 72 nädalat. See oli bändi esimene album, mis saavutas kuldplaadi staatuse ning see saavutas kuuekordse plaatinaplaadi staatuse 2003. aastal. Steve Huey AllMusicust pidas albumit "bändi suurimaks saavutuseks". Pärast albumi väljaandmist oli Metallica soojendusesinejaks Ozzy Osbourne'i USA turneel. Hetfield vigastas lumelauaga sõites rannet; ta jätkas turneed lauldes, kuid rütmikitarri mängis kitarritehnik John Marshall.[viide?]

Burtoni surm ja "Garage Days Re-Revisited" (1986–1987) muuda

27. septembril 1986 turnee "Damage Inc." Euroopa osa ajal tõmbasid bändiliikmeid kaarte, et määrata, kes millises ringreisibussi koikus magab. Burton võitis ja valis magamiseks Hammetti koiku. Päikesetõusu ajal Rootsis Dörarpi lähedal kaotas bussijuht bussi üle kontrolli, buss libises külg ees ja käis mitu korda ümber katuse. Ulrich, Hammett ja Hetfield ei saanud tõsiseid vigastusi, kuid basskitarrist Burton jäi bussi alla ja suri.[viide?]

Burtoni surm pani Metallica tuleviku kahtluse alla. Kolm ülejäänud liiget otsustasid, et Burton oleks tahtnud, et nad jätkavad, ning olles saanud Burtoni perekonnalt õnnistuse, hakkasid nad uut basskitarristi otsima. Ligikaudu 40 inimest kandideeris sellele kohale. Bändi valiti Jason Newsted. Newstedi esimene kontsert Metallicaga oli USA California osariigis Reseda linnakese Country Clubis.[viide?]

Pärast Newstedi liitumist lahkus bänd El Cerritost, kolis Berkeley ja Albany vahet ning jäi lõpuks paigale San Rafaelis.[viide?]

Metallica lõpetas turnee 1987. aasta alguses. Märtsis 1987 vigastas Hetfield taas lumelauaga sõites rannet, seetõttu pidi bänd ära jätma oma esinemise meelelahutussaates "Saturday Night Live". Augustis 1987 avaldas Metallica EP "The $5.98 E.P.: Garage Days Re-Revisited", millel on kõik lood kaverid. EP salvestati, et kasutada bändi värskelt ehitatud stuudiot, testida Newstedi oskusi ning leevendada leina pärast Burtoni surma. Cliff 'Em All, mis kajastab Burtoni kolme aastat Metallicas, ilmus 1987. aastal.[viide?]

"...And Justice for All" ja "Metallica" (1988–1993) muuda

Metallica esimene stuudioalbum pärast Burtoni surma, "...And Justice for All", avaldati 1988 aastal. Album oli edukas, saavutades 6. koha edetabelis Billboard 200. Album saavutas plaatinastaatuse üheksa nädalat pärast ilmumist. Newstedi bass oli sihilikult vaigistatud ja muusikalised ideid ei võetud kuulda – kuigi ta oli üks loo "Blackened" autoritest. Plaadi promomiseks alustas Metallica turneed "Damaged Justice".[viide?]

Aastal 1989 sai Metallica oma esimese Grammy nominatsiooni uues kategoorias "Parim hard rock'i / metal'i vokaal- või instrumentaalesitus". Grammy sai Jethro Tull.

"...And Justice for All'i" avaldamisele järgnevalt avaldas Metallica oma esimese muusikavideo "One".[viide?]

Aastal 1990 alustas bänd oma uue albumi salvestamist stuudios One on One Recording's. Produtsendiks palgati Bob Rock. "Metallica" debüteeris esikohal 10 riigi edetabelites ning müüs esimesel nädalal USA-s 650 000 eksemplari. See album tõi Metallicale peavoolumeedia tähelepanu, see on saavutanud 16-kordse plaatinaplaadi staatuse. Albumi valmimist ja sellele järgnenud turneed on kajastatud filmis "A Year and a Half in the Life of Metallica".[viide?]

8. augustil 1992 Guns N' Roses/Metallica Stadium Touri ajal sai Hetfield teise ja kolmanda astme põletused. Ta astus laulu "Fade to Black" ajal 3,7 m kõrgusse leeki. Taas mängis John Marshall tema asemel rütmikitarri.[viide?]

"Load", "Reload", "Garage Inc." ja "S&M" (1994–1999) muuda

Pärast ligi kolmeaastast Metallica reklaamiturneed naasis Metallica stuudiosse, et kirjutada ja salvestada oma kuues album. Bänd veetis umbes aasta kirjutades ja salvestades uusi lugusid, tulemuseks oli "Loadi" väljaandmine 1996. aastal. "Load" debüteeris Billboardi edetabelis esikohal. Album näitas muutust bändi muusikas ja uut imagot, bändi liikmed olid oma juuksed maha lõiganud. Metallica oli peaesineja alternatiivroki festivalil Lollapalooza 1996. aastal.[viide?]

Metallica salvestas "Loadi" tegemise ajal piisavalt materjali, et anda välja duubelalbum. Otsustati välja anda pooled lauludest ning ülejäänutega edasi töötada ja need järgmisel aastal välja anda. Selle tulemusena järgnes album "Reload". Et promoda "Reloadi", esitas Metallica lood "Fuel" ja "The Memory Remains" koos Marianne Faithfulliga telesaates "Saturday Night Live" detsembris 1997.[viide?]

1998. aastal koostas Metallica kaverdatud lugudest duubelalbumi "Garage Inc." Esimene plaat sisaldas värskelt salvestatud kavereid, teisel plaadil olid lood "The $5.98 E.P.: Garage Days Re-Revisited" EP-lt, erinevate singlite B-pooltel olnud kaverid ja neli Motörheadi kaverit.[viide?]

21. ja 22. aprillil 1999 salvestas Metallica kaks esitust koos San Fransisco sümfooniaorkestriga (juhatas Michael Kamen). Kamen pakkus selle idee välja juba 1991. aastal. Metallica kirjutas kontserdi tarbeks ka kaks uut lugu: "No Leaf Clover ja "-Human". Helisalvestis ja kontserdi filmilõigud anti välja 1999. aasta albumil ja kontsertfilmil "S&M".[viide?]

Probleemid Napsteriga, Newstedi lahkumine ja "St. Anger" (2000–2005) muuda

2000. aastal avastas Metallica, et nende loo "I Disappear" demo oli jõudnud Napsterisse ja levinud üle kogu maailma, ehkki lugu polnud veel valmis ning pidi avaldatama alles filmi "Mission: Impossible II" heliribal. Metallica avastas peagi ka seda, et kogu nende looming oli Napsteri kaudu vabalt saadaval ning algatas autoriõiguste rikkumise tõttu kohtuasja, nõudes, et 300 000 Napsteri kasutajat, kes levitasid bändi loomingut, eemaldataks faililevitusvõrgust. 2001. aastal leppisid Metallica ja Napster kokku kohtuvälises lahendis, millega mitmete Napsteri kasutajate kontod suleti. Otseselt ühegi üksikisiku vastu bänd siiski kohtuteele ei läinud. Lars Ulrich esines 11. juulil 2000 aga USA Senati Juriidilise Komitee ees kõnega autoriõiguste rikkumise suhtes.[1]

Bändi selline käitumine tekitas nii fännide kui ka mitmete teiste muusikatarbijate seas suurt pahameelt. Leiti, et Metallica on vaid raha peal väljas ning kõige enam sai kriitika osaliseks Lars Ulrich, keda peeti asja peamiseks algatajaks ning läbiviijaks. Bändi kohta tehti paroodiakoomikseid ja -animafilme ning mitmed fännid teatasid, et ei taha Metallica ega selle muusikaga enam mingit tegemist teha. Paraku ei jäänud nördinud fännide reaktsioon Metallicale 2001. aastal ainsaks tõsiseks tagasilöögiks.[viide?]

2001. aastal, kui bänd plaanis minna stuudiosse uut albumit salvestama, teatas bassist Jason Newsted, et ta lahkub bändist, tuues põhjuseks füüsilised kahjustused, mida ta endale oli muusikat mängides teinud. Hiljem selgus siiski, et peamiseks põhjuseks olid vastuolud James Hetfieldiga, kes vastustas Newstedi kõrvalprojekti, bändiga Echobrain, tegelemist. Et suhted bändis olid üldiselt halvad, oli bänd palganud psühhoterapeudi, mis Newstedi sõnul oli "nõrk ja lame".[viide?]

Järgmiseks hoobiks oli Hetfieldi minek alkoholi võõrutusravile 2001. aasta juulis, misjärel bändi tegevus lakkas. Ulrich ja Hammet pidid esimest korda Metallica ajaloos kaaluma tõsiselt bändi eksisteerimise lakkamise võimalust. Siiski otsustas Hetfield pärast võõrutusravi bändi juurde naasta ning kolmekesi jätkati ettevaatlikult albumi salvestamist. Bassimängija osa täitis bändi produtsent Bob Rock. Newstedi asemel võeti alles 2003. aastal bassimeheks Robert Trujillo, kes varem oli mänginud bändis Suicidal Tendencies ja koos Ozzy Osbourne'iga. Samal ajal oli Newsted liitunud Kanada bändiga Voivod ning esines ka koos Ozzyga.[viide?]

Juunis 2003 avaldas Metallica kaheksanda täispika stuudioalbumi "St. Anger". Selle muusika on taotluslikult krobeline ja ilustamata, hoopis teise stiiliga kui bändi varasem looming. Seetõttu sai album ka palju kriitikat, eriti märgiti seda, et Hetfieldi vokaal on liiga pehme ja paindlik, Ulrichi trummid kõlavad liiga tuhmilt ja kumedalt ning üheski loos pole soolosid, mis Metallica puhul tundus varem mõeldamatu. Sellele vaatamata saatis albumit suhteliselt suur müügiedu ning juba selle ilmumise fakt üksinda andis märku, et bänd on elus ja tegutseb.[viide?]

2004. aastal andis Metallica välja mitu singlit. Valmis dokumentaalfilm "Some Kind Of Monster", mis näitas nii "St. Angeri" tegemise käiku kui ka bändis valitsevaid sisepingeid ja nende lahenemist. Kuni 2005. aastani oli Metallica pidevalt "St. Angeri" promoturneel ning võttis seejärel aja maha.[viide?]

"Death Magnetic", "Lulu" ja "Beyond Magnetic" (2006–2011) muuda

Detsembris 2006 andis Metallica välja DVD "The Videos 1989–2004", seda osteti 28 000 eksemplari esimesel nädalal ja see alustas Billboardi videote edetabelis kolmandalt kohalt. Metallica salvestas kitarridel-põhineva versiooni Ennio Morricone'i "The Ecstasy of Goldist" albumi "We All Love Ennio Morricone" jaoks (avaldati veebruaris 2007). "The Ecstasy of Gold" kõlanud peaaegu iga Metallica kontserdi algul alates 1980. aastatest.[viide?]

Veebruaris 2006 teatas bänd aga, et loobub uue albumi salvestamisel kauaaegse produtsendi Bob Rocki teenetest (ta oli produtseerinud Metallica kõik albumid alates 1991. aastast). Uueks produtsendiks sai Rick Rubin, kes oli varem koostööd teinud selliste artistidega, nagu Red Hot Chili Peppers, Weezer, Audioslave, Slipknot, System Of A Down, Johnny Cash, LL Cool J, Jay-Z ja Slayer.[viide?]

Metallica plaanis "Death Magneticu" välja anda 12. septembril 2008. 2. septembril 2008 hakkas üks prantsuse plaadipood "Death Magneticut" müüma pea kaks nädalat varem, kui oli plaanitud. See võimaldas albumi levimist Napsteri-taolistel lehtedel. Kahtlustati, et Metallica või Warner Bros. algatavad selle prantsuse plaadipoe vastu kohtuasja, kuid nii see ei läinud. Trummar Lars Ulrich arvas, et see tuleb bändile pigem kasuks.[viide?]

"Death Magneticu" läbimüük USA-s 490 000 eksemplari, see oli bändi viies album, mis debüteeris Billboardi edetabelis esikohal. Album püsis esikohal kolm nädalat järjest. Novembris 2008 lõppes Metallica plaadileping Warner Borsiga ja bänd kaalus järgmise albumi väljaandmist internetis.[viide?]

14. jaanuaril 2009 anti teada, et Metallica võetakse 4. aprillil 2009 vastu rock'n'rolli kuulsuste halli ja et endine basskitarrist Newsted esineb koos bändiga tseremoonial. Esialgu teatati, et asja arutati ja et basskitarrist Trujillo nõustus mitte mängima, sest ta "tahtis näha "The Black Albumi" aegset bändi". Kuid "Master of Puppetsit" ja "Enter Sandmani" olid mõlemad, Trujillo ja Newsted laval. Ray Burton, Cliff Burtoni isa, võttis samuti tseremooniast osa. Metallica kutsus ka Dave Mustaine'i tseremooniale, kuid too keeldus, sest tal oli Euroopas turnee käsil.[viide?]

Metallica, Slayer, Megadeth, ja Anthrax esinesid esimest korda koos 16. juunil 2010 Varssavis. Kontserti Sofias Bulgaarias 22. juunil 2010 kajastati otsepildis kinodes. Bändid mängisid koos ka Bukarestis 26. juunil 2010 ja İstanbulis 27. juunil 2010.[viide?]

Metallica World Magnetic Tour lõppes 21. novembril 2010 Melbourne'is. Salvestised Austraalia ja Uus-Meremaa kontsertidest anti valja EP-del Six Feet Down Under ja Six Feet Down Under (part II). 26. novembril 2010 andis Metallica välja EP "Live at Grimey's".[viide?]

15. juunil 2011 teatas Metallica, et on alustanud albumi salvestamist Lou Reediga. Tulemuseks oli album "Lulu" ja sellel oli 10 lugu. Album avaldati 16. oktoobril 2011.

Detsembris 2011 hakkas Metallica avaldama lugusid, mis nad salvestasid "Death Magneticu" ajal, kuid mis ei olnud albumil. 13. septembril 2011 andis bänd välja digitaalse EP "Beyond Magnetic" ainult iTunes'is, CDl ilmus see jaanuaris 2012.[viide?]

"Metallica: Through The Never" ja "Hardwired" muuda

Detsembris 2011 tähistas Metallica 4 kontserdiga Fillmore'is San Franciscos oma tegutsemise 30. aastapäeva. Kontserdil kõlasid laulud bändi repertuaarist, esitamisele tulid ka nende artistide lood, kes on Metallicat mõjutanud. Kontsertidel esinesid ka Dave Mustaine, Jason Newsted, Glenn Danzig, Ozzy Osbourne, Jerry Cantrell, Apocalyptica, Diamond Head'i liikmed ja King Diamond.

Novembris 2012 lahkus Metallica Warner Brosist ja lõi oma plaadifirma Blackened Recordings. Bänd on omandanud õigused oma kõigile stuudioalbumitele. 2013. aastal andis Metallica välja 3D-kontsertfilmi "Metallica: Through The Never".[viide?]

2014. aasta esimesel poolel salvestas Metallica demoversiooni loost "Lords of Summer" turnee "Metallica By Request" tarbeks.

Album "Hardwired... To Self Destruct" ilmus 17. novembril 2016.[viide?]

Metallica Eestis muuda

1999. aasta kontsert muuda

Esimest korda külastas Metallica Eestit 1999. aastal alanud "Garage inc.-i" promoturnee "Garage Days Remains The Same" raames. Metallica andis kontserdi Tallinna Lauluväljakul, teda soojendas Monster Magnet. 29. juunil toimunud kontserdil, kuhu tuli umbes 26 000 pealtvaatajat, esitati siiski põhiliselt vanemaid lugusid, ent kõlamata ei jäänud ka "Whiskey in the Jar".

Kontserdil kõlasid järgmised lood:[2]

  1. "Breadfan" (Budgie kaver)
  2. "Master Of Puppets"
  3. "Of Wolf And Man"
  4. "The Thing That Should Not Be"
  5. "Fuel"
  6. "The Memory Remains"
  7. "Bleeding Me"
  8. "Seek & Destroy"
  9. "For Whom The Bell Tolls"
  10. "King Nothing"
  11. "Whiskey In The Jar" (Thin Lizzy kaver)
  12. "One"
  13. "Fight Fire With Fire"
  14. "Nothing Else Matters"
  15. "Sad But True"
  16. "Creeping Death"
  17. "Die, Die My Darling" (Misfitsi kaver)
  18. "Enter Sandman"
  19. "Battery"

2006. aasta kontsert muuda

2006. aasta juunis algas Euroopas Metallica kontserditurnee "Escape from the Studio '06", mille käigus anti kontsert taas ka Tallinna Lauluväljakul. See oli bändi ainus kontsert Ida- ja Põhja-Euroopas ning seda tuli kuulama 78 000 inimest, mis on Lauluväljaku uus publikurekord (arvestamata laulupidusid). Bändi soojendajateks olid Bullet for My Valentine, The Sun ja Pedigree kellega koos esitati ühislaul "So What". Laulukaare all esitati põhiliselt bändi vanemat loomingut. Samuti tähistati 20 aasta möödumist "Master Of Puppetsi", Metallica ühe olulisema albumi loomisest, mistõttu see esitati kontserdil täies pikkuses.

Kontserdil esitas Metallica järgmised lood:[3]

  1. "Creeping Death"
  2. "Fuel"
  3. "Wherever I May Roam"
  4. "For Whom The Bell Tolls"
  5. "Fade To Black"
  6. "Battery"
  7. "Master Of Puppets"
  8. "The Thing That Should Not Be"
  9. "Welcome Home (Sanitarium)"
  10. "Disposable Heroes"
  11. "Leper Messiah"
  12. "Orion"
  13. "Damage inc."
  14. "Sad But True"
  15. "Nothing Else Matters"
  16. "One"
  17. "Enter Sandman"
  18. "So What"
  19. "Seek & Destroy"

2010. aasta kontsert muuda

2010. aasta aprillis jõudis Metallica "Death Magneticu" reklaamturnee käigus kolmandat korda Eestisse. Esialgu oli planeeritud anda kaks kontserti Riias, kuid majandusraskuste tõttu Lätis võis karta, et kahe kontserdi jaoks pole piisavalt publikut ning seetõttu otsustati üks esinemine anda Eestis. See toimus Saku Suurhallis 360-kraadisel pöördlaval, mille ümber kuulas kontserti umbes 8000 inimest. Metallicat soojendasid Gojira ja Fear Factory. Kontserdil esitas Metallica rohkem vanemaid lugusid, perioodist 1983–1991, kuid mängiti ka mitmeid "Death Magneticu" lugusid.

Kontserdil esitatud lood:[4]

  1. "That Was Just Your Life"
  2. "The End Of The Line"
  3. "Harvester Of Sorrow"
  4. "Ride The Lightning"
  5. "Fade To Black"
  6. "Broken, Beat And Scarred"
  7. "Cyanide"
  8. "Sad But True"
  9. "The Unforgiven"
  10. "All Nightmare Long"
  11. "One"
  12. "Master Of Puppets"
  13. "Blackened"
  14. "Nothing Else Matters"
  15. "Enter Sandman"
  16. "Last Caress" (Misfitsi kaver)
  17. "Whiplash"
  18. "Seek & Destroy"

2019. aasta kontsert muuda

  1. Hardwired
  2. The Memory Remains
  3. The Four Horsemen
  4. The God That Failed
  5. The Unforgiven
  6. Now That We're Dead
  7. Moth Into Flame
  8. Sad But True
  9. Halo On Fire
  10. Rob Kirk's Doodle
  11. St. Anger
  12. One
  13. Master of Puppets
  14. For Whom the Bell Tolls
  15. Creeping Death
  16. Seek and Destroy
  17. Spit Out The Bone
  18. Nothing Else Matters
  19. Enter Sandman

Diskograafia muuda

Stuudioalbumid muuda

Kaver/kogumikalbumid muuda

Koostöös teiste artistidega valminud albumid muuda

Kontsertalbumid ja kompilatsioonid muuda

  • "Damaged Justice" (duubelalbum, oli müügil ainult Jaapanis; 1990)
  • "The Good, the Bad and the Live" (1990)
  • "Live at Wembley Stadium" (1992)
  • "15 pieces of Live Shit promo" (1993)
  • "Live Shit: Binge & Purge" (1993)
  • "Mandatory Metallica" (1996; duubelalbum lugudega varasematelt plaatidelt)
  • "Live in London (1996)" (1997)
  • "Garage Inc." (1998; kavereid sisaldav duubelalbum)
  • "S&M promo" (1999)
  • "S&M" (1999)
  • "Metallica: Vinyl Box Set" (2004)
  • "The Metallica Collection" (2009)
  • "Orgullo, Pasión y Gloria: Tres Noches en la Ciudad de México" (2009; samast on ka kontserdi DVD ja Blu-ray)

EP-d muuda

Filmimuusika muuda

Singlid muuda

  • "Whiplash" (1983)
  • "Jump in the Fire" (1983)
  • "Creeping Death" (1984)
  • "Battery" (1986)
  • "Master Of Puppets" (1986)
  • "Welcome Home (Sanitarium)" (1986)
  • "Harvester Of Sorrow" (1988)
  • "Eye Of The Beholder" (1988)
  • "One" (1989)
  • "Enter Sandman" (1991)
  • "The Unforgiven" (1991)
  • "Nothing Else Matters" (1992)
  • "Wherever I May Roam" (1992)
  • "Sad But True" (1993)
  • "Until It Sleeps" (1996)
  • "Hero Of the Day" (1996)
  • "Mama Said" (1996)
  • "King Nothing" (1997)
  • "The Memory Remains" (1997)
  • "The Unforgiven II" (1998)
  • "Fuel" (1998)
  • "Turn the Page" (1998)
  • "Whiskey in the Jar" (1999)
  • "Die, Die My Darling" (1999)
  • "Nothing Else Matters '99" (1999)
  • "No Leaf Clover" (1999)
  • "I Disappear" (2000)
  • "St. Anger" (2003)
  • "Frantic" (2003)
  • "The Unnamed Feeling" (2004)
  • "Some Kindof Monster" (2004)
  • "The Day That Never Comes" (2008)
  • "My Apocalypse" (2008)
  • "Cyanide" (2008)
  • "The Judas Kiss" (2008)
  • "All Nightmare Long" (2008)
  • "Broken, Beat & Scarred" (2009)
  • "The View" (Lou Reed'ga) (2011)

Reklaamsinglid muuda

  • "Fade to Black" (1984)
  • "For Whom the Bell Tolls" (1984)
  • "...And Justice for All" (1989)
  • "Stone Cold Crazy" (1990)
  • "Don't Tread on Me" (1991)
  • "Ain't My Bitch" (1996)
  • "Bleeding Me" (1997)
  • "Better than You" (1998)
  • "The Ecstasy of Gold" (2007)
  • "The End of the Line" (2009)

Demod muuda

  • "Whiskey Audition Tape" (1982)
  • "Ron McGovney's '82 Garage demo" (1982)
  • "Power Metal" (1982)
  • "No Life 'til Leather" (1982)
  • "Live Metal Up Your Ass" (kontsertesinemine) (1982)
  • "Megaforce'i" demo (1983)
  • "Ride the Lightningu" demo (1983)
  • "Master of Puppetsi" demod (1985)
  • "...And Justice for All'i" demod (1987)
  • "Metallica" demod (1990)
  • "Load/Reload" demod (1994-95)
  • "Demo Magnetic"(2005-07)

Teised etteasted muuda

  • "Hit the Lights" (Metal Massacre, Vol. 1) (1982)
  • "Stone Cold Crazy" (Rubáiyát: Elektra's 40th Anniversary) (1990)
  • "I Disappear" (Mission: Impossible II) (2000)
  • "We Did It Again" (Ja Rule'ga) (Swizz Beatz Presents G.H.E.T.T.O. Stories) (2002)
  • "53rd & 3rd" (We're a Happy Family: A Tribute to Ramones) (2003)
  • "The Ecstasy of Gold" (We All Love Ennio Morricone) (2007)
  • "Remember Tomorrow" (Maiden Heaven: A Tribute to Iron Maiden) (2008)
  • "You Really Got Me" (Ray Davies'ga) (See My Friends) (2010)
  • "When a Blind Man Cries" (Re-Machined: A Tribute To Deep Purple's Machine Head) (2012)
  • "Ronnie Rising Medley" (Ronnie James Dio – This is Your Life) (2014)

Bändi liikmed muuda

Praegused liikmed

Endised liikmed

Ajutised liikmed

Ajatelg muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Lars Ulrichi tunnistus Senatile". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2006. Vaadatud 13. juunil 2006.
  2. ↑ http://www.setlist.fm/setlist/metallica/1999/song-festival-ground-tallinn-estonia-33d6fcb5.html
  3. ↑ http://www.setlist.fm/setlist/metallica/2006/song-festival-ground-tallinn-estonia-5bd6dfec.html
  4. ↑ http://www.setlist.fm/setlist/metallica/2010/saku-suurhall-tallinn-estonia-6bd4fe32.html

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Metallica&oldid=6626948"