Mereline paraskliima

Mereline paraskliima ehk parasvöötme mereline kliima on Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi paraskliima alamtüüp, mis kujuneb paraskliimavöötmes ookeanide kohal ja mandrite läänerannikutel.

Merelise paraskliima kliimadiagramm (Plymouth, Suurbritannia)

Seda kliimat iseloomustab positiivne aasta keskmine õhutemperatuur ning väike ööpäevane ja aastane õhutemperatuuri amplituud. Õhutemperatuuri aastane miinimum ja maksimum on kuu võrra hiljem (põhjapoolkeral veebruaris ja augustis, lõunapoolkeral vastupidi) kui mandrilise kliimaga piirkondades. Selle põhjus on vee suur soojusmahtuvus.

Talv on pehme, sest vesi jahtub aeglaselt ja õhku eraldatakse suve jooksul saadud soojust. Soojust eraldub ka sademete tekkimisel. Seetõttu on õhutemperatuur enamasti üle null kraadi. Talvel sajab eelkõige lörtsi. Lumikate on seetõttu õhuke või seda ei tekkigi.

Suvi on jahe ja vihmane, sest talve jooksul jahtunud vesi soojeneb aeglasemalt kui maismaa. Jahedamat õhku kandub ka ookeanidelt rannikule.

Merelisele paraskliimale on iseloomulik suur õhuniiskus ja sademete hulk. Tsüklonite tegevusega kaasnevad frondid põhjustavad suurt pilvisust. Tekkinud pilved varjutavad tihti taevalaotuse päikesekiirte eest. Lääneranniku kliimat mõjutavad läänetuuled, mis toovad ookeanilt niisket õhku.

Mereline paraskliima on levinud põhjapoolkeral (Põhja-Ameerika ja Euraasia läänerannikul ning Vaikse ja Atlandi ookeani vastavatel laiuskraadidel) ja lõunapoolkeral (Vaikse, Atlandi ja India ookeani vastavatel laiuskraadidel).

Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi vastavad merelisele paraskliimale kliimatüübid Cfb ja Cfc.