Mesilaste haigused

Mesilaste haigused on haigused, mis pärsivad mesilaste elutegevust.

Euroopa haudmemädanik

Euroopa haudmemädanik

Peamiselt kaanetamata haudme infektsioonihaigus, mis avaldub haudme hukkumises (haudmeväli muutub lünklikuks). Haigus puhkeb suve esimesel poolel ja väheneb suve keskel korjetingimuste paranemisel. Haiguse tekitajateks on mitmed mikroorganismid (Streptococcus pluton, Streptococcus apis). Kuna nad ei moodusta püsivorme, on nende vastupanuvõime võrdlemisi nõrk. Ta hävib 80 °C vees 10 minutiga ja 2% kuumas tuhaleelise lahuses otsekohe.

Haigus levib samas peres peamiselt suiras ületalvitunud haigusetekitajate kaudu, mis satuvad amm-mesilaste suuosade kaudu vakladesse. Haigus avaldub vakladel 3-4 päeva vanuselt. Surnud vaklade eemaldamisel ja haudmekannude puhastamisel levitavad mesilased haigust tervetele vakladele. Raskemal juhul sureb ka kaanetatud haue. Haigus levib perest perre mesilaste, kärgede, mesiniku pesemata käte, desinfitseerimata inventari jne kaudu.

Kärgedes täheldatakse mitmesuguses vanuseastmes värvuselt muutunud hauet. Haigestunud vaglad on muutnud kuju ja asendit ning muutunud tuhmiks ja kollaseks. Surnud kaanetama haue muutub pruunikaks, vaglad kuivavad koorikuks ja neid on mesilastel kerge kannudest eemaldada. Kaanetatud haudme kaaned on normaalsest veidi tumedamad ja auklikuks näritud. Surnud haue muutub limaseks ja venivaks massiks ning seda on raske kannust eemaldada. Surnud vaglad kaanetamata kannudes on hapuka, kaanetatud kannudes aga roiskunud lõhnaga.

Ravimeetod on põletamine. Kuna tegu on väga ohtliku nakkushaigusega, siis tuleks mesilaspere koos taru ja inventariga põletada. Mesilased tuleks surmata enne põletamist.

Lubihaue ehk askosferoos

Avastatud 1900. aastal. Spoorid süüakse pesakonna poolt, kes surevad kaanetuse all. Hukkunud haue kattub valge, vatisarnase seeneniidistikuga. Surnud pesakond eemaldatakse tarust. See on haudmehaigus, mis levib eelkõige lesehaudmel, mesilased ise ei haigestu. Haiguse tekitajaks on seen Ascosphaera apis. Seene eosed satuvad koos söödaga vagla soolestikku või kehapinnale. Seejärel hakkab arenema seeneniidistik, mis täidab vagla või katab selle. Seente eosed on välistingimuste suhtes väga vastupidavad ning võivad eluvõimelisena säilida kümneid aastaid. Haigust levitavad haiged ja hukkunud vaglad või seene eostega saastunud mesi ja suir. Haigust levitavad noormesilased, kes toidavad vaklu. Teistesse tarudesse võib haigus levida eksinud mesilastega ja nende parasiitidega.

Lubihauet võib peres leida kogu suve jooksul, sagedamini juunist augustini, ning kui pikemalt on olnud sajused ilmad. Hukkunud haue kattub valge, vatisarnase seeneniidistikuga. Kuivades muutuvad vaglad algul hallitanud suira meenutavaks kollakaks, hiljem hallikasrohelisteks tükikesteks. Kuivanud hauet on kerge kärjekannudest eemaldada. Hiljem tungib seeneniidistik ka läbi kaanetise.

Haudme arengu lõpul tuleb pere tavaliselt ise haigusega toime. Kui aga haigus on suurema levikuga, tuleks haige haue perest ära võtta ja põletada, pesa kitsendada ja katta soojalt kinni. Haigestunud nõrgad pered ühendatakse ning neile antakse vajadusel lisasööta.

Ameerika haudmemädanik

Ameerika haudmemädanik

Infektsioonihaigus, mis kahjustab kaanetatud hauet, raskematel juhtudel ka vanemat kaanetamata hauet. Kui vagel on nakatunud vähem kui 10 päeva, siis arengujärgus kannudes moodustunud spoorid võivad olla juba nähtavad. Haiguse tekitajaks on eoseid moodustav batsill (Batsillus larvae), kes on väga suure vastupanuvõimega ja võib elusana püsida kümneid aastaid. Keevas vees hukkuvad eosed 15 minuti pärast. Vaha muutub autoklaavimisel (+127 °C, 1,5 atm) steriilseks 2 tunni jooksul.

Haigus levib sarnaselt Euroopa haudmemädanikuga. Eosed satuvad 3-4 päevase vagla soolestikku koos söödaga, eostest arenevad pisikud aga põhjustavad vagla kudedes raskeid muutusi. Haiguse arenemist soodustab kuum suvi ja perede ümberkuumenemine.

Vaglad hukkuvad tavaliselt siis, kui kärjekannud on juba kaanetatud. Kaanetis on haige või hukkunud haudme kohal kas sisselangenud või augustunud. Hukkunud haue on puuliimilõhnaga, kohvipruun veniv mädamass. Kuivanud vagel kleepub tumepruuni koorikuna kärjekannu alumisele servale.

Ravi sarnaneb Euroopa haudmemädaniku omaga.